1912. aasta märtsis olid kolm Konrad Mägi maali väljas Pariisi Salon des Indépendants (Sõltumatute Salongi) näitusel. See oli tohutu väljapanek tuhandete töödega, ometi torkas Mägi seal silma. Ajakirja „Chronique des Arts’i” arvustuses kirjutati:
„Et Sõltumatute Salong on tugev institutsioon, saavad raskused teda hoopis karastada. Ruumi- või rahakitsuse tõttu on tänavu valik selgem ja huvitavam kui kunagi varem. Esitatud tööd on ka üldiselt kvaliteetsemad.
Teosed on väga osavalt ja peaaegu teatraalselt kokku pandud, huvi kasvab külaskäigu jooksul. Kuigi nn „neo-impressionism” annab kogu näitusele vägeva krooni, seisab tuum siiski kubismi koolkonna õlgadel.
Ei saa eitada, et geomeetrilise deformatsiooni printsibil on saanud nooremates põlvkondades suurt edu. Kogemus näitab, et esteetika ja tehnika muudatused ei juhtu kunagi ilma põhjuseta või ilma eesmärgita, ja ajaloos ei ole rohkem hüppeid kui looduses: kõik on omavahel seotud, kõike saab konteksti põhjal seletada. Klassikud, romantikud, impressionistid, sümbolistid jne on samamoodi tahtnud tõkkeist lahti saada, selles ongi prantsuse koolkonna tugevuse ja ülimusliku positsiooni saladus.
Samamoodi tahavad kubistid omakorda udususe vastu võidelda matemaatilise täpsustuse relvadega. Huvitav, et see juhtub täpselt samal ajal, kui riik keelab „Guillaume’i metoodika” kasutamist koolides, liigse abstraktsuse tõttu. Kubistid aga võtavad selle omaks ja viivad selle äärmiste tagajärgedeni. See on eelkõige vaimne töö, maal nähakse nagu matemaatilist ülesannet, mida vaataja ei jõua alati lahendada. Siiski on põhjust loota, et selline põhimõtteliselt loogiline ettevõtmine saab ükskord kanda häid vilju.
Metzingeri „Sadama vaadet” või Delaunay „Pariisi” allegooriat, näiteks, saab hinnata vaid pärast pikka uurimist. Siiski saame kohe aru, et kubistide tehnilised võtted on neo-impressionismiga seotud, ja et need jagavad Puvis de Chavannes’i, Gauguini, Bourdelle’i, Mailloli või Rodini loominguga sama allikat. Teised, vähem dogmaatilised tööd (de La Fresnaye, de Segonzac), aitavad meid sellest aru saada.
Neid uusi suundi saab eriti näha aktides, natüürmortides ja maastikutes. Siin oleks võinud teosed pisut süstemaatilisemalt eksponeerida. Eriti huvitav on märkida, et hiljuti veel niivõrd moes olnud kaasaegse elu vaated kipuvad taanduma, allegooria või mütoloogia süžeede huvides.
Välismaalastest kunstnikud jälgivad ikka kuulekalt meie printsiipe, ja meile teeb rõõmu, kui avastame nende teostes oma õpetuste jälgi. Kui aus olla, nad ei tunne traditsiooni survet ja kunstiajalugu algab nende jaoks van Goghi ja Matisse’iga. See on korraga nõrkus ja eelis, mis seletab nende edu meie uuemate leidude omandamises.
Välisriikide kunstnikud (2) lähtuvad vaguralt endistviisi meie põhimõtetest; paljudele meist on nad meeltmööda seepärast, et me leiame uhkusega nende teostes jälgi omaendi õpetustest; tõtt-öelda ei ole traditsioonid neile põrmugi takistuseks; paljude jaoks nende seast on kunstiajaloo alguseks van Gogh ja Matisse; see on nõrkus ja samas ka tugevus; selle kaudu saab selgitust tõik, et nad on meie uuenduste suhtes sedavõrd tundlikud, sedavõrd osavad neid mõistma ja sedavõrd altid neid jäljendama.
(2) Härrased de Hatvany („Akt”), Wright („Portree”), Cardozo, Otto Hofer, Salicath, Mägi, prouad Desmorr, Wesselovsky, Hoppe, Centnerswer, Sunderland.
Kui mitte arvestada hr Gabriel Sue’d, on parimate loomateemaliste maalide autoriteks välismaalased: härrased Cizaletti ja Bolliger ning preili Guinness.
Prantsuse keelest tõlkinud Jean-Pascal Ollivry
