Konrad Mägi kirjad

Konrad Mägi kirjad oma Soome sõbrale August Vesantole on saadetud 1907. ja 1908. aastal. Kaks meest olid tutvunud Mägi Soomes viibimise ajal (1906-1907), mil Mägi tutvus Augusti õe Anniga, kellele kuulus Helsingi kesklinnas esinduslik tubakapood. Anni Vesanto ja Konrad Mägi vahel kujunes sõprus, Mägi oli sage külaline Vesantote kodus, kus ta esmakordselt elus puutus lähemalt kokku kõrgkodanlusega. Tegemist oli perekonnaga, mis kõrgelt hindas vestluseid erinevatel intellektuaalsetel teemadel, aga ka kunsti − ning peagi hakkaski Konrad Mägi oma nooremale sõbrale Augustile kunstitunde andma, Anni Vesanto võttis aga mõned Mägi maalid oma tubakapoodi müügile ning aitas ka järgnevatel aastatel Mägi igakülgselt.

Käesolevad kohmakas vene keeles kirjutatud kirjad on saadetud Pariisist, Kopenhaagenist ja Oslost. Kirjad ilmusid välja alles mõni aasta tagasi ning on esimene suuremahuline Konrad Mägi kirjalik pärand, kus ta kõneleb ka kunsti eesmärkidest. Olgu siinkohal meenutatud, et Mägi ei olnud selleks hetkeks veel väljakujunenud kunstnik ning tema üldistused põhinevad pigem vaatlusel ja veendumustel kui isiklikul kogemusel.

Kirjad asuvad Soomes Vesantote perekonna arhiivis.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.

Pariis, 1907
Minu kallis

Ei ole palju aega möödas, kuid näib, et on möödunud terve igavik. Meenuvad viimased päevad Helsingforsis, kui te ükskord mind mööda pimedaid tänavaid saatsite. Vaikisime. Miski rõhus raskesti rinda ja oli ääretult kurb olla. Midagi imelikku toimus minu sees sel ajal. Olen säilitanud palju neist mälestustest, mis ma Soomes sain. Kirjutasin Teile kaardil, et mul oleks Teile ja Teie õele paljugi ütelda, kuid see pole nii, kuna pole mul Teile midagi ütelda. Teie õde oli mu peale väga pahane, ja küllap on tal selleks põhjust, kuid mind ei huvita, mis põhjused need on. Arvan, et ka Teie, vaene, kannatasite minu pärast, kuid andke andeks, ma ei tahtnud seda Teile teha. Võin öelda ainult üht, (ja võite seda oma õele edasi ütelda, kui soovite). Ma olen igasugustest jälkustest alati eemal seisnud ja mul pole kunagi olnud mõtet petta teda või kedagi Teie omadest. See on kõik. Oleksin Teile soovitanud mõnda asja, aga mõtlesin ümber, kuna mitte kõik võõrad nõuanded pole kasulikud. Nüüd Pariisist. Pariis on huvitav linn, kuid läheb vaja palju aega, et seda hästi tundma õppida. Ma olen näinud palju huvitavat, eriti kunsti osas. Siin on väga rikkalik antiigimuuseum, kuid ka palju huvitavat kaasaegset kunsti. Avati salong (neist Pariisi salongidest oleme Teiega palju rääkinud), kuhu alguses suundus kogu Pariisi aristokraatia. Prantslased on väga kaunis rahvas, eriti aristokraatia. Ootasin väga paljut, kuid sain väga vähe, kuna kõik see pole hea, millest nii palju räägitakse ja mida kiidetakse. Näitusel oli väljas ligi 3000 maali. Igav oli kõigist neist saalidest läbi kõndida ja kõiksugu jäledusi ja jälkusi vahtida. Muidugi oli nende vahel head ka, kuid vähe ja põhiliselt vene kunstnike töid. Võib-olla ei saa ma veel eriti uuest kunstist aru, kuid nii palju olen aru saanud, et tänapäeva prantsuse kunst mulle eriti ei meeldi (siin on erandeid). Pärast vanade portreede vaatamist on eriti valus vaadata kõiksugu plötserdusi. Kuid üldse on Pariisi kunstis nii palju huvitavat ja head, et seda ei saa sõnadega edasi anda. Ma kirjutasin Teile esimestel päevadel kirja ja seda oleks Teil ehk olnud väga huvitav lugeda, kuid eri põhjustel ma ei saatnud seda Teile ära.
Ma elan siin kunstnike koloonias. Tuba on nii niiske, et võib suisa kala püüda. Selles koloonias (st ühes majas) elab ligi 200 kunstnikku. Suuremalt jaolt on rahvas nälgas, ja muidugi osalen minagi selles /nälgimises –I.M. / ja muidugi mitte vähem, vaid suisa rohkemgi kui teised. Ma polegi veel teisi inimesi näinud peale kunstnike. Nende seas on väga põnevaid inimesi ning andekaid, kui ka ebameeldivaid ja andetuid. Mõnikord unustad nälja, kui nende inimeste keskel oled. Kuid nälgitakse siin kohutavalt palju. Peale selle need õudsed niisked korterid (muidugi ilma mööbli ja ahjuta) rikuvad paljudel tervist. Kuid need inimesed (meie kõik) usuvad siiski helgesse tulevikku. Kõik käivad ringi hirmus kõhnade ja kahvatutena ning sageli näib, et need inimesed pole sellest ilmast. Tahaks teile paljust kirjutada, kuid tuju pole selline, mis seda võimaldaks. Kui mulle saabuvad paremad ajad, siis kirjutan teile palju, palju. Surun Teil kätt ja soovin Teile kõike head.
Teie Mägi
Kui tahate – /vahelekirjutus/ vahest tahate, sellepärast pöördun sedasi teie poole – kirjutage mulle midagi.
Aadress Passage de Dantzig 2, Paris
K. Mägi (chez Koort)
Andke Teie omadele minu poolt edasi minu tervised (kes soovib ja kes vahest ei soovi minu tervisi, ha-haa!)

16.detsember 1907
Minu kallis,

Sain Teie kirja kätte ja rõõmustasin väga, et te pole mind unustanud. Ma poleks Teile täna kirjutanud, kuid on midagi, mis sunnib seda tegema, kuid ma selgitan seda kirja lõpus. Olen näinud Pariisis nii palju huvitavat, et ei ole suuteline seda Teile edasi andma. Sellist grandioosset muuseumi nagu Pariisi Louvre ei ole kusagil. Louvre’is on nii palju materjali, et läheb tarvis palju aega, et see kõik üle vaadata, ja veelgi rohkem aega, et sellest sügavamalt aru saada. Nägin siin Leonardo da Vinci Mona Lisat ja paljusid teisi huvitavaid vanaaegseid meistreid. Uuest kunstist ei saanud ma alguses midagi aru, kuid nüüd hakkan neid paremini mõistma. Prantslased on kohutavalt peened joonistajad, vaevalt et kedagi nendega võrrelda saab. Kaasaja kunsti muuseumis on vähe huvitavat, kuna see sõltub kunstnike tutvustest kõiksugu ministritega jne. Mul oli eraviisiliselt võimalus näha kõige huvitavamaid prantsuse kunstnikke. Kahjuks pole mingeid postkaarte, muidu saadaksin neid kunagi teile. Reproduktsioone on, kuid need maksavad palju. On kunstnikke, kes ei saa põhjamaa kunstnikest aru, kuid sedasama võin ma öelda ka paljude prantsuse ja muude kunstnike kohta. Ma olen põhjamaa poeg ja kõik, mis mus on, pole midagi muud kui osake kogu rahvast ja meie loodusest. Kus ma ka ei viibiks, jääb Põhi minu kodumaaks (laiemas mõttes). Mulle meeldib nukker karm, põhjamaa loodus, eredad päikesehelgid, mida on kohalike kunstnikel palju näha,. Ei hakka kunagi meeldima. Vaat Pariisi kunstnikud ei pea meid Eurooplasteks ja tuletavad tihti meelde, et nemad on Eurooplased, aga meie “venelased”, see tähendab meis on… /arusaamatu – I.M./ ja vene rahva hing, vaid nii vana /vanamoodne-?I.M./, nagu kõik, Venemaal. Kõiki kunstnikke ei tohiks ühte raami suruda. Enkel on väga huvitav kunstnik, kuigi mulle ei ole ta nii lähedane kui mõni muu. Gallenist ei pea ma enam nii palju lugu kui varemalt. Nüüd ma arvan, et Eeriefeld ja Enkel ei seisa sugugi allpool, vaid on vahest sama peened kunstnikud kui Gallen. Tema, Gallen, on muidugi suur jõud, kuid nüüd sain ma temast paremini aru, kui nägin, kellest on mõjutatud tema tööd. Te võib-olla ei mõista seda kõike, millest ma Teile kirjutan ja ega seda pole tarviski, vaid tarvis on, et Teie ise selle üle mõtleks. Tulevikus vahest sellest rohkem. Soovitan Teile ühte: võimalikult palju joonistada, ja alati natuurist, ja võimalust mööda anda edasi õigesti ja isikupäraselt. Pole tähtis kasutada värve, kuna kui hakkate hästi joonistama, siis tulevad värvid iseenesest välja. Teil saab olema keeruline minu kirju lugeda, kuna ma kiirustan väga, et see täna teele saata.
Siin on väga huvitavad kirikud. Kui astud sisse Notre-Dame’i, läheb kogu elu räpasus mõneks ajaks meelest. Nende vanade kirikute kogu võlu on võimatu kirjeldada. Ma kirjutan teile rohkem, kui mul parem tuju on. Ma ei saanud teie kirjas päris kõigest aru, kuid üldjoontes sain. Te eksite väga, kui kirjutate, et tuleb andestada, kuna kui keegi ongi milleski süüdi, siis olen see mina mitte ei keegi teine. Kui ma oleksin tahtnud Teid ja Teie /lähedasi? – I.M./ petta, siis oleksin ma seda suurepäraselt saanud teha, kuid ma ei tahtnud seda ja oli midagi hoopis muud, miks ma teiega /maha tõmmatud/ teie kõigiga sedasi käitusin. Kuidas ka poleks, olen ikkagi õiglane inimene, ehkki ma ei läinud iseenese vastu. Kuid see on jälle minu isiklik asi. Igaüks vastutab kõige eest iseenese ees. – Kui ma vaatan heledasti valgustatud bulvareid ja väga ilusate prantslannade rõõmsaid nägusid, siis läheb mu meel veelgi kurvemaks ja elu tühisus on veelgi selgem. Igasugust elu on väga huvitav pealt vaadata, kuna selles bulvarielus ja kõlvatuses on oma ilu, täielise inimliku tragöödia ilu. Pariis on kohutav linn, kust võib leida kõike. Õiglaseid inimesi on siin väga vähe. Soome on Pariisiga võrreldes paradiis. Ma olen ennast alati üksikuna tundnud, kuid mitte kusagil nii kui siin. Mitte see pole hirmus, et leiba pole, vaid on hoopis midagi muud, kuigi ka leivapudus on piisavalt ebameeldiv, kuna võtab võimaluse töötada, töötada selle nimel, et näidata inimkonnale elu täies tühisuses, ja sülitada teatud seltskonnale näkku, kuna nad on ilged. „Õnn ei ole (nagu ütleb üks /kirjaniku nimi on loetamatu – I.M.), kunstnik tema romaanist, meie jaoks, vaeste maa poegade jaoks. Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu. Ma liiga palju alustan otsast peale ja unustan ära, millest ma nimelt tahtsin Teile täna kirjutada. Asi on väga ebahuvitav, kuid samas ka väga tähtis. Kahjuks elan ma hetkel koos mehega, keda võib julgelt hüüda lurjuseks, idioodiks, kaabakaks jne. Kui ma oleks teda kiitnud ja temaga nõustunud, siis võiks ta mulle väga kasulik olla, kuid kuna ma pole veel nii kaugele läinud, et kiita igasugu jälkust ja armastan pigem tõde, siis on ta mu vastu eriti vastik. Ta on valetanud minu ja paljude teiste peale. Siin on palju põhjuseid, millest ma rääkima ei hakka. Vaat sellise mehega pean ma asjaolude sunnil koos elama. Et sellest august välja pääseda, oleks mul vaja raha, aga mul ei ole. Siis on veel muudki (teinekord kirjutan sellest rohkem). Ma pean tegema midagi näituse tarvis, tutvuma siin inimestega, kellest võiks kõige selle juures kasu olla, on vaja korterit, isiklikku. Vajan raha, et maksta kolm kuud ette, see on 50 franki, ja siis veel natuke mööbli jaoks. Te kunagi ütlesite, et kui minu jaoks sellest nii palju sõltub, siis olete valmis selle tarbeks ohverdama. Nüüd ongi mul see hetk käes,, kuigi ma mõtlesin, et ei Teid ei tule sellega tülitada. Millal ma Teile saaksin tagasi maksta – ei tea, kuid arvatavasti mitte kiiresti. Nüüd veel üks asi ja kõige tähtsam: tehke seda vaid juhul, kui see pole Teile väga raske. Et teil saba olema raske, selles olen ma kindel, kuid vahest annab midagi välja mõelda. Asi on veel selles ka, et kui mul oleks ateljee, siis ma saaks midagi teha, siis võib-olla saaksin ma lähitulevikus stipendiumi ja saaksin üldse ennast kuidagi sisse seada. Pikalt ma sellest ei kirjuta, kuna see on väga keeruline lugu. Palun ainult ühte, et kõik, millest ma Teile kirjutan, jääks meie vahele. Kui ma saaksin 100 franki, siis võiksin väga kenasti sisse seada ja töötada, kuna mul on ka mõni asi veel silmapiiril. Mis oleks väga hea, kuna isiklikku korterit omades saaksin olla vaba ja teha, mida tahan. Nii et tähendab mul oleks vaja 50-100 marka. Tehke mida saata, kuid peamine, saatke mulle raha nii pea, kui olete kirja kätte saanud. Mul on raha vaja 1. Jaanuarist kuni 6. Jaanuarini, siis antakse (üüritakse?) ateljeesid välja. Kuid ärge tehke endale /maha tõmmatud/ Kuid tehke seda ainult siis, kui teil endal sellest häda ei sünni. Kuid aitab sellest, see on ebameeldiv lugu.
Tahan praegu kirja ära saata, seepärast kirjutan järgmisel korral rohkem Pariisi impressionistidest ja paljust muust. Kuid veel kord, et kõik jääks meie vahele.
Kõike head teile ja ootan kirja.
Teie Mägi
Adr Paris Passage de Danzig 2, K Mägi

Rohkem eimidagi.

PS. Loll, kellega ma koos elan, avab kirju, nii et pole tarvis tema nime kirjutada.
Juhulikult oli mul Manet’ postkaart. Lisan selle kirjale. Ma ei lugenud kirja läbi, ei tea, kuidas Te sellest aru saate. Mis te arvate – ka ma saan tulevikus Teie õele saata tervisi.

Postkaart, templil 2. 1.08
Chimères

Herra Aug. Vesanto
Marian katu 19, Helsingfors, Finlande, Russie

Sain teie kirja kätte. Merci. Mul juhtus siin üks väga ebameeldiv lugu – rikkus tuju ära. Peagi kirjutan teile pikemalt. Kolin nüüd isiklikku ateljeesse ja sellega seoses on palju muresid.
Teie
Mägi

Kuupäev puudub, ilmselt kirjutatud 1908. a aasta alguses, pärast postkaardi saatmist.
Minu kallis!

Ma kirjutasin teile, et minuga leidis aset väga ebameeldiv lugu, kuid see asi on nüüd möödas, kuigi hing ei saa veel rahu. Rohkem ma sellest Teile ei kirjuta – pole huvitav. Olen siin üldse endale vaenlasi kogunud, aga ka sõpru. Juba ammu sõitis siia minu hea sõber Norrast. Tema ja ta naine on väga head ja õiglased inimesed. Üldse on meid 5 inimest. Tegime endale väikesse kommuuni ja elame sel viisil kõik koos päris kenasti – ei nälgi, vaid iga päev on kõht täis. Mul on isiklik ateljee ja isegi ahi. Siin oli kole külm, 12 kraadi, kuid Pariisis on see kole, kuna majad on siin väga halvasti ehitatud. Esimesel päeval suri Pariisis külmast 8 inimest. Hea, et minul olid siin head sõbrad (on ka ebameeldivaid), nii et veel ei tulnud külma kätte surra. Muidugi on ka väga palju puudujääke, kuna ma ei saa akadeemiasse sisse. Tunnen üht, et mul tuleb veel väga palju õppida. Prantslased on väga head joonistajad ja kui tahta samasuguseks saada, on vaja palju-palju töötada. Teinekord sellest pikemalt. Mul on nüüd kuidagi kahju, et näppasin Teie käest nii palju raha, kuigi mul oli seda väga vaja. Tavaliselt on nii, et kui tahate kaotada sõpra, siis küsige temalt raha laenuks ja sõpra teil enam ei ole. Ja on ka nii, et kui oled sõbrale raha andnud võlgu, ei taha ta teid enam tunda. – Ma ei mäleta hästi, mida ma Galleni kohta öeldud olen, kuid vahest ei saanud ka teie täpselt aru. Ma pean nüüdki Galleni väga heaks kunstnikuks, kuigi varem seadsin ma teda kõrgemale kui nüüd. Gallen ei ole kunstis midagi eriti uut lisanud. Gallen on sellepärast (hea?), et ta on mõistnud vana kunsti ja töötab gooti vaimus, ja peale selle on ta Puvis De Chavannes’i õpilane. Selles on midagi head. Ja midagi mitte nii väga head jne. Kui sügavalt ta soome rahvast aru saab – ei tea. Seda teate Teie paremini. Esitage enesele väga lihtne küsimus: kui poleks „Kalevalat“ (st kui Gallenil poleks olnud võimalik seda kõike raamatust lugeda), kuid Kalevala oleks veel rahvas sügaval sees. Ei tea, kas G. Oleks saanud oma rahvasse niis sügavale süüvida ja luua seda, mis tal praegu on. (Kui head on tema praegused tööd kui soome kunst, ma hinnata ei saa, kuna tunnen soomlasi väga vähe) Kas G. Pole üksnes geniaalne illustreerija? Kuidas teile tundub? Mulle meenusid ühe poola luuletaja sõnad, kes oma kodumaad väga sügavalt on tunnetanud. Mäletan mõnda rida tema laulust, kus tema räägib kunstniku (luuletaja) kohta „Oo, selle vaese maa poeg,
See kes kohisevatelt põldudelt
korjas kokku selle imelikult ärevusseajava mühinat
ja viis ta oma laulude ja mõtet ilma“

Tähendab, tegu on tõelise luuletaja, siira isamaa pojaga, kes korjab põldudelt „mühinat“. On ju hea?
Manet on huvitav kunstnik. Te saite temast üsna õigesti (st minu meelest) aru. Kuigi selles pildis on peale selle seletuse, mida meie aju meile anda võib, palju salapärast. Sõnadega ei saa seda üldse edasi anda. Võib-olla on see mingi armastuse ja saladuse saladus, kui inimene /ei saa sõnast aru IM) vaatab teda ümbritsevasse. Võib-olla on see noore tütarlapse (või üldse naise) tragöödia, kes on tantsinud armastuse ja surma tantsu ning vaatab pärani silmil kuskile sügavusse. Ma arvan, et see on kogu Pariisi elu, st see pöörane armastuse ja surma tants, kus hukkuvad tuhanded inimesed. Sellest kirjutan ma teile kunagi eraldi. Praegu on vähe ruumi.
Lugesin Ola Hansoni huvitavat raamatut. Ta on rootslane. Hankige omale, kui võimalik. „Sensitiva amorosa“. Seda kirjutab tema kohta too tuntud kriitik:
„Ta joonistab maailma kui midagi katkematut. Ta ei too nähtuste tulvas esile eraldi punkte, ei kinnista neid, kui inimesed seda on seda teinud, kirjeldades neid kui „asju“, „piire“, „vastuolusid“ – temal see tulv ei katke kusagil. Uue vaimu jaoks ei ole vastandusi, ei ole vastuolusid, kuna tema mõistusele esitatakse kõike – nagu lõputu ahel tunnete üleminekuid, mis on pidevas muutumises, mis värelevad kõigis toonides ja värvides, kuid oma sügavuses on lahutamatult teineteisega seotud, kuna ei ole kahtlemisi, mis ei muutuks ajunärvide võngeteks ja teadlikuks vibreerimiseks.“ – Ole Hansonil on palju teisigi huvitavaid asju.
Kas te saate mu kirjadest aru? Ma arvan, et see on teile üsna raske, kasvõi sellepärast, et ma ei kirjuta kuigi selgelt. Mina saan teie kirjadest väga hästi aru. Te tahtsite saata mulle soome-vene sõnaraamatu, eks? Kui teil on üle, siis palun! Andke edasi minu terviseid, kellele ise vajalikuks peate.
Kõike head,
Teie Mägi
Adr Paris, Passage de Dantzig 2

PS. Te ärge uskuge kõike seda, mida kirjutan – vahest on see kõik jama ma ei usu ka ise paljut, mida räägin. Tahtsin veel ühele Teie õele kaardi saata, aga nimi ei tule meelde – mul on sellistes asjades vilets mälu. Palun üht: visake kõik minu kirjad / paljunduse tõttu loetamatu – IM/, ma ei soovi, et te neid alles hoiaksite.
Ma oleks tahtnud teile edasi anda mõne sõna kaasaja kunstist ja veel kunstnikest (artist). Vaat mida kirjutab üks rootsi kriitik: „Rahvas on osake igavikust ja temast on artisti (kunstniku) juured läbi kasvanud. Sealt, oma kodumaast ammutab artist oma elujõudu. Artisti juured on rahva sees, kuid mitte tema poliitikutes, mitte väliseis avaldusis, vaid ainult selles, mis on rahva sees igavene, tema erinevuses teistest rahvastest, muutumatus ja (ei saa ühest sõnast aru – I.M) – rassis. Ja sellepärast pole mõtet heita kunstnikule ette rahvusliku palge puudumist, kuna tema kaudu avaldub kõige tugevamini rahva „olemuslik“ sisemine vaim, see müstiline „vaimu kuningas“, Rahva kuulsus ja aujärg.
On kaks teed, kuidas kunst võiks hõlmata elu. Üks tee on lai, avar, ohutu ja mugav tee, teine on järsk, mis viib üle kuristike, täis surmaohtusid. Mugav tee on mõistuse tee, viie /ei saa sõnast aru -IM/ tunde tee, mis hõlmavad elu vaid selle juhuslikkuses, selle kurvas ja rumalas argisuses. Järsk tee, mis viib üle kuristike – see on hinge tee, kelle jaoks elu on sügav uni ja piinlev eelaimus teistsugustest suhetest, teistsuguste sügavikest kui need, mille meie hale mõistus võib tungida. Need teed on erinevad, kuna aju mõistus on argipäev, töötegemine ja leitsak, see on matemaatika ja loogika, aga hing, see on harv pidupäev, mis on see, mida ei saa hõlmata ei teadvuse ega loogikaga, see on inimsoo kiitus ja ülestõusmine. Mõistuse jaoks on kaks korda kaks neli, hinge jaoks aga võib see olla miljon, kuna ta ei tunne intervalle ei ajas ega ruumis. Hinge jaoks eksisteerib esemetu, ruumitu, väljaspoolaega asuv asjade olemus.

Pariis, 22. 01. 1908
Kallis sõber!

Teie kirjast ma hästi aru ei saanud, st ei saanud aru kõigest. Üldjoontes siiski sain. Gorki portree on huvitav, kuid nii halva foto põhjal on keeruline hinnata. Huvitav, millal tuleb soome kunstnike näitus Pariisi. Ma kirjutan teile pärast, mida prantslased neist räägivad. Mul on teie juurde asja ka.
Minu sõber tahab mõned pildid välja panna Helsingforsis (praegu esineb ta nendega siin) – kevadel või sügisel. On palju ebamugavusi seoses sellega, et pilte ei tohi, ei ole kuhugi jätta, kuna vahest neid ei võeta vastu, aga tagasi ka on ebamugav saata, kuna mus sõber sõidab kevadel ära. Palun uurige välja, millal näitused toimuvad. Saate selle teada Ateneumist, Lagerstami käest. Öelge Lagerstamile, et teil on Pariisis tuttav noor kunstnik (eestlane), kes soovib seal esineda. See on kõik. Siis veel: I Kas Te olete nõus, kui pildid saadetakse teie nimele? Kas teil on võimalus need välja võtta ja näitusele viia. II Kas te saate pilte pärast näitust enda juurde jätta, võimalik, et üsna pikaks ajaks? Mul on seal tuttavaid eestlasi, kuid ma ei usalda neid hästi.
Palun kirjutage mulle – kas te saate selle enda peale võtta või mitte. Kui see on Teile mingil moel ebamugav (paljugi mis võib olla), siis öelge otse. Asi on selles, et minu sõber ei taha oma pilte ükskõik mis inimese kätte jätta, aga tal pole seal tuttavaid. Rääkige palun oma lähedastega läbi, nemad võivad vastu olla. See ei muuda midagi. Kõige tähtsam on, et see poleks teile raske ja et teil ei tuleks sellest ebameeldivusi. See on nüüd kõik. Ma olen juba Pariisist väga väsinud ja asjad kuidagi ei laabu. Kogu see siinne elu on sedasi mõjunud, et ma ei saa üldse öösiti magada. Närvid, kurat neid teab, on samuti ula peal (poguljali).
Töötada ei saa peaaegu üldse. Mul oleks vaja ajutiselt Pariisist ära sõita, et korrastada seda, mida ma olen siin näinud ja läbi elanud. Kui see mul kuidagi õnnestub, sõidan kevadel sõpradega Norrasse, seal saab tõsiselt enesega tegeleda. Kuid kõik see on seni vaid unistus. Alati on palju ebameeldivusi ja tahaks juba kõigele sülitada ja inimeste eest päris peitu pugeda. Kuid kuhusiis? Vahel on kogu see elu inimeste seas nii vastik, et hulluks võib minna. Kuid ma soovin, et teil läheks paremini kui minul.
Tervisi kõigile teie õdedele. Mägi /Juurdekirjutus/ Ootan vastust.

Postkaart 20.II.08
Puvis De Chavannes – Rencontre de Saint-Germain

Herra Aug. Vesanto
Marian katu 19, Helsingfors, Finlande, Russie

Merci huvitava kirja eest. Kirjutan neil päevil teile pikemalt. Mul on hea meel, et teile meeldivad sellised kirjanikud nagu Tšehhov, Oscar Wilde jne. Ma pole päris terve – närvid on hirmus haiged. Kuidas läheb teie loometöö edeneb? Ma ootan Teilt väga paljut ja arvan, et te siiski tegelete sellega tõsiselt. Noh – kõike head.
Mägi

Pariis, märts 1908
Kallis sõber!

Sain kirja kätte. Olen väga rõõmus, et olid nõus endale tüli tegema. Kevadel minu sõber Helsingis esineda ei saa, kuna siinne salong (kus ta esineb ) on avatud 2. maini. Vahest sügisel saab ta Helsingis väljas olla. Ka mina arvan, et saaksin tulevikus Helsingis esineda, kuid praegu pole mul midagi, millega võiksin esineda. Te arvate, et olen töötanud palju, kuid asi on selles, et olen töötanud väga vähe. Kaotasin Helsingis terve aasta ja olen muidugi palju unustanud. Siin töötasin ma esimesed kaks kuud väga usinalt, kuid siis saabus talv, külm, nälg ja palju muudki ebameeldivat. Polnud ei oma korterit ega raha ning töötada enam ei saanud. Kui võtsin endale ateljee, ei saanud jällegi töötada, kuna hakkasin enda juures lõunaid valmistama (ma vist kirjutasin teile, et meil on tekkinud kommuun – üks kuu valmistatakse ühe juures lõunat, siis teise ja kolmanda juures ja nii edasi). See kommuun on hea asi, kuid ebameeldiv selle poolest, et mul pole kunagi raha. Kõik raha, mis mul oli, muidugi vähene, kulus mul tubaka ja paberi peale (tubakas on hirmus kallis ja vilets) ning samuti materjali peale ei jätkunud. Sedaviisi kulus mul kuu lõunate pärast ära. Esiotsa ei läinud joonistamine samuti kuigi hästi, ma ei joonistanud kaua, aga seejärel, kui asi juba minema hakkas, juhtus taas mingi ebameeldivus.
Muidugi, on põhiviga rahas – oleks raha, oleks kõik korras, saaksin tööd teha ja halba tuju poleks ka. Vahest käiks minu käsi paremini, kui oleksin kena jõukate /raske välja lugeda – I.M./, kuid ma ei suuda kometit teha. Sedasorti inimesed on suuremas osas pätid, kaabakad või siis päris rumalad. Ja kurat nendega.
Olen muidugi palju õppinud juba kasvõi seetõttu, et olen väga palju näinud. Olen teinud mitukümmend visandit (skize) natuurist, maalinud oma aknast paistvaid etüüde (étude), tegin puulõikest väikese portree, esialgu lasin tulla ka mõnel fantaasial, kuid ka see on kõik.
Oleks ma saanud rohkem töötada, oleks edu muidugi suurem olnud. Mul on nii halb iseloom, et igasugused rahadega seotud pisiasjad rikuvad tuju ja töötahte. Saaks ma veel aastal tõsiselt töötada (sõidaks kuskile külasse või võiks Norrasse), siis tuleval aastal, arvan, saaksin siin esineda.
Siin, Pariisis, näidatakse kõiksugu jälkust ja muidugi on siin võimalik näidata kõike, kuid ma ei saa siiski enne esineda, kui mul pole midagi vähegi kaalukat ette näidata. Kogu mu siinne elu on nii kirev, et kõike kirjeldada on võimatu. Nagu ma aru saan, soovitate mul koguda raha. Hea mõte, kuid üsna raskesti teostatav. Töötasin siin ühe dekoraatori juures (maaler) 2 ja ½ päeva ja sain selle eest 16 franki (rohkem ei olnud tööd). Raha on küll suur, kuid ka väga väike. Vahest saaksin veelgi tööd, kuid ei saa neetud prantsuse keelega hakkama.
Sedapuhku läks jälle nii, et kiri sai liiga pikk. Tean teie Soome asjust – väga-väga kurb. Peab ootama, mida tulevik toob. Soovin teile kõike head ja saadan tervisi teie lähedastele. Teie Konrad Mägi (allkiri)
Juurdekirjutus: Kui avatakse salong, siis vahest kirjutan midagi veel.

Pariis 8.aprill 1908
Minu kallis!

Kirjutan teile siiski osalt vene keeles. Elämä on oige parha. Käisin Olimpias, kohtasin seal kaht noort vene kunstnikku – jõime kõvasti ja nägime seal kõige metsikumat tantsu, mida Pariisis näha võib. Seal oli väga huvitav, kuid kahjuks ei saa seda kõike kirjeldada. Minu elust pole Teile midagi erilist kirjutada. Hiljuti kirjutasin teile pika kirja. Kas te saite mu kirja kätte? Tänapäeval kaovad kirjad sageli ära. Täälä on nuid /?-I.M/ suur taitenäitely (sõltumatute kunstnike salong). On ka Her. Galleni taulud /?-I.M/, mutta nemad on oige „slabo“. Kõige huvitavam on Norra taiteleja Edvard Munch. See on vähä samune härra ku Ola Hanson. Naitely piäl on 6700 taulu. Ei ole väha? On kaikilaisi taulusid: ihmisesööjad (ljudojedõ). Mustad ja valgused ihmised jne. On oige palju huvitavat, mutta midagi suurt – ei ole. Kaiki Parisi salonid ei ole palju hüvad. Küllä täälä on huvitavat taitelejat, mutta minule on nad paljud veerad (tšužije). Viimasel ajal töötan üpris palju. Kuid varsti on selle kõigel jälle lõpp. Kolm kuud on ammu läbi ja ateljee eest nõutakse raha, siis veel minu sõbrad sõidavad 3-4 nädala pärast Norrasse. Mul oleks kohutavalt tähtis samuti sinna sõita, et suvel töötada seal, kuid pole raha, et sinna saada ja ka värvide peale kulub palju. Ja seal tuleb 4-5 kuud elada.
Kohutavalt totter, et inimesel on nii palju vajadusi.
Kui ma Pariisi jään, on suvi minu jaoks kadunud, kuna üksi on siin võõraste seas väga raske hakkama saada. Norras saaksin sõpradega suve kuidagi üle elatud, ma teeks seal palju tööd ja saaks pärast midagi maha müüa või siis vähemalt näitusele välja panna. Võib-olla ma saan veidi raha ka, kuid seda on nii vähe, et jätkub vaid Pariisi jaoks. Ega teie ei saaks jälle natuke saata? See on nüüd väga tähtis (ehkki see on alati tähtis), kuna ma olen palju aega kaotanud. Tuleval aastal, kui mul on palju töid, siis saadan osa Teile. Äkki on seal (Helsingis) võimalik näitusel välja panna või saata midagi kuidagi maha müüa. Muidugi, Teile on see väga ebameeldiv, aga kui saate mind aidata ja tahate ka, siis vahest tulevikus hakkame paremini elama kui praegu. Saatke mulle kaart, äkki nuputate minu heaks midagi välja või mitte. Ma arvan, et teil on samuti kriis, kuid küllap saate enesele ette kujutada, et minu asjad on päris „švah“ (kui ma oma saabastele mõtlen, vaatavad need mulle väga nukralt otsa). Ühesõnaga, palju pahasid asju. Ega ma pole Teid veel oma kirjadega ära tüüdanud? Kuid ma surun Teie kätt ja soovin Teile kõike head.
Teie Konrad

Adr. 2 Passage de Danzig, Paris

Postkaart templiga 25.IV 1908
Velazquez – Portrait de la Reine Marie-Anne

Herra Aug. Vesanto
Marian katu 19, Helsingfors, Finlande, Russie

K(allis) s (õber)

Merci kaardi eest. Taas avati üks salong, kuid head on väga vähe. 2700 maali – oi kui palju värve on raisatud! Olen ikka kadestanud neid, kellel on nii palju värve ja lõuendit. Suurelt osalt on see kunst mulle võõras. Pariis on mind ära tüüdanud ja tahaks kohutavalt kusagile maale. Pariisis on palju huvitavaid parke jne, kuid kogu see loodus ei meeldi mulle. Hea meelega jätkas selle maha ja sõidaks kuskile Põhja. Kui tore oleks olla kuskil maal (mõistagi Põhjas), maalida pilte, veidike põllutööd teha jne. On ju tore? Nüüd ma leian, et kõige parem on, kui sul on maal oma väike majake, töötad seal ja keegi ei sega sind, saad fantaseerida.
Kui tobe, et me oleme nii vaesed.

Pöördel
Pariisis on mingi aeg võimalik elada, kuid pikemaks jääda pole huvitav. Ma ei saa veel täpselt öelda, kas ma lähen Pariisist ära või mitte. Kas teil on Helsingis igav elada? Helsingis on kõik puhas ja korras, siin aga kõik räpane ja korrast ära. Siin on vaid üks huvitav asi – „vana ja uus kunst“. Kirjutage põhjalikumalt, kuidas te elate, ja kuidas üldse teie poole elatakse.
Kõike head,
Konrad Mägi

Kirjad Taanist
Kobenhavn, 15.5.1908

Kallis sõber,
Olen reisist nii kohutavalt väsinud, et pea enam üldse ei tööta. Tuleb veidi puhata, et ennast jälle normaalselt tunda. Teel siia tuli ööbida tänaval, kuna polnud nii palju raha, et hotelli minna. Siin on kõik väga puhas, aga Pariisis on kõik õudselt räpane. Pariis on muidugi palju huvitavam, kuid palju huvitavat on ka siin. Pariisis ma ostsin endale üsna palju materjali ja peale selle sõit siia, see kõik maksis nii palju, et praegusel hetkel midagi enam ei ole. Ma lootsin siin maale pääseda, aga nüüd ei tea, mis sellega saab. Tore oleks töötada siin ka linnas või linna lähedal, kuna siin on palju huvitavaid kohti. Elu pole siin eriti kallis, kuid minu jaoks on see ikkagi kallis. Üürisin korteri 5 krooni eest kuus, hommikukohviga. Kui elada linnas, siis peaks vähemasti 40 krooni olema. Sain teie kirja Pariisis kätte just enne ärasõitu. Ma saan teist aru, et Te soovite mulle ainult head, kuid kas see Teile liiga raske pole. Kurat teab, kuidas ma võlgadesse sattusin. Asi on selles, et mul on jälle taskutes tühjus ja sellepärast, kui teil on võimalik, siis saatke palun. Võib-olla lähen ma siin ajutiselt tavalise maalri juurde (tööle), et veidi teenida, siis aga sõidan maale. Maal on elu odavam ja siis ma saan päris oma tööd teha. Pariisis oli mul fantaasia pääseda Rootsi, kus sündis ja elas Ola Hansen. Asi on selles, et teisiti ma ei …… /loetamatu/. Kui ma rohkem linnaga ja rahvaga tuttavaks saan, siis kirjutan rohkem. Rahvas paistab väga sümpaatne. Soovin teile kõike head!
Mägi
Adr. Kopenhagen
Arandboulevard
N156 I Ø Conrad Mägi

Juurdekirjutus: 14. mai

2.
Hüva veli!

Pean vähe Venejksi abiks ottamä. Asi on selles, et nüüd ma Pariisi muidugi sõita ei saa, ja see pole ka eriti tähtis, kuna kui ma ei saa töötada akadeemias, on kasu vähe, või vähemasti pole eriti kasu. Üldse on sedasi raske edasi minna. Pariisi oli üks, kes teenis 250 franki kuus ja rääkis, et ei saa töötada, kuna raha on vähe. Kuid see pole muidugi vähe, kuid ikkagi on sellest näha, et selleks, et korralikult asjaga tegeleda, on vaja 150 franki kuus, või vähemasti 100. Seal oli vene kunstnike Ühing ja nad lubasid paljusid aidata, kuna neil oli raha ning ka mina lootsin saada (nagu ma Teile Pariisist kirjutasin), kuid nad ainult valetasid ega andnud kellelegi. Mul on Venemaal inimene, kes on leidnud väga huvitava ja küllap ka kasuliku ettevõtte „Afär“. Kuid ilma minuta ei sa ata seda teoks teha ja põhiline et tal pole selle jaoks veel raha. Mina jällegi tean natuke ühte ja teist, kuid mitte täiesti ja mul oleks vaja seda asja tundma õppida. Muidugi ei tea ma, kas õnnestub selle asja kõiki saladusi tundma õppida või mitte, kuid mina arvan, et see on võimalik. See asi ei ole huvitav, kuid Venemaal pole taolist kuskil ja arvan, et võiks, kui äri hästi püsti panna, ütleme ühe aasta jooksul teenida 25-50 tuhat rubla, aga vahest isegi palju rohkem. Mulle muidugi sellised asjad ei meeldi, kuid mis sa teed ilma rahata ja ma olen valmis ohverdama aasta või rohkem , et hiljem muretult töötada. Varem ma ei suhtunud nälgimisse sedasi nagu nüüd, kui ma selle neetud maohaiguse sain. Ma tulin maalt Kristianiasse, aga siin on üsna hea raamatukogu ja ma looda Lexikon’ide abil midagi sellest asja kohta teada saada. Peale selle leidsin ma Pariisist samuti „afär’i“ jaoks midagi kasulikku. Teinekord kirjutan sellest lähemalt. Mida arvate sellest, kui saadan teile mõned oma etüdid (étude), vahest õnnestub Teil midagi maha müüa või korraldada tuttavate hulgas loterii? Rääkige sellest oma õega. Kui saaksite midagi teha, siis saadaksin teile nii tükki 30. Mul on kõik väikesed, kuna ma ei saanud ennast kuidagi sisse seatud, et midagi suurt maalida. Peale selle töötasin siin väga viletsalt, kuna tervis polnud kogu aeg korras. Muidugi ma ei maalinud pilte, vaid ainult uurisin ja vahest ei ole neis nii palju head kui kasu mu enese jaoks.
Ma arvan nii, et neist parimaid võiks proovida müüa, aga ülejäänuist korraldada loterii. Muidugi ma ei tea, kas saab seda nüüd niimoodi korraldada, kas teil on selle korraldamiseks soovi jne. Kuid kui see on Teile keerukas ja Te ei saa, siis kirjutage sellest mulle otse. Palun kirjutage kohe, kui olete kirja kätte saanud. Tahaks väga teid näha, oleks palju huvitavat rääkida. Ma olen alati mäletanud aega, kui Helsingis võeti väikest tuju /Võeti napsi? – I.M/ Mul pole muidugi enam sellised huvid nagu siis, kuid seal oleks ikkagi väga huvitav .
Kui meil õnnestub see „afär“ teoks teha, siis ma muidugi sõidan Venemaale ja käin korra ka Helsingis. Ärge sellest kõigest Elef. midagi rääkige, kuid otsige ta üles ja öelge että hän lähetäsi minule paikal minu passi, kuin piän matkustammma Venessä.
Öelge Elef., et minu aadress on Poste-restorante Sallinen.
Ärge talle midagi selgitage, vaid öelge, et te ei tea, mis asju ma ajan, ainult ma pean Venemaale sõitma. Palun otsige ta üles ja andke edasi kõik, mida ma öelda palun.
Vabandan, et koorman teid jälle igasugu asjadega. Teine kord kirjutan rohkem.
Surun Teil kätt ja soovin Teile ja teie lähedastele kõike, kõike head.
Mägi
Adr Kristiania, Kirkeveien nr 56 V

3.
Hyvä veli!
Lähetän Teile 35 kap etüdisi, ei need ole taulud, mutta ainult harjutused. 7 . kap on raamides ja voi olla pidas vähä tulli maksma raamide eest. Mina muinasin että voi täälä müüa, mutta temä publikumi ei tükki sämustä maalamista. Ei neissä ole mitä interesanti motofisi, kuin mina tahtsin ainult oppida. Kopenh. oli mul palju parem töötada, kuna olin terve, oli ilus ilm, palju päikest jne. Siin ma polnud kogu aeg terve ja nüüdki tunnen ennast kohutavalt viletsasti. Ma ei saanud midagi suureformaadilist maalida, kuna polnud raha sellisteks töödeks ja neil (elu)tingimusil, nagu mul on, ei saa ka omada palju mööblit. Ma maalisin erinevate võtetega ja õppisin siiski paljut. Kõik need on maalitud väga kiiresti, 1-2 tunni jooksul, seega pole muidugi viimistletud. Mul on neid veel päris palju, kuid ma vajan neid kui materjali ei taha nendes tulevikus miskit moodi kopeerida. Üldse on seal palju viletsaid, kuid ma mõtlen, et kui saate korraldada loterii, siis pole see nii tähtis. Valige vast 10 tükki välja, ülejäänud 25 saatke loteriile. Ma ei usu eriti, et te neist midagi saate. Täna tunnen ennast eriti kehvasti ega saa maalida. Kurat teab, kui see neetud haigus muudkui jätkub, siis ei jää muud üle kui köis (kaela) või kuul pähe. Ma ei saa midagi teha ja nii on see peaaegu kolm kuud olnud.
Tohter, loll, ütleb, et kahe nädala pärast on see läbi, võib-olla ongi see nii, kuid kuidas ma saan sedasi toituda, nagu nemad ette kirjutavad.
Tõtt öelda pole ma korraliku tohtri juures veel käinud, kuna see läheks väga kalliks maksma. Kuid kurat temaga.
Pariisis ma muidugi elada ei saa, kuna selleks on vaja väga palju raha. Oleks hea, kui ma isegi siin saaks elada ja terveneda. Saaksin ikkagi siin töötada nii nagu Pariisis, kuid Pariisis oleks mul vaja astuda sisse Akadeemiasse, kuna mul on väga oluline kasvõi üks aasta korralikult õppida. Kuid seda ma muidugi ei saa ja sellepärast tuleb mul siin istuda.
Kõige tähtsam küsimus on mul nüüd tervis. Seda haigust põevad enamalt jaolt kõik inimesed, kuid mul on see veidike liiga tugev, kuna mitmeaastane nälg on mao ära rikkunud ja see tuleb ettevaatlikult korda saada. Mul on siin tuttavad Venemaalt ja ma saan maalida portreekest, mis on samuti mu jaoks väga kasulik. Rahadega on muidugi väga „švah“ ja see segab kõike. Praegu on mul veel mõned kroonid, kuid seda ei jätku kauaks, kuigi ma elan väga odavalt, kuid korteri eest on ikka vaja maksta ja kõik maksab raha. Paistab, et „afär’ist“ ei tule midagi välja, kuna see inimene ei kirjuta mulle sellest enam midagi. – Etüüdid K. on Kopenhagenis tehtud ja N. on siinsed. Kui saate midagi maha müüa, siis muidugi sellise hinnaga, mis võimalik, ja küll te ise näete, kui palju. Kirjutage, kui kätte saate ja kuidas nad teile meeldivad. Ma siiski olen veidi teistsugust tööd teinud kui varasemalt. Siinne elu on siiski üsna odav ja on siiski lootust, et tervis korda saab. Üks asi on siin hirmus kallis ja need on paberossid ja tubakas üldse. 10 tk „Femin“ maksab 45 ööri. Skandaal! Üldse on tubakas vilets ja kallis. Ma muidugi suitsetan üsna palju, kuna see mõjub veidi tujule. Kui ma saaks siin talve üle elada ja terveneda, siis suve tulles võiks ma sõita huvitavasse kohta, rohkem põhja poole. Räägitakse, et elu on seal kohati väga odav ja siis oleks tore suvi läbi töötada.
Kui Teile ja Teie õele neist piltidest midagi meeldib, siis palun võtke millised tahate. Kui Te saaksite mulle veidi raha saata, oleks eha, kui ärge eriti püüdke, kuna ma tean, et teil on eneselgi vähe ja mul on enesel juba niigi piinlik, et teile nii palju võlgu olen.
Kuid soovin Teile kõike head ja tervitan Teie sõpru.
Mägi
Aadress K. Mägi
Kirkeveien nr 56 V, Kristiania