Käesolev portree on mitmes mõttes omapärane erand Konrad Mägi portreeloomingus, kuna toob maali pinnale kirjutatud teksti ning kujutab jaapani kultuurile iseloomulikku motiivi, mida Mägi pole varem ega hiljem teinud. See on nn japonismi näide, mis oli Lääne-Euroopas levinud alates 19. sajandi keskpaigast, kui tihenesid kaubandussuhted Jaapaniga ja mis tähendas jaapani kultuurist inspireeritud teoste loomist muusikas, kirjanduses, kunstis ning mujal.

Konrad Mägi puutus japonismiga kahtlemata kokku – Pariisis oli see äärmiselt populaarne, galeriides näidati pidevalt Jaapani autorite teoseid, eriliselt mõjukas oli muidugi Hokusai graafika. Kuigi Hokusai loomingu suurnäitus toimus Pariisis siis, kui Mägi oli juba linnast lahkunud (1913), võib üpris kindlalt oletada, et Hokusai töödega ning ka tema tööde mõjudega teiste autorite loomingus pidi ta olema tuttav.

Kui palju mõjutasid Hokusai või teised Jaapani autorid Mägi loomingut, on keeruline oletada. Mõned Norras joonistatud stiliseeritud maastikuvaated meenutavad oma poeetilisuses Hokusai lehti, samuti võib mõnedes maalides märgata Mägi huvi näiteks õite kujutamise vastu, kuid laiemalt ei joonistu japonism siiski Mägi loomingus reljeefselt välja. Miks on ta otsustanud ühe töö pinnal korraga kasutada jaapanlikku motiivi, on tänini kontekstuaalse selgituseta.

Väga palju ei aita ka maali pinnal oleva teksti dešifreerimine. Japanist Rein Raua sõnul võib tekstis näha nn hiina kirja ehk kirjamärkides kantud teksti, kuid see pole esitatud korrektselt, vaid vigadega: osa märkide joontest on puudu, osa on oma proportsioonidest väljas jne. Raua sõnul võib kahte ülemist märki tõlkida kui kellegi sünnipäeval või sünnipäevaks maalitud portreed. Kaks alumist märki tähistavad aga nime „Wada“, mis on levinud jaapani perekonnanimi. Täpsemaid andmeid, kellega Wada näol oli tegemist ning miks portree temani kunagi ei jõudnud – või kas pole ehk Wada näol tegemist üldse fiktsiooniga – pole õnnestunud siiani leida.

Samas on Jaapanis asuva Lääne Kunsti Rahvusliku Muuseumi kuraatori ja arhivaari Mari Kezuka analüüsi kohaselt tekst küll hiina kirjas, kuid välja võib lugeda hoopis nimed Kotobuki, Ga ja Fuku. Lisaks on arusaamatu kõige ülemise tähe „T“ tähendus ning Kazuka oletab, et Mägi võis hoopis kopeerida mõnd eeskujuks olnud maali. Sellele viitab tema sõnul ka viis, kuidas on kujutatud mustade juustega karakterit, kelle parem käsi ei tundu inimkäena ning selle hall värv erineb liiga silmatorkavalt näo värvist.

Mari Kezuka sõnul on mustajuukseline karakter chigo – noor poiss, kes tantsib Jaapani templites ja pühakodades. Antud komme tekkis 8. sajandi lõpul Heiani perioodil, mil chigo’d hakkasid tööle teenritena templites, aga ka samuraide juures, olles budistlikes kloostrites vahel ka homoseksuaalseks partneriks täiskasvanud munkadele.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.