Eesti Kirjandus 1925. Bernhard Linde. K.Mägi. Mälestused Norrast kunstniku surma puhul
Konrad Mägi. Mälestused Norrast kunstniku surma puhul.
Viibisin 1910. aasta kevadsuvel lühemat aega Rootsis, et kolida sealt hiljemini Norrasse.
Oli juba üle kesköö, kui Stockholmist välja sõitsin. Vara hommikul jõudsin Kristianiasse. Reiskaaslaseks oli norra ajakirjanik Petersen, kes just enne seda oli viibinud Eestis. Tema heatahtlikud ülevaated eesti elust ilmusid parajasti Norra ajakirjanduses. Tema oligi lahkeks teejuhtiks Kristianias (praeguses Oslos), kus kavatsesin peatuda paar kuud.
Mägises Norras olid varssi peale 1905. a. viibinud mitmed tuttavamad eestlased, olgu kas läbisõidul või jälle emigrandina, otsides siin tööd ja teenistust. Kunstnikkudest oli mulle Nikolai Triik juba kodumaal jutustanud palju veetlevat sellest maast ning rahvast. Kuid suuremaks tõmbejõuks oli mulle isiklikult Norra Ibseni ja Björnsoni kodumaana. Eestist välja sõites teadsin, et Norras asub ka noor kunstnik Konrad Mägi, kelle töid tundsid aga vähesed. Teati teda kitsas ringis ainult nime järele.
Esimeseks ülesandeks oli Kristianiasse jõudes üles otsida kaasmaalane Mägi. Väikeses Kristiaanias polnud see raske, sest et Nikolai Triigilt saadud aadressil leidsin vene-juudi soost ajakirjanik, emigrant Levini, kes juhtis mu kohe Mägi korterisse. Leidsin eest lühikesekasvulise, juba tol ajal vähe kühnas noormehe, kes mind elavalt vastu võttis ja kellega kohe sattusime köitvasse vestlusse.
Eesti kunstnikkudest oli N. Triik vist esimene, kes pikemalt Norras oli peatunud. Hiljemini oli siia ilmunud Jaan Koort, kes asus maale norra taluniku juurde sulaseks. Ja Koorti juurde tulnudki K. Mägi. Pärale jõudes leidnud Konrad Mägi oma kunstivenna parajasti kraavi kaevamas ja J. Koort läinud peremehele teatama, et talle on tulnud külaline Pariisist. Peremehel pole midagi olnud külalise vastu ja Mägi leidnudki Norras esimest peavarju talus, kus ta alguses samuti maatööle asunud.
Hiljemini kolinud K. Mägi, ta oma jutustuse järele, Kristianiasse, kus ta viimaks tööd leidnud kullasepa juures, emaili alal, kus ta valmistanud samal ajal ka mõne joonistuse ja kavandi siia ning sinna, mööblitööstusele ja reklaamiks. Kiita seda elu ei võinud, aga tuju oli K. Mägil alati hea ning ta töötas suure innuga, maalides rea maastikke Kristiaania ümbrusest.
Kristiania lähem ümbrus oma kaljuste poolsaarekeskte, saarte ja fjordidega pakub veetlevaid ja maalilisi vaateid. Mäestiku kõrgemad kohad on omapäraselt sinise õhustikuga. Siin tegime Konrad Mägiga kümnekilomeetrilisi jalutuskäike, milledel valmis Mägil mõnigi skits ja ülestähendus, et tulevikus siia tagasi tulla lõuendi ning värvidega. Nendest mäestikurännakutest on mul meeles püsinud Mägi jutustus Norra kuningas Haakon’ist. Kuningal villa asub umbes kümme kilomeetrit pealinnast oleval poolsaarel. Sagedasti sõitis kuningas sealt linna, kaasas tol ajal umbes kuueaastane aujärjepärija. Nendeks sõitudeks tarvitasid nad harilikult kaherattalist kaarikut, ise juhtides hobust. Sama sagedad olid kuninga jalutuskäigud linna ümbruskonnas. Meile, tolleaegselt Venemaal tulnuile, oli see muidugi midagi üllatuslikku. Kord töötanud Mägi maalides mäestikus, kui mööda jalutanud härra, kelle nägu nagu tuttav olnud, kuid tööhoos pole kunstnik talle suuremat tähelepanu annud. Jalutaja peatunud, teretanud ja hakanud ühte-teist pärima. Alles kui külastaja lahkunud, taibanud K. Mägi, kes hiljuti Norrasse saabunud, et jalutaja oli Norra kuningas, kellele ta teinud mõnegi mõruda märkuse maa ja rahva kohta.
Sellise väikese riigi lihtsus mõjus kõitva sümpaatiaga ja võiks vist praegugi meile kui iseseisvale riigile olla paljus eeskujuks.
Tol ajal viibisid peale Konrad Mägi veel paar eestlast Kristiaanias, kaks emigranti, kellest üks Kuokkalas revolutsionääride pommitehases plahvatusel teise jala oli kaotanud ja asjarmastaja päevapiltnikuna viletsat leiba teenis, kuna teine oli 1905. a. Harjumaal mõisate põletamisi juhtanud ja töötas nüüd ühes vabrikus. Suurem emigrantidelaine aga Norrast juba möödunud ja siit olid lahkunud M. Martna, Ed. Sõrmus ja teised.
Neljakesi puutusime pea igapäev kokku. Nii möödusid kiiresti kenad suvepäevad ja õhtud. Õhtutel kogunesime minu pansionitoakesse ja siin jutustas emigrant M. oma juhtumisi 1905. a. mõisapõletamistest, mis olid täis hõõguvat romantikat, rabavat koomikat, kus segi paistnud ülekohtus ja süütu rahvuslik vaimustus, mille tragikoomilised keerud olid ühtlasi õudsed ning veidrad, kaasakiskuvad ja tülgastavad.
Oma isiklikust elust ja äraelamis-võimalustest ei armastanud Mägi kõnelda, vähemalt ei jutustanud ta käesoleva aja raskustest, küll aga neist muredest, mis juba möödunud. Ka Norras olid möödunud tema sealviibimisel Mägi raskemad ajad: ta oli suutnud seal oludega juba vähe koduneda ja leida sõpru, kes teda juhtisid töö leidmisel. Seesuguse eestlaste sõbrana osutus kõige pealt stortingi (parlamendi) saadik, sotsiaaldemokraat Egedi-Nissen. (Tema on Põhja-Norra esindajana Norra parlamendis püsinud kuni tänapäevani, muutes vaheajal kommunistiks.) Pärit Põhja-Norrast, oli tal seal kokkupuutumisi olnud soome ja vene revolutsionääridega, varustades neid Venes keelatud kirjandusega, milleks oli Egedi-Nissen asutanud oma põhja poolsemas kodukohas vene trükikojagi. Egedi-Nisseni lahket, sõbralikku, alati abivalmis ning vastutulelikku iseloomu olid paljudki eesti emigrandid kurjasti kasutanud, aga sellegi pärast leidsid hiljemadki tulijad temas sõbra ja ta perekonnas sooja vastuvõtte. Selles perekonnas oli Konrad Mägi sage külaline ja koos temaga veetsime mitmed kenad õhtud. Säilitades selle võõrustuslahke perekonna väikesest kuueaastasest tütrekesest kui teejuhist ja armsast lapsukesest kõige paremaid mälestusi, armastas Konrad Mägi Egedi-Nisseni perekonda meile hilisemal kokkupuutumisel kodumaad alati meelde tuletada, kuna vaheajal väikesest lapsukesest oli saanud tuntud kinonäitlejanna.
Teine eestlaste sõber oli juudi soost vene emigrant Levin, kes juba paarkümmend aastat Norras oli elanud, siin teataval määral kodunenud ja teotses ajakirjanikuna korraga mitmes ajalehes. Nikolai Triik oli siin viibides teda maalinud ja lahkudes Norrast pärandanud oma sõpruse kaasmaalastele, kes hiljemini siin peatusid. Mägi kaudu tutvusin temaga, ja peab ütlema: ta oli äärmiselt vastutulelik ning sõbralik. Levin oli teataval määral vahemeheks norra kirjanduse vene keelde tõlkimisel ja honorari väljakauplemisel, iseäranis Knut Hamsuni teoste tõlkimisel. Levini kaudu õnnestuski koos Mägiga külastada Knut Hamsunit, kelle käest kuulsimegi, et just Levin vahetalitusel oli kirjanikul tekkinud Moskva Kunstiteatriga leping, mille järele Hamsuni teosed käsikirjast, enne trükist ilmusid, tõlgiti vene keelde (seda tegi Kristiaanias juba mõnda aastat elutsev vene daam proua Tiraspolskaja), kuna tol ajal ei olnud Venemaal mingit kirjanduslikku konventsiooni teiste maadega ja venelased oleksid võinud teost peale ilmutamist raamatuna tõlkida vabalt, honorari maksmata. Moskva Kunstiteater olla maksnud Hamsunile 150 krooni (umbes 75 kuldrubla) poognast, kuna autorile tema kirjastaja Güldendahl Kopenhaagenis maksta ainult 70-80 krooni (35-40 kuldrubla) poognast. Nii oli tol ajal Hamsunile Venemaaga honorari suhtes pea-sissetulekuallikaks, kuna umbes samalaadiline teine leping Hamsunil oli sõlmitud „Snaine” kirjastusega Peterburis.
Kui veel nimetada norralast ajakirjanikku Petersenit, kes külastas 1911. a. varasuvel meie kodumaad, siis oleksimegi maininud pea kõik, kes eestlaste sõpradena mälestamist väärivad.
Norra kujutava kunsti tolleaegne elu ei olnud küll oma tippude poolest madal, aga üldiselt võttes ka mitte iseäranis kõrge. Nagu H. Ibsen Saksamaa kaudu oli kuulsaks saanud oma kodumaal, nii oli selle väikse rahva suurim kujutav kunstnik Edvard Munch oma kuulsuse jällegi Saksamaalt kaasa toonud. Kodulinnas oli Munchi suuremaks austajaks Norra Rahvusmuuseumi direktor, kelle teeneks tuleb lugeda sellele suure kunstniku vääriline esindus omamaalises muuseumis. Mainitav oleks veel Norra rahvuslikult omapärase inimesega kunstnik Gerhard Munthe, kellelt N. Triik Norras viibides kahtlemata on õppinud.
Kõnelda otsekohe mõjust, mida avaldas norra kujutav kunst Konrad Mägisse, oleks ehk liiga julge oletus, kuid kahtlemata on E. Munchi võimas looming arendavalt ning edasiviivalt viljastanud Mägi loomistungi. Aga märksa kõrgemalt tuleb hinnata seda otsekohest mõju, mida avaldas Konrad Mägisse Norra heroiline loodus, viies maastikumaalimisele kunstniku, kes varemini oli juba kätseatanud pea kõigil kujutava kunsti aladel.
Norras on sündinud Konrad Mägil rida maastikke, mis kujutavad selle maa loodust ja punaste katustega norra majasid. Norra ajakiri kuulub K. Mägi kunstiloomingus esimese väärtusliku perioodina ajalugu.
Tolle ajajärgu esimese poole teosed kujutavad loodust reaalsemalt, kuna viimasel Norras viibimise ajal muutusid Mägi maastikud dekoratiivsemateks stiliseerimisteks, millele kunstnik tõuke sai arvatavasti norra jõudsasti arenevalt kujutavalt kunstilt.
Kui ma Norrast sama aasta sügisel kodumaale sõitsin, andis Konrad Mägi mulle kaasa üle paarikümne maastiku, mis välja pandi „Noor-Eesti“ kunstinäitusele. Sel näitusel õppiski kodumaa Konrad Mägi kui suureandelist maastikumaalijat tundma, kuna varemini kunstnik oli kodumaal ainult nime järele tuntud, tema töid aga polnud seni veel keegi näinud.
Lõbusa seltsilisena armastas Konrad Mägi viibida Kristiaania lõbustuskohtades. Neist pidas Mägi kõige huvitavamaks turu all keldrikorrusel asuvat varieteed, omataoliste hulgas kõige alamajärgulist, kus „fratzede sisselöömine“, nagu Mägi armastas ütleda, oli harilik nähtus. Kunstnikkudena esinesid laval sagedasti, kuid päris „artist“ enese nii täis oli joonud, et teda keegi äratada ei suutnud, mõni heahääleline uulitsapoiss, võõra juurde lauda istuti luba küsimata. Mind esimest korda sellesse asutusse viies jutustas Mägi, kuidas tema ühes 1905. a. emigrandi hr. M-ga selles varietees eestlastest lugupidamise jalule oli seadnud. Tekkinud tülid ja mõlemad suguvennad peksnud saali tühjaks. Võimata see ju polnud, sest et emigrant hr. M. oli tüse, raudsete musklitega mees ja ka Konrad Mägil ei puudunud, hoolimata ta väikesest ning kühmakast kasvust, füüsiline jõud ja teatav oskus.
Kiirelt möödus 1910. a. suvi kaljulises Norras, aga mälestused ei kao. Veetlev on selle maa mõju. Suurelt on ta mõjustanud Konrad Mägi esimest, kunstnikuks saamise perioodi. See mõju ei ole vist vähem kui Itaalia reisi oma Mägi kunstilises loomingus. Kuna teised meie kunstnikud, kes Norras viibisid, nagu J. Koort, A. Tassa, ei ole sealt kaasa toonud ei edasiviivaid mõjusid ega leidnud seal elades suuremat hoogu loominguks, tuleb N. Triigi kohta teha erand, nagu ülal märgitud; aga täiel määral on Konrad Mägis Norras kunstnik ärganud, kelle loomistung oli suur, ja selle tagajärjel on ta jätnud meile rea häid maastikke. Võimalik, et Norras ainult väljenduse leidis see kunstienergia, mis kunstnikus varemini Pariisis ja mujal oli kogunenud ning koondunud, kuid selle ilmekas teostamine on paigaliselt siiski Norraga seotud. Norra looduses on ju nii loomulik suure maastikumaalija ärkamine: selle veetlust ei kustuta aastad kestnud eemalolek.
Bernhard Linde