Morgenbladet. Espen Hauglid
3.-9. veebruar 2023

„Eesti suurima kunstniku” loomingu väljapanekul eksponeeritakse paljusid kauneid maale, ent hingepõhjani vapustav elamus jääb saamata.

Lillehammeri Kunstimuuseum
KONRAD MÄGI. EESTI MAALIKUNSTI SUURKUJU

Kuraatorid: Nils Ohlsen (Lillehammeri Kunstimuuseum) ja Pilvi Kalhama (EMMA – Espoo Moodsa Kunsti Muuseum, Soome)
26. november 2022–2. aprill 2023

Tundub, et meid on tabanud väiksemat sorti laine, mille harjal lääneriikide muuseumid „avastavad” Venemaaga piirnevate riikide ajaloolisi kunstnikke.
Dulwich Picture Gallery Londonis eksponeerib praegu M. K. Ciurlonise (1875–1910) töid, keda tutvustatakse kui „Leedu armastatuimat kunstnikku”. Maikuus avatakse Kopenhaageni Louisiana muuseumis­ „Gruusia tuntuima kunstniku”, Niko Pirosmani (1862–1918) tööde väljapanek. Lillehammeri Kunstimuuseumis on nüüd üleval maalikunstnik Konrad Mägi (1878–1925) loomingu näitus. Muuseumi sõnul on Mägi „kahtlemata Eesti suurim kunstnik”.

Eetika ja majandus
Nimetatud kolm väljapanekut on äärmiselt ajakohased praegu, mil Putin püüab enda valdusesse tagasi pommitada kontrolli alade üle, mida Kreml loeb Venemaa huvisfääriks. Hädavajalik on rõhutada, et Venemaa naabermaad on tõelised riigid oma kultuuri ja ajalooga.
Samas ütleb nende näituste üheaegne eksponeerimine mõndagi muuseumivaldkonnas valitsevate sisemiste trendide kohta. Ühest küljest soovivad uudishimulikud ja vastutustundlikud kuraatorid näidata publikumile üksikutest, kunstielu ajas vahelduvates pealinnades kanda kinnitanud meestest pajatava harjumuspärase jutustuse korrektiivi ja täiendusena midagi, mida enne pole nähtud. Teisest küljest on muuseumid valusalt teadlikud nimelt nende samade suurte, tuntud kunstnike teoste transpordi ja kindlustuse ülikõrgest hinnast.
Teisisõnu on uute nimede esile tõstmine ühtaegu eetiliselt nõutav ja majanduslikult kasulik. Norra maalikunstnike Harald Sohlbergi (1869– 1935) ja Peder Balke (1804–1887) loomingu eksportimise püüdlused kuuluvad samasse kategooriasse.

Kaks intensiivset aastakümmet
Milline on siis Eesti maalikunstniku Konrad Mägi looming, mida praegu Lillehammeris eksponeeritakse? Need, kes loodavad kogeda hingepõhjani vapustavat elamust, peavad pettuma. Tegu on meeldiva näitusega, kus võib näha paljusid ilusaid pilte.
Peaasjalikult jagunevad maalid kahte kategooriasse: maastikud ja naiste portreed. Mõlemad kategooriad annavad tunnistust kunstnikust, kelle tundlad on sirutatud Münchenis, Viinis ja Pariisis toimuva poole ning kes rakendab uued kunstivoolud jooksvalt oma loomingusse.
Vaadates metsajärve või põllumaad võime lasta oma vaimsel seisundil teisi inimesi kohtamata läbistada kõike nähtavat.
Kuna Mägi tegeles maalikunstiga kõigest aastast 1906 kuni oma surmani 1925. aastal, loob väljapanek pildi kunstnikust, kes kahe ülitiheda kümnendi jooksul laseb pilgul ja oma kätetööl sirutuda nii kaugele kui võimalik.

Aupaklik distants
Mitmed portreed – kõik tüdrukutest või naistest – on üsna lahedad. Pikkade punakasblondide juustega anonüümne Norra neiu, keda Mägi maalis 1909. aastal, näeb meid, ent ei vaata meile otse silma sisse. Ta mõtleb omi mõtteid.
Paljastatud õlaga, mõtteisse süvenenud noor naine istub Jaapani sirmi ees. Sirmil on kujutatud stiliseeritud naist, kes näib kummarduvat „päris” naise pea suunas ning kes seega osaleb vaimukas mängus, kus ka temast on saanud pilt suures piltide ringkäigus. Mägi ei ole portreteerija, kes annaks liiga palju ära. Kunagi ei jää muljet, et ta tuleb portreteeritavale liiga lähedale. Heal juhul näeme vaid põgusat välgatust nende isiklikust maailmast.
Maalitavatele naistele peenetundeliselt lähenedes, on tema pintslitõmmetes ometi palju sensuaalset rõõmu. Sageli kasutab ta maali pinda rõhutamaks inimnaha ja tekstiili kontrasti. Nahka maalib ta siledate, ühtlaste pintslitõmmetega, ent kleidid ja vaibad moodustuvad paksudest värvikihtidest.
Kindlasti võiks väita, et selline toimimine muudab terviku veidi seosetuks, kuid tulemus on väga võluv. Üks hea põhjus maalimisega tegelemiseks on lihtsalt asjaolu, et vahetevahel on tore maalida.

Amööbsed maastikud
Mõned portreed kannavad endas vihjet sügavamatele psühholoogilistele hoovustele, ent suurim psühholoogiline kaal on maastikel. See pole nii paradoksaalne, kui esmapilgul tundub – vaadates metsajärve või põllumaad võime teisi inimesi kohtamata lasta oma vaimsel seisundil läbistada kõike nähtavat.
Paari-kolme maali puhul on metafüüsiline pitser väga intensiivne, kuna Mägi ehitab maalide pinnad üles väikestest amööbilaadsetest vormidest, mille keskel on tumedam täpp. „Norra maastikul männiga” (1908–10) kujutatud kõle, punakas mägimaastik mõjub veelgi saatuslikumana, kuna tänapäevase pilguga vaadates tundub taevas olevat nagu rakuproovi suurendus.
(Kõrvalmärkusena oleks huvitav teada, millistes Norra paikades Mägi 1908–10 viibis, ent nii palju, kui ma näen, ei selgu see ei seinatekstidelt ega kataloogist.)

Veel üks kask
„Tal on oma kodumaal Eestis sama positsioon nagu Edvard Munchil Norras,” kirjutab muuseum Konrad Mägi kohta. See kõlab pisut sedamoodi nagu väita, et A-ha on Norra vaste biitlitele. Väide pole otseselt ebaõige, ent samas ei anna see võrdlus kuigi palju infot.
Samuti on üles pandud liiga palju liialt sarnaseid pilte, mis nõrgestab Mägist saadavat üldmuljet. Eriti Eesti maalide valik on roiutav ning toob liiga selgelt esile Mägi piirangud. Kolm peaaegu identset maali kaskedest, mis on paigutatud lähestikku, mitte ei too üksteist esile, hoopis vastupidi. Miks mitte valida paremikku?
Eeldatavasti on näituse eesmärk Mägi loomingu põhjalik tutvustamine, kuna lõpuks avaneb võimalus eksponeerida kunstnikku, keda enamik inimesi ei tunne. Oleksin siiski soovinud, et tehtud oleks rangem valik.
Oma parimail hetkedel on Mägi põletavalt intensiivne. Nüüd on vaatajate kord tulipunktide leidmiseks vaeva näha.