Konrad Mägi. Gustav Suitsu mälestused. Konrad Mäe loomingust (Mai Levin)

Avaldatud 3. november 1978 “Sirp ja Vasar”
Lae alla pdf

Konrad Mäe ootamatu surm 1925. a. augustis tabas valusalt kõiki, kellele olid kallid eesti kultuuri käekäik ja areng. Eriti valusalt tabas see aga kunstniku sõpru ja tuttavaid. Ajakirja „Looming“ septembrikuu numbris mälestavad lahkunud kunstnikku tema sõbrad ja lähedased Friedebert Tuglas, Gustav Suits, Julius Gens, Alfred Vaga. Neist lahkumismeenutustest on saanud üldtuntuks Fr. Tuglase oma, mida järgnevail aastail on korduvalt publitseeritud. Sama särava sulega on kirja pandud ka Gustav Suitsu mälestusmõtted, milles kajastuvad kõrgesteedi ja nooreestlase ütlemislaad ning vaatenurk Konrad Möe tegevusele. Allpool avaldame Gustav Suitsu kirjutise lühendatult.

Gustav Suitsu mälestused

Nende mälestusridade kirjutaja isiklik tutvumine Konrad Mägiga ei ole varasem kui „Noor-Eesti“ päevilt. Enne seda olin noorest Mägist vanas Tartus kuulnud kui ebamäärasest vabade kunstide tuuletallajast ilma kindla kutseta. Teatava renommee oli ta siiski juba saavutanud oma ulaeluga: mürglitegija kuulsuse kõrtsides ja puhvetites. See kõhetu kasvuga mehike ei olnud noores põlves oma rammu mitte ainult karastanud pommide tõstmisega. Vastumeelse „lõusta sissetoomine“ oli pärastpoolegi Mägile hõlpsaks žestiks. Äkilist maitsnud, äärmiselt hellik oma aumõistetes, sümpaatiais ja antipaatiais, hüppas see vimmaline härjapõlvlane kas või laua pääle, et väljakannatamatule „mölkusele“ paremini vastu vahtimist virutada.

Mida intensiivsem elu ja ilu janu, seda vimmalisem võitlus vastaliste oludega. Meie uue esteetilise ellusuhtumise teedemurdjaist on noor Konrad Mägi olnud taltsutamatumaid kunstihulguseid. Ei ole teda ühes kohas kaua kinni pidanud ei vanemate keelud, ei kodumaa kitsad piirid, ei eluhoiu mured. Udernast Tartusse, Tartust Peterburki oma loomusundi jälgides, oma tujusid ja rusikaid usaldades! Ärgu arvatagu, nagu oleks noor tuisklane Peterburis Stieglitzi kontikooli astudes tõtanud eriliselt maalikunsti õppima. Aga ärgu järeldatagu ka ta skulptuuriklassis käimisest, nagu oleks ta hoole ja andumusega A. Adamsoni käsitööd õppinud.

Oma eluhoiuks oli see kukruta ümberaeleja Tartus sunnitud olnud peitlit ja höövlit käsitlema. Ta enese sõnade järel astus ta Peterburis Stieglitzi skulptuuriklassi sellepärast, et teda huvitas A. Adamsoni õpetatud puust kujude nikerdamine. Aga ta artistiloomust on selle kõrval huvitanud ja hullutanud veel mitme muu kunsti kurat. Ta on mänginud kaasa asjaarmastajate näitemängus ja teinud tsirkust. Tema iharus on veedelnud päälinnaline ars amandi. Midagi, mis talle on meeldinud, ei ole ta läbi katsumata jätnud. Nagu rähnipoega loomus veab puusse, nii on 1905. a. ärevused noort Mägi vabadusekirge tõmmanud streikijate ja mürgeldajate ridadesse. Käratsevaist meeleavaldustest Stieglitzi kooli autoriteetide vastu on ta väga hääleka vaimustusega osa võtnud. Ta on mässajana koolist välja heidetud. Ta on Peterburi „Edasi“-rühma lööksalgas tunginud Jaani kiriku saali: „Pastor Valk maha, maha!“

Kui selle punast kaelasidet kandva kunstiõpilase tormis ja tungis midagi oli ehtsat, siis ta käremeelsus vana kunstiõpetuse ja vagatseva kirikujutluse vastu.

Konrad Mägi õpiaastate järgmised etapid on lühidalt öeldes Helsingi ja Pariis. Linnuprii, outcast, outlaw, oli ta 1906. a. kevadel Peterburist lahkunud. Ta jälgis sõber Triiki kutset Ahvenamaale, kuhu see Stieglitzi kooli edasijõudnum ja abiellunud rahurikkuja oli maapakku läinud tormis ja tuisus. Soome huvitava merimaastiku värviesteetika rüpes, Nikolai Triigi ja Aleksander Tassa seltsis paleti ja pinsli haaranud, oli Konrad Mägi 1906. a. suvel lõplikult pöördunud maalikunsti poole. Triikil avanes varsti õnnelik võimalus enese täiendamiseks Pariisi sõita. Sama eesmärki hellitas Mägi. Aga ülepääsematu aineline kitsikus sundis teda esiotsa jääma Helsingisse.

Mis teha oma protestivaimu ja esteetilise päämäära rahuldamiseks? Selles meeleolus kohtasin teda esimest korda Helsingis 1906. a. sügisel. Olin sinna saabunud veidi varem ja teist teed kui Konrad Mägi. See teeotsija liikus Helsingiski „Edasi“-pagulase Sõrmuse seltsis. Ei olnud ta isekas kunstnikuloomus hästi vastuvõtlik ka Sõrmuse revolutsioonilise ohvrimeelsuse viiulimängule, ta proletaarse keeldumise ja enamlise heroismi manitsustele. Küll on Mägi tol ajamomendil vähemalt oma korterit Helsingis lubanud enamliste pagulaste salakonverentsi kohaks. Ta on aidanud ka nende protokolle ja tegevuskava ümber kirjutada.

Konrad Mägi oli neid isekaid kunstnikuloomuseid, kelle rinda surutud hingeline protest peagi piirdus ainult oma individuaalse eneseteostusega. See eneseteostus ei tunnistanud muud ülimat kohustust kui oma teed otsiva kunstnikuande maksmapanekut. Ei möönanud Mägi, et kunstnik ka antud oludeski peaks töötama propaganda ja plakaadi jaoks. Ei hoolinud õpetusest: „Kunst kunsti pärast on herraskunst. See äbarik on Eesti töölisele üleliigne, Eesti kodanluse jaoks enneaegne.“

Need aastad ei kajastanud mitte ainult poliitiliste, sotsiaalsete ja esteetiliste erutuste kokkupõrkeid taeva kumendamise ja maa punetamise tagapõhjal. Need aastad olid ka ühe uue Eesti kirjandusliku ja kunstilise rühmituse lähtekohaks. Oli Tartus 1904-1905 sündinud „Noor-Eesti“ liikumise esimene sõpruskond nii talupojalik-väikekodanlisest kui proletaarsest utilitarismist erinevate haridustahetega. Europaseerigem oma intelligentsi! Vabastagem Eesti kirjandust ja kunsti kirikukõlbuliste, rahvakasuliste ja klassihuviliste otstarvete orjusest! Tunnistagem oma esteetiliste elamuste enesemääramist, täiendagem oma ilmevahendeid! Jaolt vabatahtlikkude õpingute teostamiseks, jaolt pagulastena kodumaalt lahkunud, oli neil aastail ka enam kui üks „Noor-Eesti“ sulemeestest väljunud lähemale teisele rannale, Helsingisse. Sääl oli nõnda siis Tuglasel, minul ja veel mõnel muul nooreestlasel juhus Konrad Mägi esteetilise individualismiga kokku puutuda ja tal sõpruseks kätt suruda.

Konrad Mägi on liigitatud „Noor-Eesti“ kunstnikkude rühma. Nii loeme tagant järele Soome Tietosanakirjaski. Aga meie uue seltsilise kangekaelsus oli tõrges nii üht-kui teistpidi. Kui Nikolai Triigi vaimuhõimlus ja ta kaastöö „Noor-Eesti“ liputõstmist oli saatnud algusest saadik, siis ei suhtunud Konrad Mägi ka Helsingi ülikoolis õppivate noore estlastega mitte ilma lahkhelideta. Tänu Mägi vahelesegamisele ilmus „Noor-Eesti“ teine album illustreerimata. Ise veel ilma asitõendusteta oma graafiliste oskuste kohta, oli isemeelne Mägi küllalt kriukaline ettekäändeks ja teiste õhutamiseks: kunstnikku ei huvita nii nõrkade kirjanikkude väljaandes kaasa töötada! Niimoodi ülendas see hundipassile jäänud iseõppija oma kunstiproletaarlase alandust valgemütside ja seltskonna reputatsiooni vastu. Tulid teised tujud, lepiti jällegi üksteisega. Üheks Mägi vastuhakkava vaimu lahkkalduvuseks teistest Helsingi nooreestlastest oli ta Soome seltskonnale ja hariduselule liginemiste lähikaudne halvakspanek. Mägi armastas Soomes õieti Ahvenamaad. Ta kiitis saarestiku-rootslaste peenetundelist lihtsust ja lahkust võõraste kohta. Soome haritlane äritas ta kängunud kasvus ja kulunud kuues peituvat eneseteadvust tahtmataltki „väiksemaks vennaks“ pidamisega.

Soome oli liiga külm maa ahjunurka surutud Mägi kuumale verele. Ei lepitanud vastsündinud „Soome-Eesti liidu“ koosolekute külastamine ta reisivalu. Püsivuse kiusatused ei olnud üldse ta mustlaseloomuse jaoks. Aga kui ka akadeemiline „Soome-Eesti liit“ Mägi hõimlustunnet ei kinnitanud, oli selle üliõpilasühingu esimees prof. K. Krohn ühtaegu huvitatud Hurti vanavara ümberkirjutamisest ja väikese teenistuse andmisest eesti uue kunsti Soome sattunud kehvikule. Kogus siis prof. Krohn Soome Kirjanduse Seltsis enese ümber kehva kunstitrio ja ütles: „Käige minu järel!“ Ülikooli raamatukogus: „Kirjutage ümber Hurti vanavara kogud!“ Noor Konrad Mägi oli valmis kõike minevikku maha karjuma. Tema iseloomus oli kõike seda mõnitada, mis ta ise ei olnud teinud. Kõik kirjutamine oli talle tüütu. Kui ta Krohnile vabalt oma arvamust oleks saanud ütelda, siis oleks ta vast lausunud: „Minge metsa oma vanavara ja geograafilis-ajaloolise meetodiga!“ Aga nüüd maldas ta meelt ja asus oma esivanemate sõnalist pärandust ümber kirjutama nagu ta varem enamlaste protokolli oli ümber kirjutanud.

Kõik Soome-Ugri elukutselisedki harrastajad imestlesid eriti Mägi kõhna kuju õhinat ja andumist. Aga see kõhnret naeratas vahetevahel salakavalalt oma usinuse imestlejate üle: mida kauem ta küürutas ja sulge keeritas, seda lähemale jõudis ta Pariisi siht.

Kui siis viimati tuli lahkumise tund, ei varjanud Mägi oma Soomest edasi pääsemise rõõmu. Ta läks kui esteetiline mustlane igavate püsivussuhete maalt. Ta ei olnud hoolinud palju muust kui silmailust. Aga vist ükski valget verd neist ei jäänud Kaljuvalda õhkama lahkumise pärast. Nõnda oli teda vaksalis saatmas ainult paar mehist sõpra ja seltsilist.

Helsingi vaksalis kaotasin ta mitmeks pikaks aastaks oma silmist. Teatevahendiks meie vahele jäi mõni postkaart Pariisist ja Kristianiast, mõni huvitav vinjett, mõni värvirõõmus ja loodusmüstiline lõuend. Uuesti kohtasin teda isiklikult alles 1920. a. Tartus. Siis ei olnud ta selg mitte ainult kohvikuahju vastu toetatud. Juba juhatas ta suure hoolega „Pallase“ kunstikooli organiseerimist. Kõiges muus tundsin ära ta varasemad lähtekohad. Juure oli tulnud „Pallase“ valdkonnas teraselt ringi lendav pilk ja boheemkonna logelemist karistav sõna. Nagu oleks alles nüüd oma viimastesse õigustesse pääsenud Uderna endise mõisavalitseja poeg: nagu oleks korraldanud ja kärkinud kannatava näoga kääbuskubjas tõugu tegevate moonakate ja päivilistega, kelle nõrkusi ta ei vabanda, kelle tööpidud on aga ka tema pidud.

Konrad Mäe loomingust

Mai Levin

Nagu juubelid ikka, nii seab ka Konrad Mäe 100. sünniaastapäev meid jälle vastamisi ande suurusega, mida argipäevamelus kipume unustama ja alahindamagi. Vaadates tema teoste näitust Kadrioru lossis, peab veel kord tõdema, kui vähese tähtsusega on kool ja diplom andega võrreldes. Mägi oli maalijana tegelikult autodidakt. Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursused Tartus, puunikerdusklass Stieglitzi koolis, J. Goldblatti erajoonistusklass Peterburis, küsitav Atheneumis-käimine, Pariisi vabaakadeemiate külastamine – see rida ei kõnele põhjalikust ja süstemaatilisest maalijakoolitusest. Viimase puudumist korvasid anne ning intuitiivne kaasaminek uute nähtustega kunstis, mitte ainult erk, vaid ka valiv ja loov vastuvõtlikkus. Uuendusaldis ja kultuurijanune vaim oli üldse tüüpiline sellele revolutsiooniajastu põlvkonnale, kelle deviisiks oli: „Olgem eurooplased, et saada eestlasteks!“ See deviis välistas niihästi rahvusliku omapära kitsarinnalist mõistmist kui ka Euroopa kultuuri pimesi jäljendamist.

Esimene kunstikeskus, kuhu Mägi sattus ning kus ta esmakordselt kokku puutus oma kaasaegse kunsti ilmingutega, oli Peterburi. Esimestel suurematel kunstielamustel on alati oluline tähtsus kunstniku järgneva arengu seisukohalt. Peterburi kunstielu pakkus aastail, mil Mägi seal õppis, s.o. aastail 1903—1906, küllalt palju uudset. Võitis tunnustuse M. Vrubel, juugendliku sümbolismi varaseim ja originaalseim avaldus Venemaal, Mäe lemmikkuju vene kunstis. 1903. a. toimus küll rühmituse „Mir Iskusstva“ viimane korraline näitus ning 1904. a. ilmus samanimelise ajakirja viimane number, kuid selle erudeeritud ja rafineeritud vaimsus püsis elujõulisena. „Mir Iskusstva“ kunstnikel põimus juugendlikkus nostalgilise või nukralt-iroonilise retrospektivismiga, nende kõrvale oli vene juugendkunstis tekkinud aga ka lüürilis-sümbolistlik suund, mis lähtus eelkõige V. Borissov-Mussatovist ning esines selgeilmelisena näitusel „Helesinine roos“ Moskvas 1907. aastal.

Nimetatud ajavahemikus sündisid ka mitmed vene impressionismi tähtteosed: I. Grabar ja K. Korovin vahendasid siin prantsuse kunstnike valgusküllast ja värviheledat loodusenägemist. Kokkuvõtlikult võib öelda, et vene tolleaegsel kunstil ja kunstielul oli suur osa eesti kunstiõpilaste Pariisi-ihaluse tekkimises, neis soovi äratamises minna n.-ö. selleaegse kunsti lätteile.

Pariisi mindi üle Soome. Mäe maalijatee algabki seal. Ahvenamaa saartel, kus ta veedab 1906. a. suve koos N. Triigi ja A. Tassaga. Mäe talent ärkab ja edaspidi ka areneb kunstimõjude ristumisel tugevate looduselamustega. Ärkamine toimub suhteliselt hilja, kunstniku 28. eluaastal, kuid areng kulgeb üpris kiiresti, millest annavad tunnistust varasemad säilinud tööd 1908—1910. aastast, s.o. Norra perioodist. Need kajastavad erinevaid mõjustusi ja otsinguid, kuid algajalikku kohmakust näeb neis harva. Veel enam, nende hulgas on mitmeid eesti kunstiklassika kullafondi kuuluvaid teoseid, nagu suurejooneline, pildisügavuses kerkiva mäemassiiviga „Norra maastik“ (1909) või loodusvorme tugevalt stiliseerivas laadis, müstilise meeleoluga maastikepaar Tallinna kunstimuuseumi kogus.

Mäe Norra perioodi maastikele jättis jälje eelnenud tutvumine Pariisi kunstieluga 1907. a. sügisest 1908. a. kevadeni. Nende seast leiame impressionistliku vahetusega maalitud värvikaid etüüde. Kahtlemata õppis Mägi Pariisis impressionistide loomingut tundma Luxembourg’i muuseumis, galeriides ja näitustel, kindlasti imponeerisid talle selle laadi maagiline värskus ja siiras, tundeelev suhe loodusega. Nagu impressionistidki vajas ta loomiseks loodusest saadud elamust ning muutis uute impulsside otsinguil sageli oma maalimispaiku. Kuid Mägi oli siiski XX sajandi kunstnik, kes pidi nähtut lõuendil interpreteerima, korrastama, muljet korrigeerima. Impressionism oli Mäe Pariisi-jõudmise ajaks juba läbitud etapp ning veel elavad impressionistidki (C. Monet, A. Renoir) polnud paigale püsima jäänud, vaid olid oma laadi ajavaimule vastavalt pisitasa uuendanud.

Hoopis mõjukam vool oli tollal neoimpressionism ehk puäntillism, mis impressionistliku varjundirikkuse ühendas looduse korrastamise ja korrigeerimise tahtega, värvi puhtuse lineaarsetele rütmidele rajatud, läbikaalutud kompositsiooniga. Neoimpressionistliku faasi tegid teel kirkale, intensiivsele värvikäsitusele läbi Van Gogh ja 1905. a. Sügissalongis kompaktse grupina esinenud foovid. Neoimpressionism osutus üheks juugendstiili lähtealuseks ja komponendiks. Juugendstiil oli Mäe Pariisi perioodil veel küllalt elujõuline, avaldudes mitte ainult kindlalt juugendkunsti kuuluvate nabiide (M. Denis, P. Bonnard jt.) või uduselt unistavate sümbolistide-intimistide (E. Carriere, A. Levy-Dhurmer jt.) loomingus, vaid vajutades teatava dekorativismipitseri ka juugendiga kunstiliselt polemiseerivate foovide temperamentsele eneseväljendusele.

Selline oli nähtuste kompleks, millega Mägi Pariisis põhiliselt kokku puutus ning mis talle mõju avaldas. Sellest mõjude puntrast on põhjendatult esile tõstetud neoimpressionismi. Võimalik, et viimasega puutus Mägi kokku juba 1906.—1907. a. Helsingis. Nimelt elas Soomes 1897. aastast peale Brüsseli rühmituse „Les Vingt“ liige, esimene Belgia puäntillist Alfred William Finch, kes 1906. a. paiku maalimise uuesti käsile võttis ning kelle lõuendite värvierksus on avaldanud märkimisväärset mõju soome kunstile järgneval aastakümnel. Finch oli igatahes tuntud A. Tassale, kes kirjutas Fr. Tuglasele 1912. a. novembris selle kunstniku näitusest Bernheim Jeune’i galeriis Pariisis. Selles neoimpressioniste agaralt tutvustavas galeriis nägi Mägi tõenäoliselt ka P. Signaci näitust 1911. aastal. Nagu on märkinud K. Mäe loomingu uurijad (R. Paris, V. Vaga jt.), pole talle lähedasem mitte neoimpressionismi algataja G. Seurat, vaid just P. Signaci, H.-E. Crossi jt. nimetatud voolu vähem ortodokssete esindajate looming.

Mägi omakorda tõlgendab neoimpressionismi veel vähem ortodoksselt ning kasutab täppetehnikat puhtintuitiivselt ja ebakorrapäraselt, just nii, nagu ta vajadust tunneb. Vastavalt vajadusele toob Mägi sisse pikad, vormide liikumisrütmi jälgivad pintslitõmbed või kontrastiks suuremad, ühtlasemad värvipinnad. Vahel täpib ta tihedalt, teinekord jätab aluse pintslitõmmete alt välja paistma ning teose mõjus kaasa mängima. Pilti enam-vähem läbiv täppetehnika aitas tal saavutada koloriidi sillerdavat varjundirikkust ja teostuse terviklikkust. Mäe puäntillism avaldub juba Norra maastikes, annab paar ilusat näidet 1911—1912. a. Normandia vaadete näol ning triumfeerib tema Saaremaa maastikes 1913—1914. a. Viimastes paneb Mäe isikupära end täiel määral maksma; hele intensiivne koloriit, pintslikäsitsus ja kui kujutatud motiivid sulavad ainulaadseks mažoorseks tervikuks. Nii pidulikuna, nii värvisäravana ei olnud Eesti loodust veel ükski kunstnik näinud. Mäe Saaremaa tsükkel pole uus sõna mitte ainult kunstniku enda loomingus, vaid ka eesti maastikumaalis üldse ning Eesti looduse nägemises-kujutamises eriti.

Mägi tavatses kohapeal joonistada-akvarellida kavandeid, teha etüüde või maalida väiksemaid töid. Suuremad lõuendid sündisid harilikult ateljees, sageli tunduvalt hiljem. Saaremaal maalitud tööd on üldiselt impressionistlikuma iseloomuga, tagantjärele Saaremaa motiividel maalitud maastikke iseloomustab aga tugevam stilisatsiooniaste, peaaegu ekspressionistlik värvihõõg, sümbolismihõngulised meeleolud. Umbes samasugust vahet võime täheldada edaspidi Itaalia vaadete vahel, mis on maalitud kohapeal ja kodumaal (viimased paistavad silma kristalliseerunuma vormikäsitluse poolest).

Pärast Saaremaad saabub Mäe loomingusse umbes 1915. aasta paiku moment, kus ta töötab õige mitmes laadis. Tema looming jaotub suhteliselt lühikesteks, paari-kolme-aastasteks perioodideks, mis on käsitluslaadilt ja koloriidilt kaunis erinevad. Nende perioodide vaheldumine on eelkõige tingitud tema kunstitunnetuse arengust, ent on seejuures seotud ka maakohtade vaheldumisega, kus ta töötas. Näib, nagu oleksid uued motiivid nõudnud talt harjumist, nagu oleks ta püüdnud teatava aja jooksul uue maastiku iseloomuga kohaneda. Seetõttu leiab erinevate perioodide piiril töid, mis ei lase end kergesti ei siia-ega sinnapoole paigutada. Sellised on näiteks „Linnavaade“ (ca 1915) ja „Kasaritsa järv“ (1916—1917), mis raamistavad Viljandi—Kasaritsa aega.

Mäe maastike puhul on vahel vaibalikkusest kõneldud. Tundub, et kui see mõiste üldse kehtib, siis mõningate sel perioodil, 1916—1917. aasta paiku maalitud maastike kohta. Neis liitub kergelt stiliseeriv kontuurjoonis heleda, aga maheda ja harmoonilise värvigammaga, milles puuduvad tugevad kontrastid. Samuti ei ole toonitatud kontrasti üksikute pinnavormide vahel, on taotletud maa ja taeva terviklikku rütmilis-koloristlikku kogumõju. Neis töödes pole nii selget pildiruumi liigendamist ja liikumist sügavusse, kui üldiselt Mäe maastikes näha võib. Näib, nagu oleks kunstnik proovinud balansseerida vaibalikdekoratiivse ja ruumiliskarakteerse piiril, taotlenud pinget lõuendi tasapinna ja pildi sügavuse vahel. Midagi analoogilist leiame ju ka 1915. a. paiku maalitud mustlaste portreedest, milles on saavutatud huvitav pingeline terviklikkus värvika figuuri ja fooniks kasutatud kireva vaiba vahel.

Sel ajajärgul süveneb Mäe huvi ka portreežanri vastu. Mõningaid portreid oli ta maalitud juba varem. Üldiselt ei taotlenud ta ei välist sarnasust ega ka psühholoogilist karakteristikat. Et ta nii üheks kui ka teiseks võimeline oli, kinnitavad luuletaja F. Kuhlbarsi portree (1915) või Marie Reisiku portree (1916, süsi). Kuid Mäge huvitas eelkõige tüüpportree, milles ta võis väljendada oma ideaali ning mispuhul modell teda kui maalijat ei kammitsenud. Seetõttu on päris loomulik, et ta eelistas kujutada naisi. Tüüpportreel on kahtlemata eluõigus. Ometi on Mäe portreid küll idealiseerimise, küll psühholoogilise karakteristika puudumise, küll joonistusliku külje nõrkuse pärast kritiseeritud, nagu märkamata, kui liigutavtõsiselt kunstnik oma ideaali küljes rippus, nagu märkamata tema portreede maaliväärtusi. Seejuures pole ka küllaldaselt arvesse võetud, kui levinud on tüüpportreed või puhtkoloristlikud portreelahendused eriti XX sajandi kunstis. Et Mägi joonistajana ja eriti figuurijoonistajana näiteks N. Triigiga võrreldav ei ole, on muidugi selge. Kuid kunst ei seisne mitte ainult võimetes, vaid ka oma võimete piiri tunnetamises, suutlikkuses olemasolevaid võimeid kasutada ja puuduvaid korvata. Ning seda Mägi suutis. Võib kindlalt öelda, et tema paremad portreed „Neiu valges“, „Juuditar“ (1915—1916), Elvi Gailiti portree (1917—1918), Alvine Käppa portree (umbes 1919), portreed Saadjärve perioodist (1923—1924) kuuluvad ka eesti selle žanri paremikku.

Aastad 1918—1920, s.o. Pühajärve—Võrtsjärve periood Mäe loomingus, langevad ühte ekspressionismilaine tõusuga eesti kunstis, kirjanduses, teatris, mis on seletatav saksa ekspressionismi mõjuga seoses tihenenud Saksamaa-kontaktidega. Ekspressionismi levikuks olid maailmasõda, revolutsioonid, kodusõda ja majanduslik laos siingi loonud soodsa pinna. Too laine ulatus ka Mäe loomingusse, milles ekspressionismihingust oli tunda juba varem. Ekspressionistlikke joonte tugevnemine Mäe töödes võib olla seotud tema viibimisega eesti kirjanike seltskonnas Pühajärvel 1918. a. suvel. On teada, et just tollal huvitus Pühajärve ääres suvitav J. Semper saksa ekspressionismist. Viimast vahendasid ka saksa kunstimiljöös kujunenud A. Vabbe ja A. Starkopf, kellega koos pani Mägi järgmisel aastal aluse „Pallase“ kunstikoolile. Nimetatud välised tegurid soodustasid subjektiivsete rahutus- ja raskusmeeleolude vallandumist. Mäe koloriit muutub sünkjaks, töödes pääsevad valitsema dramaatilised heletumeduse kontrastid, rebestatud taevad, irreaalsed valguskumad; järsud pintslilöögid annavad vormidele teravuse ja nurgelisuse. Saavutanud ühe haripunktidest tumedat taevast poolitava kirikutorniga „Otepää maastikus“, jõudnud maneerlikkuseni kompositsioonis „Pietà“ (1919), hakkas ekspressionistlik eksalteeritus Mäe maalidest järk-järgult taanduma. Vaatamata sellele, et kunstnik oli emotsionaalselt küllalt tasakaalutu natuur, püüdles ta üldiselt oma teostes tasakaalu, sisemise loogika, kompositsiooniselguse ja maalilise lõpetatuse poole. Võib väita, et sel ekspressionistlikul Pühajärve—Võrtsjärve perioodil süvenes ta veelgi põhjalikumalt maaliprobleemidesse, et tema maalidesse sugenes tollal veidi Cezanne’i meenutav „värvi moduleerimise“ tendents, millest annab tunnistust näiteks suure maalilise tiheduse ja vormikindlusega „Pühajärve maastik“ (1920).

Taaspöördumine Cezanne’i pärandi poole oli üsna tüüpiline nähtus maailmasõjajärgses Euroopa kunstis, kusjuures see cezanne’ism kandis endal vahepeal läbitud etappide — kubismi ja ekspressionismi — märke. Meie kunstnikul oli võimalus Cezanne’i pärandiga tutvuda juba 1907. a., mil toimus meistri mälestusnäitus Sügissalongis. Kuid tollal varjutasid tema kunsti teised nähtused, varjutas näiteks Van Gogh, kelle näitused mitmes galeriis 1908. a. algul viisid vaimustusse N. Triigi ja küllap ka Mäe. Läks vaja aastaid loomepraktikat ja küllap ka selgitavat kirjandust, enne kui õpiti lugema tema värviga vormivat käekirja.

„Värvi moduleeriv“ ja vorme tahuv tendents, mis ilmnes Mäe Pühajärve maastikes, arenes edasi Itaalia (1921—1922) ja Saadjärve (1922—1923) perioodi töödes. Mägi sõitis Itaaliasse 1921. a. oktoobris üle Saksamaa, kus ta juba originaalis saksa kaasaegse kunstiga tutvus. Itaaliasse jõudis ta aasta lõpul ja jäi sinna 1922. a. suveni, peatudes pikemalt Roomas, Capril ja Veneetsias. Igast kohast toob ta kaasa täiesti erinevad pildid: Caprilt romantilissalapärased öömaastikud, Veneetsiast rõõmsad laguunivaated punakollaste purjedega säravsinistel vetel, Roomast sisemaa kuivust õhkuvad pargivaated. Enamik neist ei kõnele mitte ainult Mäe Itaalia-vaimustusest, vaid ka kindlast, rahulikust, selginud meisterlikkusest. Itaalia vaateid täiendavad mägimaastikud Obersdorfist Lõuna-Saksamaal, kus kunstnik peatus tagasiteel. Mitmed Itaalia ja Obersdorfi maastikud, mis paistavad silma komplitseeritud kompositsiooni ja läbimaalitusega, on kavandatud ja teoks tehtud juba kodumaal. Seetõttu on nad väga lähedased siin maalitud Saadjärve maastikele. Vaadetes järvele võluvad eriline õhurikkus ja avarus, karge hallikassinine tonaalsus, millele kõik värvid on allutatud. Nagu küpsemais Itaalia maastikeski modelleerib Mägi laiade pintslilöökidega vormi ja lisab ühtlasi üha uusi nüansse toonastmestikku. On otse üllatavad nende maalide rahu, mõtlik lüürilisus ja peen harmoonia; on otse üllatav emotsiooni lahustumine maalimateerias, maalimisprotseduuris. S edasama võib öelda kunstniku 1923—1924. a. portreede kohta. Rida Itaalia ja Obersdorfi maastikke ning Saadjärve perioodi tööd – see on Konrad Mäe kui maalija arengu kulminatsioon, samal ajal ka tema viimane sõna.

Oma konstruktiivse selguse, ikka loetavamaks muutuva geomeetrilise selgroo ja toonianalüüsiga seostuvad Konrad Mäe viimased tööd avangardsete taotlustega eesti 1920. aastate esimese poole maalis Eesti Kunstnike Rühma, A. Vabbe, K. Veeberi jt. loominguga. Nagu silmapaistvate meistrite puhul ikka, tuleb nüüdki korrata: jäädes iseeneseks, muutus ta pidevalt kooskõlas ajavaimuga.