Elulugu

Konrad Mägi (1878-1925) oli üks esimesi Eesti ja Põhjamaade modernistlikke maalikunstnikke

 

Ta sündis 1878. aastal Lõuna-Eestis ning veetis seal ka oma varase lapsepõlve. Tema perekonnast on teada vähe: ema oli taluperenaine, isa mõisavalitseja, kes osales ka rahvuslikus liikumises. Mägi oli 11-aastane kui perekond kolis Tartusse ning tema haridustee jäi paraku äärmiselt lühikeseks.

1898 Sangernebo polk

 

Sportimas Emajõe luhal (1897). Konrad Mägi seisab taga, vasakul, Aleksander Meibaum ja Karl Alfred Jentson seisavad tema kõrval.

Tartus asus ta tööle tislerisellina ning noorukina hakkas koos sõpradega huvi tundma nii kehakultuuri kui ka erinevate kultuuriliste harrastuste (teater, muusika, kirjandus jne) vastu. Lisaks osales ta tööandja käsul joonistuskursustel, mis kokkuvõttes viisid süveneva huvini kujutava kunsti vastu. See oli 20. sajandi alguse Eestis tavatu soov ning kuna siin puudus võimalus kunsti õppida, siirdus Mägi Peterburi.

 

Sealne Stieglitzi kunstikool oli tehnilise kallakuga, õpiti kujundama mööblit, tapeeti jne. Mägi käis küll aktiivselt näitustel ja sai just siinsetes muuseumites oma esimese mahukama kunstikogemuse, kuid lahkus rahulolematuna koolist. Ta osales mitmetes 1905. aasta revolutsiooni sündmustes, õppis lühiajaliselt ühes ateljees, ent lahkus peatselt Peterburist, minnes koos sõpradega 1906. aasta suvel Ahvenamaale. Just seal (ja ennekõike Nikolai Triigi mõjul) tegi oma esimesed maalid. Neist ei tea me tänaseks peaaegu mitte midagi ning sügisel Helsingisse minnes ei jätkanud Mägi intensiivselt maalimist. Tema unistuseks oli juba aastaid minek Pariisi, kuid selle nimel pidi ta eelnevalt töötama aasta Helsingis eesti rahvalaulude ümberkirjutajana. 1907. aasta sügisel sõitis Mägi lõpuks Pariisi.

 

Stieglitzi kunsttööstuskoolieesti õpilased (1904).
Konrad Mägi istub keskmises reas vasakul. Tema ees istub Karl Alfred Jentson, taga vasakul seisab Nikolai Triik. Taga paremal seisab Aleksander Tassa

1906. Ahvenamaa motiiv

Eesti koloonia Pariisis (1912). Konrad Mägi seisab taga vasakul, tema kõrval Friedebert
Tuglas, Jaan Koort ja Ferdinand Kull.

1908. Norra maastik männiga

 

1909. Norra maastik

Pariisis elas Mägi kehvades tingimustes, kuid proovis leida võimalusi nii edasiõppimiseks kui ka maalimiseks. Rahapuudusel oli see väga keeruline, lisaks hakkas Mägi väsima suurlinnast. 1908. aasta suveks sõitis ta koos sõpradega Norrasse, soovides seal veeta mõned suvekuud. Ent kui sõbrad sügisel Pariisi sõitsid, oli Mägi sunnitud vahendite nappuse tõttu Norrasse jääma. Kuigi järgmised kaks aastat kurdab ta oma kirjades pidevalt nii materiaalse kitsikuse kui olude ebasõbralikkuse üle, alustab just Norras Mägi intensiivset maalimist. Valmib teadaolevalt vähemalt 75 maali (tõenäoliselt oli neid veelgi rohkem ja Mägi müüs rahateenimiseks mitmed juba Norras), mis pea eranditult kujutavad inimtühje maastikke. Jõuliste värvide, hallutsinatoorsete kujundite ning ekspressiivsete looduselamustega maalid peegeldavad Mägi emotsionaalseid seisundeid, aga ka tema looduskogemuse eripära: Mägi jaoks oli maastik koht, kus esteetiliste elamuste kõrval saada ka religioosseid, ülevaid elamusi.

1910. aastal toimunud kunstinäitustel Tartus ja Tallinnas näidati Mägi maale, mis saavutasid koheselt laialdase populaarsuse. Teoste müügist saadud rahaga sõitis Mägi Norrast Pariisi, kus proovis edutult läbilööki kohalikes kunstiringkondades. Maalimisretk Normandias oli küll edukas ning ühele näitusele õnnestus Mägil panna üles ka kolm maali, kuid 1912. aasta kevadel naases ta pärast aastatepikkust eemalviibimist tagasi Eestisse.

1913. Merikapsad

 

1917. Lõuna Eesti maastik

Siin tabas teda esmalt depressioon, samuti oli tema tervis juba tõsiselt kahjustada saanud nälja ning kehvade elutingimuste tõttu. 1913. aasta suvel sõitis ta tervist parandama Saaremaale, kuid vaimustus sealsest loodusest ning naases ka järgmisel suvel Saaremaale. Nende kahe suve jooksul valmis uus maalitsükkel, mis paistab silma looduselamuste intensiivsuse, valgus- ja värvirohkusega, aga ka tugevate modernistlikke joontega ehk kunstniku subjektiivne kujutamisviis saab olulisemaks realistlikust kaanonist: küsimus „kuidas maalida” on tähtsam küsimusest „mida maalida”.

Järgmistel aastatel elab Mägi püsivalt Tartus, kuid linnas elades maalib vaid portreesid ning natüürmorte, mitte aga linnavaateid. Suviti teeb ta retki erinevatesse paikadesse Lõuna-Eestis (Viljandi lähedale, Võrumaale, Kasaritsasse, Otepääle ja Pühajärve ümbrusesse jne) ning tema looming teeb pea igal aastal läbi väiksema või suurema muutuse. Teisenevad nii tema pintslilöök kui ka koloriit, aga ka rakurss, kompositsioon, mõneti ka motiivivalik. Maalid tõmbuvad üha tumedamaks ning suletumaks, nende südamikku tõusevad aina sagedamini aimatavad religioossed alatoonid. Mägi püüdleb loodusvaadete kaudu metafüüsilise, müstilise, irratsionaalsete kogemuste poole, soovides maastikus leida seda, mida argipäevas tema arvates ei olnud.

 

1923 Konrad Mägi koos oma õpilastega

 

1921. Rooma motiiv

 

1922. Varemed Capril

1910. aastatel hakkab Mägi kunstiõpetajaks ning on üheks kunstiühingu Pallas asutajaks. Kui 1919. aastal avab uksed Pallase kunstikool, valitakse Mägi kooli direktoriks. Ometi süveneb temas rahulolematus Eesti oludega ning 1921. aastal siirdub ta läbi Saksamaa Itaaliasse. Seal algab tema viimane terviklik loomeperiood, mis keskendub Rooma, Capri ja Veneetsia vaadetele. Kuigi maastike asemel näeme hulgaliselt pealtnäha urbanistlikke motiive, püüdleb Mägi endiselt teistsuguste kogemuste poole, mida ta ühes oma varases kirjas on iseloomustanud kui kunsti loomist „hinge tee” abil. Me ei näe kunagi Mägi maalidel viiteid modernsusele ning tema kaasajale, ta käsitleb ka Itaalias maalides aega abstraktselt, puhastades oma teosed suuresti inimlikust atribuutikast.

1922. aastal naaseb Mägi Eestisse, kuid tema tervis muutub juba sedavõrd kehvaks, et kuigi ta maalib edasi, siis harvem ja mitte enam endise jõuga. Õige diagnoosi puudumine laseb haigusel vaid süveneda ning 1925. aasta kevadel viiakse ta haiglasse, kus ta sama aasta augustis 46-aastasena sureb.

Mägi maalide koguhulgaks loetakse ca 400 maali, neist pooled on kadunud või hävinud. Tema loomingut on saatnud algusest peale suur tähelepanu ning vaid Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastate lõpul-1950. aastate alguses satuvad Mägi maalid põlu alla ning nende avalik näitamine keelatakse. Edasistel kümnenditel toimuvad suured näitused, ilmuvad Evi Pihlaku monograafia ning erinevad lühemad käsitlused, asutatakse ka Konrad Mägi nimeline medal maalikunstnikele. 2010. aastate lõpus on kasvanud ka Euroopa huvi Konrad Mägi vastu: tema isiknäitus on toimunud Roomas Galleria Nazionale d’Arte Modernas, samuti on Mägi teosed olnud väljas Roomas Vittoriano muuseumikompleksis ning Pariisis Orsay muuseumis näituse „Balti sümbolism“ raames.

 

Konrad Mägi elulugu pikemalt


Fotod Konrad Mägist