Eero Epner

Konrad Mägi SA alustas tegevust 2018. aastal ning on seadnud endale kaks laiemat tegevussuunda. Esiteks Konrad Mägi (aga tema kaudu laiemalt 20. sajandi esimese poole Eesti maalikunsti) tutvustamine ja populariseerimine Eestis. Teiseks: Mägi (aga tema kaudu laiemalt 20. sajandi esimese poole Eesti maalikunsti) viimine Euroopa vaatajani.

Viimase eesmärgi puhul on omakorda sihik natuke täpsemalt seatud ning taotlus ei ole lihtsalt näidata Mägi loomingut ükskõik kus, vaid töötada strateegiliselt selle nimel, et Konrad Mägi nimi kirjutataks Euroopa kunstiajalukku. Laiemalt öeldes: et väikesed narratiivid õmmeldaks tugevamini mitte suure Euroopa kunstiajaloo külge, vaid selle sisse. Seetõttu on olnud oluline suhelda intensiivsemalt Euroopa antud perioodi kunstiloo kirjutuse osas oluliste näituspaikade ning kuraatoritega, mitte saata sihitult materjale igale poole.

Poliitilistel, aga ka muudel põhjustel (nt rahalistel) ei ole viimased sadakond aastat Mägi (ent taas: laiemalt kogu 20. sajandi esimese poole Eesti maalikunsti) viimisega Euroopasse järjepidevalt olnud võimalik tegeleda. Nii enne teist maailmasõda kui ka pärast taasiseseisvumist on toimunud küll Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi juhtimisel mõned välisnäitused, ent puudu on olnud laiem riiklik strateegia, mis seaks kultuuri mitte deklaratiivselt, vaid sisuliselt Eesti välissidemete arendamisel olulisele kohale. Tänases olukorras tuleb rõhutada: sellel puudujäägil ei ole ainult kultuurilised, ajaloolised jne tagajärjed, vaid mõjujälg ulatub selgelt ka meie julgeolekusse.

Suures osas on SA tegevus olnud nende saja aasta jooksul tekkinud lünkade ja tühikute täitmine. Näiteks on ilmunud küll mitmeid mahukaid Konrad Mägi loomingu käsitlusi, neist silmatorkavaim Evi Pihlaku monograafia (1979). Paraku ajastust tingituna oli see vaid eesti keeles, inglise keeles oli lisatud õbluke resümee ning piltide trükikvaliteet oli nõukogude ajale tüüpiliselt kehvake. Ka Maie Raitari koostatud mahuka albumi (2011) puhul tuleb märkida, et kahjuks oli see suunatud vaid eestikeelsele lugejale. Puudu on olnud ka ingliskeelne elulugu, rääkimata kõikvõimalikest muudest materjalidest inglise keeles, mis tutvustaksid mitte ainult Konrad Mägi, vaid laiemalt Eesti 20. sajandi esimese poole kunstiajaloo kontekste, autoreid, suundumusi. Samuti pole olnud kasvõi näiteks korralikku dokumentaalfilmi ega isegi ingliskeelset tutvustust internetis, mistõttu on olnud vajalik nende kõigiga tegeleda.

SA tegutseb tihedas koostöös ennekõike Eesti, aga ka Tartu Kunstimuuseumiga. Kuid loomulikult ei saa ainult innuka tegevusega veel Euroopa kunstiajaloo uksi lahti muukida. Sellel teel on mitmeid takistusi. Üheks kõige lõikavamaks on Eesti uurijate vähesus. Asjatundjaid, kelle uurimistegevuse fookus oleks 20. sajandi esimesel poolel on napilt ning järelkasv puudub pea täienisti ja seda juba aastaid. See tähendab omakorda kõikvõimalike kõneviiside nappust ja kokkukuivamist ning polüloogi asemel monolooge, aga ka väiksemat tööjõudlust, kui oleks hea. Samuti ei ole võimalik Mägi kõrvale tõsta teisi tolle perioodi autoreid, nii et oleks võimalik moodustada laiapõhjalisem, mitmeharulisem ja seeläbi tõhusam löögirusikas, sest Konrad Mägi SA suudab ja saab tegeleda siiski ainult Konrad Mägiga.

Lisaks nõuab igasugune välismaa-suunaline tegevus märkimisväärseid ressursse. Ainuüksi viie aasta jooksul on SA kasutanud peaaegu 900 000 eurot (nt sel aastal 200 000 eurot), viimaks läbi erinevaid tegevusi nii Eestis kui välismaal: näituste organiseerimine, raamatute ning kataloogide kirjastamine ja tõlkimine, kadunud teoste otsimine ja mitmete maalide ulatuslik restaureerimine, rääkimata dokumentaalfilmidest, haridusprogrammidest, pidevalt täienevast kodulehest ja nii edasi. Ainuüksi selle aasta oktoobris avati SA organiseerimisel või toel kaks Konrad Mägi näitust, anti välja graafiline romaan ning näituskataloog, toimus teatrilavastuse esietendus ja Mägile pühendatud kontsert, täna leiab aset rahvusvaheline teaduskonverents, esitletakse postmarki ning antakse välja järjekordne SA aastapreemia ja õhtul on ETV eetris esimene osa neljaosalisest Mägi loomingule pühendatud sarjast. 

Ent kui me jätame praktilised takistused ja väljakutsed kõrvale, siis on Mägi loomingu viimisel Euroopa kunstiajalukku ka hoiakulised takistused. Need hoiakud on ühelt poolt Euroopas, teiselt poolt aga Eestis.

Konrad Mägi pürgimine Euroopasse algas juba tema enda poolt ja on mõneti ka vastuoluline, sest Euroopasse jõudmine tähendas mingil määral justkui ka teatud identiteetidest loobumist. Nii väljendab ta korduvalt arvamust, et kunstnikuks on võimalik saada ainult Pariisis. 1906. aasta augustis kirjutab ta: „Kui kuidagi otsaga Parisi saaks, oleks sääl ennem nälgimisega rahul, kui siin täie kõhuga.“ Sügisel 1907 juba Pariisis olles: „Ma polegi veel teisi inimesi näinud peale kunstnike. Nende seas on väga põnevaid inimesi ning andekaid, kui ka ebameeldivaid ja andetuid. Mõnikord unustad nälja, kui nende inimeste keskel oled. Kuid nälgitakse siin kohutavalt palju. Kuid need inimesed (meie kõik) usuvad siiski helgesse tulevikku.“ Pool aastat hiljem: „Saaks ma veel aastal tõsiselt töötada, siis tuleval aastal, arvan, saaksin siin esineda. Siin, Pariisis, näidatakse kõiksugu jälkust ja muidugi on siin võimalik näidata kõike, kuid ma ei saa siiski enne esineda, kui mul pole midagi vähegi kaalukat ette näidata.“ 1909. aasta novembris Norrast: „Muu seas on mul mõte, kui [Aleksander] Tas[s]a toimetamises oma pääle võtab, midagi Parisi kevadise näitusele saata s.o kui elu ja tervist on, st midagi tolleks ajaks teha saan.“ Sama aasta detsembris: „Kahju, et Parisis nii vähe aega sain olla, kus alati uus ja liikuv elu kunstis valitseb, kuna siin aga nagu maha maetud oled.“ Aasta hiljem: „Usun siiski, et ma Pariisi ikka jõuan. Kui ei midagi paremat, siis pääsen Pariisi surema.“

Läbilöögi nimel Euroopas muudab Mägi ühel hetkel isegi oma signatuuri prantsuspäraseks. „Mägi“ asemel hakkab ta kirjutama maalidele alla „Maegui“ (täna teame ühte säärast maali, kuid arvestades, kui palju Mägi töid on aastate jooksul kaduma läinud, siis võis neid tõenäoliselt olla rohkem).

Kuid suurt läbilööki Pariisis ei tule ja probleemiks ei ole siin sugugi kunst, vaid üks teatud hoiak. 1907. aasta detsembris kirjutab Mägi: „Vaat Pariisi kunstnikud ei pea meid Eurooplasteks ja tuletavad tihti meelde, et nemad on Eurooplased, aga meie „venelased“, see tähendab meis on… [loetamatu] ja vene rahva hing, vaid nii vana [vanamoodne?], nagu kõik, Venemaal.“ Järgmise aasta septembris lisab ta: „Ütle prantslasele, et sa eestlane oled, siis küsib ta kohe, kas see rahvakene afrikas, või kuskil mujal asub…“

1912. aastal esineb Mägi Sõltumatute salongis kolme maaliga. Näitust arvustades tuuakse ühes artiklis esile ka Mägi teosed. Ajakirjas Chronique des Arts ilmunud loos öeldakse aga järgmist: „Välisriikide kunstnikud lähtuvad vaguralt endistviisi meie põhimõtetest; paljudele meist on nad meeltmööda seepärast, et me leiame uhkusega nende teostes jälgi omaendi õpetustest; tõtt-öelda ei ole traditsioonid neile põrmugi takistuseks; paljude jaoks nende seast on kunstiajaloo alguseks van Gogh ja Matisse; see on nõrkus ja samas ka tugevus; selle kaudu saab selgitust tõik, et nad on meie uuenduste suhtes sedavõrd tundlikud, sedavõrd osavad neid mõistma ja sedavõrd altid neid jäljendama.“

Küsimus ei olnud ainult Prantsusmaas. Kui Mägi esineb 1910. aasta kevadel Oslos väga mainekas Blomqkvisti kunstikaupluses, siis öeldakse arvustustes: „Venelasel Konrad Mägil on hulk väikseid pilte, mis on mahlakate värvidega, originaalse tajuga, osaliselt puäntillistliku maneeriga teostatud“ (Ørebladet) ja „Üks venelane, Konrad Mägi, eksponeerib mõningaid väikseid õlietüüde Norra maastikest. Nad ei ole maneerlikkusest vabad ega paku erilist huvi“ (Morgenbladet).

Seega moodustub huvitav mitmekordne kolonisatsiooniakt, kus kunstnik teisendab oma nime prantslastele meelepäraseks, et saada siis kiita selle eest, et ta jäljendab prantslaste kunsti. Ja samas on selgelt näha, kuivõrd enesekeskselt käsitleb Euroopa kunstimaailm nn väikeste narratiivide esindajaid, suutes neis näha – kui neid üldse märgatakse – vaid suurte narratiivide armetuid peegeldusi. Sealjuures tuleb öelda, et nõukogude ajal oli ka Eesti kunstiteaduse üheks strateegiliseks eesmärgiks näidata Eesti ja Euroopa kunstiajaloo sidemeid ning selle nimel joonistati välja Eesti kunsti Euroopast saadud mõjutused. Tänasel päeval on aga ilmselt võimalik näidata rohkem Eesti kunsti isesust ja autonoomiat ning siin kasvanud autorite omanäolisust, mille moodustamisel mängisid rolli kõikvõimalikud erinevad impulsid, milles Euroopa mõjutused olid vaid üks osa.

Detsembris 1911 kirjutab Mägi: „Kui enne nii palju, palju armastasin Pariisi ja kõike mis Pariisis on, siis on nüüd kõik saanud musta värvi.“ Ta tuleb tagasi Eestisse ja rohkem peaaegu sada aastat ükski Euroopa kunstimuuseum tema (ega ühegi teise Eesti maalikunstniku) vastu aktiivset huvi ei tunne. Küsimus pole siin sugugi ainult Eestis, vaid näiteks sama kinnitasid Ukraina kolleegid: Euroopa keskused ignoreerisid (ja suuresti ignoreerivad siiani) seda, mis Oderi jõest ida pool on loodud.

Kui mõned põhjused on ehk isegi arusaadavad – muuseumitele tuleb palju pakkumisi, tundmatute kunstnike eksponeerimine on majanduslik risk, samuti on puudu terviklikum kontekst, kuhu paigutada äärealade autoreid –, siis ennekõike on tajutav siiski teatud kolonialistlik enesekesksus ja kõrkus. Ent kuni Euroopa defineerib ennast deklaratiivselt läbi mitmekesisuse, seni lasub tal ka sisemine kohustus olla tõesti mitmekesine. Kuni ta seda ei ole, ei saa me ka rääkida Euroopa kunstiajaloost, vaid ainult metropolide kunstiloost.

Teiselt poolt võib aga küsida, kas Eesti riigi hoiakud on olnud piisavad? Ja tuleb öelda, et kahjuks mitte. Riiklik strateegia, kus oleks näidatud ja tehtud erinevad sammud, mis tuleb kultuuri tutvustamisel Euroopas teha, puudub. Rahasid on küll eraldatud, kultuuriatašeed annavad oma parima ja nii edasi, kuid seda, et kultuur oleks Eesti välispoliitikas mitte isegi kesksel, aga vähemalt natukenegi defineeritud kujul tajutav, ei saa öelda. Kui avada Eesti Välispoliitika Arengukava, mis näeb ette tegevusi aastani 2030, siis on see 42 lehekülge paks. Majanduskoostööle välisriikidega on pühendatud siin kümme lehekülge, kultuurile on jäetud aga kõigest üks kantseliitlik ümarlause: „Toetame Eesti rikkaliku vaimse ja füüsilise kultuuripärandiga riigi mainet ning kultuurivahetuse ja kultuuridiplomaatiaga välispoliitika eesmärkide saavutamist.“ See on kõik. Mitte ühtegi sisulist kirjeldust või konkreetset ettepanekut, rääkimata laiema strateegia olemasolust ja täpsemate eesmärkide sõnastamisest. Kultuur ei ole lihtsalt oluline ning seda nähakse kitsalt kultuurilistes piirides, suutmata tajuda kultuuri potentsiaali olla vägagi oluline ka kõikvõimalike muude sidemete, seal hulgas julgeolekualaste hoiakute kujundamisel.

Siinkohal võiks võrdluseks tuua Soome, mis pärast 1917. aastal toimunud iseseisvumist otsustas just nimelt riiklikult luua endale teatud imidži, mis näitaks Soomet millegi enamana kui riigina, kus joostakse kiiresti ja tehakse head võid (umbes nagu praegu kujundatakse Eesti mainet ennekõike läbi toredate männisalude ja käbedate arvutite). Selle nimel pandi rohkem rõhku kultuurile, eriti helilooja Jean Sibeliuse loomingu tutvustamisele, kusjuures oluline on märkida, et seda ei jäetud kitsalt kultuuriinstitutsioonide ülesandeks, vaid kohe algusest peale oli rõhk välisministeeriumil ja saatkondadel. Lisatuge pakkus 1921. aastal parlamendis vastu võetud määrus, millega määrati eraldi summad Soome kunsti ja muusika tutvustamisele Euroopas.

Eesti riik ei tunne täna piisavat huvi liita end kultuuriliselt tugevamalt Euroopa külge. Mitte ainult välisministeeriumi, vaid ka teiste riiklike institutsioonide ja võimuesindajate välissuhtluses on kultuur üpris teisejärgulisel kohal, sest mõttemustrid on paraku säärased.

Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme märkis hiljuti: „Kui riik kultuuri eksporti ei panusta, muutub Eesti kiirelt kultuuriliseks provintsiks.“ See vastab kahtlemata tõele. Kuid siia võiks juurde joonistada veel ühe laiema põhjuse, miks Eesti riiklikud hoiakud peaksid muutuma.

Selle aasta märtsis käisin ma Kiievis ja veetsin seal nädala. Ukraina õhutõrje töötas nüüd paremini. Erinevalt eelmisest korrast ei olnud öises linnas kuulda enam plahvatusi, kui venelaste droonid elumajadesse lendasid. See ei tähenda, et venelased poleks üritanud. Iga päev hakkas Kiievi kesklinnas tööle õhuhäire, mille pikad teravad undamised peletasid peaaegu kõik inimesed tänavatelt ja väljakutelt alla tunnelitesse, keldritesse ning metroojaamadesse. Nii juhtus järjest ja järjest, vahel oli kahe häire vahe kõigest pool tundi, vahel paar tundi. See oli lakkamatu.

Kuid nagu öeldud, Ukraina õhutõrje töötas nüüd paremini. Erinevad liitlased, seal hulgas Saksamaa, olid tarninud neile vajalikke õhutõrjesüsteeme. Tõsi, neid süsteeme oli oodatud sõja algusest saadik, kuid neid ei tulnud ega tulnud. Kui ma olin eelmise aasta oktoobris Kiievis, hakkas õhuhäire kostma just siis, kui pidin intervjueerima Ukraina välisministrit Dmitrõ Kulebat. Me kohtusime, kuid mitte tema kabinetis, vaid välisministeeriumi keldris mitu korrust maa all. Sinna keldrisse olid kogunenud välisministeeriumi töötajad, kes seisid kannatlikult keset suuri poolroostes keskküttetorusid, katkiseid riiuleid ja metallist toole. Kõik olid rahulikud. Nad teadsid, et peavad seal olema, sest eelmisel päeval oli venelaste droon tabanud üht elumaja ja tapnud kaks noort inimest, kes magasid teineteise kaisus. Naine oli kuuendat kuud lapseootel.

Kui ma Kuleba vastas keset toruderägastikku maha istusin ja küsisin, kas Saksamaa õhutõrjesüsteem oleks need noored inimesed päästnud, vastas ta kiiresti: muidugi. Kui ma küsisin, miks Saksamaa pole siiamaani neid süsteeme tarninud, ei osanud ta kohe vastata. Kuid nii tema kui teiste ukrainlaste jutust koorus välja üks lihtne tõdemus: Euroopa ei arvanud, et Ukraina on Euroopa. Geograafiliselt muidugi. Majanduslikult võib-olla ka, ja võib-olla isegi poliitiliselt. Kuid Euroopa ei pidanud Ukrainat enda osaks ennekõike kultuuriliselt.

Pool aastat tagasi intervjueerisin ma mitmeid Ukraina muuseumijuhte ja kuraatoreid. Nad tunnistasid kõik, et kui 1990ndatel Ukraina iseseisvus, siis ei tegelenud peaaegu mitte keegi Ukraina kultuuri ekspordiga ja tulemused paraku olid katastroofilised. Esmalt võtsid venelased suure osa Ukraina kultuuriajaloost endale. Nad hakkasid suurte rahadega korraldama Euroopas näituseid, avaldama katalooge ja korraldama teaduskonverentse, kus väideti, et Ukraina 20. sajandi alguse avangardkunstnikud ei olnud Ukraina avangard, vaid Vene avangard. Kiiresti kaaperdati endale see, mida Ukraina pidas enda omaks ja mis oli mõjutanud omal ajal väga tugevalt ka Euroopa kultuuriajalugu. Nüüd seda enam polnud.

Ent küsimus ei ole ainult venelastes. Ukrainlased tunnistasid, et nemad ise ei näinud piisavalt vaeva. Polnud piisavalt raha, aga ennekõike polnud piisavalt tahet. Kõik tundus olulisem kui see, et korraldada mõni Ukraina kunsti näitus Brüsselis või Berliinis. Jah, näituseid tõepoolest toimus, kuid säärastes linnades nagu Winnipeg, Toulouse ja Zagreb. Need on toredad linnad, aga mitte piisavalt mõjukad, et otsustajad tajuksid: Ukraina kunst on tähtis. Ja see on osa Euroopast.

Ukrainlased tunnistasid nüüd, et nad tegid vea. Kui nad oleksid rohkem tähelepanu pööranud kultuuri ekspordile, oleks palju varem hakatud Ukrainat pidama Euroopaks, sest Euroopas on otsustajate ringile isiklik kultuuriline kogemus märksa olulisem kui näiteks Eestis. Riigijuhid ja tippametnikud on harjunud lapsepõlves kultuuriliste elamustega ja see, mis nendeni jõuab, kujundab ka tugevalt nende maailmavaadet.

Muidugi, Eesti ongi väike. Kõike ei jõua ja inimesed on ülekoormatud. Kuid meile tundub, et kuni riiklikult ei sõnastata tõesti tahtmist, et kultuur on oluline, siis senikaua mitte midagi selles suunas ei tehtagi. Mille taha see jääb?

Ma arvan, see jääb suuresti selle taha, et tänastel otsustajatel on vähemalt kujutava kunsti alal üpris õhuke isiklik kogemus. Kujutav kunst on Eestis alati olnud vähem hinnas ja esil kui teater, kirjandus või muusika. Sellega ei saadud juba sada aastat tagasi eriti hästi kontakti, kuid kunst on jäänud võõramaks kui näiteks teater siiamaani.

See tõdemus on ära määranud ka Konrad Mägi Sihtasutuse teise peamise tegevussuuna. Selleks, et Konrad Mägi looming ja läbi tema Eesti vanem kunstiajalugu kirjutataks Euroopa kunstilukku, peame tegelema paralleelselt kahe suunaga korraga. Peame tegema Mägi loomingut tuttavamaks Euroopale. Aga kuhugi ei ole kadunud vajadus teha sedasama ka Eestis.

Tänan.