Konrad Mägi umbusk modernsuse ja progressi suhtes, millele ta vastandas kujutlusvõime ja transtsendentaalse, torkab silma nii tema loomingu üldpildis kui ka spetsiifilisemalt linnavaadetes. Kujutades linnasid, ei kujuta ta kunagi tehnoloogilist arengut.

Üks väheseid detaile, mida Mägi modernsusest oma maalidele laseb, on tänavavalgustuslambid (vt ka „Veneetsia“, 59,6 × 67,6, Eesti Kunstimuuseum). Tegemist on ilmselt elektrilampidega, mida kümmekond aastat varem, samuti Roomas maalides, kujutas futurist Giacomo Balla. Balla teos tõukus futuristide manifestist, kes nägid elektrilampides progressi ja tervitasid neid juubeldades. Ka Balla ise ütles maali kommentaariks, et „see näitas, kuidas moodne elektriline tänavavalgustus sai jagu romantilisest kuuvalgusest. See oli romantismi lõpp kunstis. Minu pildist pärines futuristide armastatud ütlus „Tapame kuuvalguse!“

Mägile jäi võõraks nii see üleskutse kui ka futuristide idee purustada Veneetsia, asendamaks aegunud romantilisus tehnoloogilise tulevikku pürgiva maailmapildiga. Vastupidi, Mägi Itaalia-perioodi võib vaadata hoopis nostalgilise projektina, kus erinevates suurlinnades, aga ka Capril viibides otsib, leiab ja igatseb ta paiku, mis oleksid puutumatud kaasaja kohalolust.

Salapärale, müstikale ja nostalgiale viitab antud maalil ka tänavavalgustuslampide vibreeriv halo, millel pole säärast ekspressiivset ega domineerivat mõju nagu Balla maalil, vaid see mõjub pigem moodsa maailma nõrga ääremärkusena.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.