“Talvel olla siin ka ime suurepäraline ja mitte (kohati) väga külm,” kirjutas Mägi 1908. aasta südasuvel Norrast. Konrad Mägi maalis talve vaid paar korda ja mõlemal juhul Norras.

Horisontaalsete laiade vöödena juhitakse vaataja pilk horisondi poole. Moodustuvad üksteise taga paiknevad tsoonid, kus üleminekud ühelt tsoonilt teisele on üpris selged, vahel isegi järsud, ent erinevalt suvevaadetest on siin üks tsoone siduv komponent – valge lumi. Tavaliselt Mägile niivõrd iseloomulik kirgas ja värvikirev maastik on seekord kaetud valge vaabaga.

Miks maalis Mägi talve sedavõrd harva? Kas seetõttu, et ta otsis loodusest elu ning talvel on seda raskem silmata? Kuid ometi on siin küllaga valgust, puud on vaid poolraagus ja all vasakus nurgas vuliseb allikas.

Või ei pakkunud valge pinna maalimine Mägile sedavõrd palju huvi kui värvikireva suvemaastiku silmitsemine, mis erutas meeli rohkem? Miks on Mägi siis käesoleval maalil värvidest loobunud? Seal, kus me ootaks detaile ja koloriidi pidupäeva, on hoopis ühtlane lage väli, peaaegu eimiski, nagu oleks kunstnik vabatahtlikult jätnud enda olulisimad tööriistad ukse taha. Või miks vältis Mägi oma loomingus aastaringi, laiemas mõttes aga eluringi loomist? Miks klammerdus ta sedavõrd pingsalt suviste vaadete külge ning vältis talve, kus loodus on justkui surnud: lehetud oksad, looduse kidumine, lume alla mattunud maapind. Kartis ta midagi? Ootas ta midagi?

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.