Kirjanike ning kunstnike Pühajärve suvitamisaastad langevad kokku Eesti Vabariigi esimeste aastatega. Ühelt poolt oldi poliitiliste sündmuste suhtes justkui ignorantsed – kahurid võisid kõmiseda mitte väga kaugel suvituspaigast, kuid inimesed kirjutasid hoopis lüürilisi värsse ning nautisid suve. Säärane rõhuline eskapism – ärevatest dramaatilistest konfliktidest möödavaatamine kunstis ning oma elulaadis naudingu, harmoonia ja turvalisuse eriline allajoonimine – haakub rühmituse Siuru laiema estetistliku platvormiga. Konrad Mägi oli estetist juba natuuri poolest, see polnud tema teadlik kunstiline programm, ning Pühajärve maalidesse ilmunud palavikuline pinge on ilmselt selgitatav tema enda närvikavaga.

Käesolev teos on Konrad Mägi loomingus haruldane, kuna maastikku on sulatatud inimfiguurid. Üldiselt ei kujutanud Mägi mitte kunagi inimesi keset loodust ning kui kusagil ka oli aimata inimeste kohalolu, siis oli tegemist vaid kompositsioonilise ning koloriiditehnilise nüansiga. Käesoleval juhul on aga kaks naisterahvast toodud maali esiplaanile ning tõstetud nad maali ääremärkusest keskse rolli kandjaks.

Samas ei muutu suvitajad maali tähenduslikult defineerivaks. Nende nägusid pole näha – ühel on pea ära keeratud, teisel näeme vaid silmi – ning seetõttu on neilt võetud psühholoogia ning taandatud ikkagi teatud maalilist funktsiooni täitma.

Maal on loodud Pühajärve lõunakaldal Saare talus, taamal paistavad Kloostrisaar (paremal) ja Lepasaared (vasakul).

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.