Konrad Mägi on seisnud Napolis Villa Comunale pargis kohe purskkaevu kõrval ja vaadanud piki pargiteed kaugusesse. Sinna, kus asub muusika mängimiseks mõeldud paviljon. Inimesed kõnnivad maali sügavusse. Me ei huvita neid, nad on meile selja keeranud ja justkui lahkuvad maali pinnalt. Mägi ei ole varem säärast perspektiivi kasutanud, kuid siin Napolis teeb ta seda korraga mitu korda. Kuid Itaalias maaliski ta teistmoodi kui varem. Ta on tulnud just tagasi Capri saarelt ja on teel Rooma. On aprilli lõpp, need heledad õied siin peaksid olema õitsevad oleandrid. Vasakus servas olev skulptuur on toodud ühest kuningakojast ja purskkaevu laavakivist bassein toetub neljale lõvipeale. Kuid Mägi ei ole maalinud neid liiga detailselt. Teda ei huvita konkreetsus, vaid atmosfäär, meeleolu. Maali servad on maalitud tumedalt, nii et moodustub midagi mustava raami sarnast. Selle keskel hele areen, justkui prožektorite poolt valgustatud teatrilava, kus tegelasteks ilma nägudeta karakterid. Kui pilk liigub üle maali, märkame kauguses küngastel olevaid punaseid mustade akendega maju, mis tumesinisel taustal mõjuvad dramaatiliselt. Nad on pigem kindlused või abstraktsed objektid kui kellegi kodud. Konrad Mägi ei maali siin konkreetset linna, vaid väljavenitatud perspektiiviga kummalist paika, kus inimesed on tontlikud, majad hõõguvad ja taevas on täis draamat. 

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.