Konrad Mägi (1878-1925) oli üks esimesi Eesti ja Põhjamaade modernistlikke maalikunstnikke
Lapsepõlv
Konrad Mägi sündis 1. novembril 1878. aastal keskmiselt jõuka mõisavalitseja noorima pojana. Tema vanemad olid juba üle 40-aastased ning ema-isa ja vanemate vendadega ei tekkinud Mägil kunagi lähedasemat sidet (ainsana perekonnast suhtles ta edaspidi tihedamalt endast 15 aastat vanema õega). Tema lapsepõlv möödus Lõuna-Eestis ning kuigi ta ei naase enam kunagi kodukanti, võib oletada, et lapsepõlve looduskogemustel oli Mägi jaoks otsustav mõju. Siinne loodus erineb tasasest Põhja-Eestist, ta on üle puistatud väikeste küngastega, mille vahel asuvad mitmed järved, Mägi lapsepõlvekodu ümbritsesid lisaks suured laaned. Lõuna-Eesti loodust on kirjeldatud arhailise ja salapärasena, lõunaeesti kultuurist kõneledes on rõhutatud ekspressiivsust, anarhilisust ja mitteratsionaalsust. „Näib, nagu oleksivad maa looduslikud lahkuminekud meil hoopis kaks rassi sünnitanud, nende üksikuid liikmeid hoopis isesuguste kunsti-kalduvustega varustades,” kirjutas Mägi lähedane sõber, kirjanik Friedebert Tuglas, kes kasvas üles mõne kilomeetri kaugusel Mägi lapsepõlvekodust ning kelle sõnul on Põhja-Eestist pärit realistid, Lõuna-Eestist aga lüürikud.
Konrad Mägi lapsepõlvest ei ole teada peaaegu mitte midagi. Ometi võib olla kindel, et lähedane kokkupuude ürgse loodusega avaldas tundliku loomuga Mägile sedavõrd tugevat mõju, et siit algab tema emotsionaalne side looduses peituvate jõududega.„Ma olen põhjamaa poeg ja kõik, mis mus on, pole midagi muud kui osake kogu rahvast ja meie loodusest. Kus ma ka ei viibiks, jääb Põhi minu kodumaaks (laiemas mõttes). Mulle meeldib nukker karm, põhjamaa loodus, eredad päikesehelgid, mida on kohalikel kunstnikel palju näha,” kirjutab Mägi juba aastaid hiljem Pariisis olles.
Ennekõike majanduslikel põhjustel ei käi Konrad Mägi peaaegu üldse koolis ning asub juba teismelisena tööle käsitöölisena. Koos perega siirdub ta Tartusse, kus kunstnik elab suurema osa oma elust. Esialgu ei näi viitavat miski Mägi võimalustele hakata kunstnikuks: ta oli marginaliseeritud nii sotsiaalselt, poliitiliselt (toimus aktiivne venestamine) kui ka kultuuriliselt. Konrad Mägi, aga tegelikult terve tema põlvkond ei omanud peaaegu mitte mingit kontakti kujutava kunstiga. Näituseid toimus äärmiselt vähe, kunstiteoste reproduktsioone ilmus harva ning kunstiteoste ostmist said lubada vaid jõukad baltisakslased. Seetõttu kasvas Mägi üles võrdlemisi pildivabas kultuuris. „Esmakordselt kunstinäitust nägin Tallinnas, kui olin 17-18 aastane,” kirjutab üks Mägi kaasaegseid, ja lisab: „Kust see näitus oli Tallinna eksinud, ei oska ma arvata, sest et tol ajal kunagi meie maal ei olnud midagi kuulda kunstinäitusist.”
Osalemine kultuurielus
19. sajandi lõpu Tartus muutusid aga peatselt aktiivseks erinevad noorte inimeste ringid. Ka Konrad Mägi suhtles aktiivselt kümnekonna lihttöölisega, kellest moodustunud sõpruskond tegi sporti (Mägi oli eriti kiindunud raskejõustikusse, kuigi oli silmatorkavalt väikest kasvu), luges kirjandust, korraldas teatrietendusi (Mägile usaldati peagi peaosad). Kultuurilise aktiivsusega segunesid ka poliitilised hoiakud, ka Mägi oli haaratud kogu Venemaa noorsoos populaarseks muutunud võimuvastastest hoiakutest ning temast kujunes juba varases nooruses radikaalne vasakpoolne, kellele ei olnud võõras ka anarhism. Seda toitis lisaks poliitiliselt ärevale olukorrale ka Konrad Mägi iseloom, rahutu ja närviline natuur, mis 20. sajandi alguseks oli kasvanud üldiseks rahulolematuseks: Mägi ei kannatanud Tartu provintsilikku õhustikku ega oma rutiinset tööd mööblivabriku töölisena. Ta oli juba 24-aastane ning elu näis olevat talle valmistanud ette kitsad rööpad, mida mööda vääramatult tulevikku minna. Ent sel hetkel teeb Konrad Mägi otsustava hüppe, esimese paljudest, ning otsustab hakata kunstnikuks.
Õpingud ja elu Peterburis
Otsuse „hakata kunstnikuks” langetas Mägi enne, kui ta kunsti tegema hakkas. Tõsi, tööandja oli ta suunanud täiendkoolitusele, kus Mägile õpetati tehnilist joonestamist ning vahel tutvustas õppejõud talle eraviisiliselt ka maalikunsti, kuid tegu ei olnud siiski süstemaatilise kunstiõpetusega. Seda ei olnudki toona võimalik Eestis saada ning Mägi siirdus lähimasse kunstikooli, mida tal oli võimalik endale rahaliselt lubada − ja see asus metropolis Peterburis. Konrad Mägi saabus Peterburi 1903. aasta alguses ning õppis, elas ja töötas siin rohkem kui kolm aastat. Kuigi ta tutvus just Peterburis esmakordselt järjekindlalt kujutava kunstiga, käies aktiivselt muuseumites ja näitustel ning täites kiiruga kultuurilist tühikut, ei kujunenud temast ka Peterburis veel kunstnikku. Ta asus õppima tehnilist joonestamist Stieglitzi nimelises kunstikoolis, kuid soovis tegelikult osaleda hoopis skulptuuriateljee töös. Hoolimata headest õpitulemustest jäi skulptoriks õppimine poolikuks, kuna õppejõud vallandati ning terve osakond likvideeriti. Sealt edasi ei huvitunud Mägi enam kuigivõrd õppimisest, vaid osales aktiivselt 1905. aasta revolutsiooniga tekkinud poliitiliselt ärevas õhkkonnas (mh olevat ta aidanud peita revolutsionääride relvi) ning töötas erinevatel juhutöödel. Ebastabiilne elu ning tulevikuperspektiivide nappus viisid Mägi üha süngemasse meeleollu. Ta oli küll lõplikult otsustanud kunstnikuna läbi lüüa, kuid selleks näisid puuduvat igasugused võimalused. „Olen mõne kunstijüngriga tuttavaks saanud, kes Pariisis on õppinud ja need seletasid, et ainult Pariis on linn, kus kunstis täiusele võib saada,” kirjutab Mägi 1906. aasta aprillis oma sõbrale. Kunstimaailma kese tõmbas perifeeriast pärit kunstnikke, meelitas neid ligi üle kogu Euroopa, ja nüüd oli Pariisi-unistus jõudnud ka eestlasteni, kuid Pariisi sõiduks vajalikku kapitali Mägil ei olnud. 1906. aasta kevadel jõuab Mägi juba tõsisesse hingelisse kriisi ning ta lahkub metropolist, mis oli pakkunud talle erakordselt palju kultuurilisi elamusi, vaiksesse Ahvenamaa saarestikku.
Maalimise algus
1906. aasta suvekuud Ahvenamaal tähendasid pööret Mägi elus ja loomingus. Just siin saarestikus taastärkab temas tugev tõmme looduse poole ning ta teeb oma esimesed maalikatsetused. Mägi võtab koos sõpradega, eestlastest väikese kolooniaga, ette pikki jalgsimatku mööda arhipelaagi, elab üksinda ühe taluniku ärklikorteris ja depolitiseerub kiiresti. Edaspidi väljendas Mägi oma põlglikku suhet nii riiki kui ühiskonda, eriti väikekodanlusse, kuid ei osale enam kunagi aktiivses poliitilises elus, kuigi 1910ndad aastad olid Eesti ajaloos murrangulised. Mägile ei paku inimene ning tema poolt loodud maailm enam huvi ning see peegeldub ka tema kunstis.
Ahvenamaal valminud teostest on tänaseks teada vaid ühe realistlik-dekoratiivse maali asukoht ning ilmselt Mägi ei maalinudki veel aktiivselt, mh ka materjalide nappuse tõttu. 1906. aasta sügisel lahkub ta Ahvenamaalt ning siirdub aastaks Helsingisse, kus ta on sunnitud vastu võtma erinevaid juhutöid, kogumaks raha Pariisi sõiduks. Pariis oli endiselt Mägi ja tema sõprade unelm, kuid sinna jõuab ta esmakordselt alles 1907. aasta lõpus.
Pariis
Konrad Mägi esimene Pariisi periood oli täidetud kultuurilise vaimustumisega rikkalikust kunstielust, kuid ühtlasi ka kriitiliste hoiakutega. „Kui astud sisse Notre-Dame’i, läheb kogu elu räpasus mõneks ajaks meelest,” kirjutab Mägi, kuid lisab teises kirjas: „Ootasin väga paljut, kuid sain väga vähe, kuna kõik see pole hea, millest nii palju räägitakse ja mida kiidetakse. Näitusel oli väljas ligi 3000 maali. Igav oli kõigist neist saalidest läbi kõndida ja kõiksugu jäledusi ja jälkusi vahtida. Muidugi oli nende vahel head ka, kuid vähe ja põhiliselt vene kunstnike töid. Võib-olla ei saa ma veel eriti uuest kunstist aru, kuid nii palju olen aru saanud, et tänapäeva prantsuse kunst mulle eriti ei meeldi (siin on erandeid). Pärast vanade portreede vaatamist on eriti valus vaadata kõiksugu plötserdusi.”
Konrad Mägi ammutas Pariisist küll kunstilisi kogemusi, kuid ükski moodne kunstivool ei suutnud teda veenda sedavõrd, et ta oleks hakanud hiljem tööle ainult ühes laadis. Mägi sünteesis oma loomingus väga palju erinevaid mõjutusi nii oma kaasaja kunstist fovismist kuni puäntellismi ja ekspressionismini, aga teda inspireeris ka vanem kunst. Perifeeriast kunstimaailma keskmesse saabunud kunstnik (kes, tuletagem meelde, ei olnud maalinud veel peaaegu ühtegi teost ning kes oli peaaegu igasuguse hariduseta) oli juba peaaegu 30-aastane ning temas oli aja jooksul kujunenud välja isikupärane maailma- ja kunstinägemise viis, mida ümbritsev moodne kunstielu küll mõjutas, kuid seda mitte niivõrd otseste eeskujudega, kuivõrd pluralismiga, lõppematu loomingulise vabadusega. Nii kirjutab ta Pariisist: „On kaks teed, kuidas kunst võiks hõlmata elu. Üks tee on lai, avar, ohutu ja mugav tee, teine on järsk, mis viib üle kuristike, täis surmaohtusid. Mugav tee on mõistuse tee, viie [üks sõna loetamatu] tunde tee, mis hõlmavad elu vaid selle juhuslikkuses, selle kurvas ja rumalas argisuses. Järsk tee, mis viib üle kuristike – see on hinge tee, kelle jaoks elu on sügav uni ja piinlev eelaimus teistsugustest suhetest, teistsuguste sügavikest kui need, mille meie hale mõistus võib tungida. Need teed on erinevad, kuna aju mõistus on argipäev, töötegemine ja leitsak, see on matemaatika ja loogika, aga hing, see on harv pidupäev, mis on see, mida ei saa hõlmata ei teadvuse ega loogikaga, see on inimsoo kiitus ja ülestõusmine. Mõistuse jaoks on kaks korda kaks neli, hinge jaoks aga võib see olla miljon, kuna ta ei tunne intervalle ei ajas ega ruumis. Hinge jaoks eksisteerib esemetu, ruumitu, väljaspoolaega asuv asjade olemus.”
Norra
Ka Pariisis ei suuda Mägi veel regulaarselt maalima hakata. „Kõik raha, mis mul oli, muidugi vähene, kulus mul tubaka ja paberi peale (tubakas on hirmus kallis ja vilets) ning samuti materjali peale ei jätkunud,” selgitab ta ise olukorda, kuid ka linn ise ei inspireeri teda töötama. „Kui ma vaatan heledasti valgustatud bulvareid ja väga ilusate prantslannade rõõmsaid nägusid, siis läheb mu meel veelgi kurvemaks ja elu tühisus on veelgi selgem,” ütleb Mägi ühes kirjas. Samuti olid tekkinud endise sportlase kehasse esimesed mõrad, tema tervis oli muutunud rõsketes oludes elamise tõttu nõrgemaks ning seetõttu otsib Mägi võimalusi Pariisist suveks lahkuda. Erinevatel põhjustel valib ta Norra, mis toona oli kogu Euroopas populaarne sihtkoht, kuna pakkus kultuurilistest plahvatustest väsinud publikule võimaluse kogeda arhailist ja tsiviliseerimatut loodust.
Norrasse jõuab Mägi 1908. aasta suvel ning kuigi ta kavatseb sinna jääda vaid paariks kuuks, on ta rahapuudusel sunnitud jääma kaheks aastaks. Tema elu ei ole Norras õnnelik, Mägi kurdab oma kirjades raha, külma, nälja, üksinduse ja tervise üle, põlates ümbritsevat ühiskonda, kuid ometi maalib ta korraga erakordselt palju ning valmib esimene terviklik maalitsükkel, kuhu kuulub vähemalt 70 maali (suur osa neist tänaseks teadmata kadunud).
Mägi maalib Norras peaaegu eranditult maastikke (vähese erandina kohaliku kommunistliku poliitiku tütart, kelle taustale asetatud vaibaornamentikas ja punastes juustes on samasugust sümbolistlikku jõudu nagu Mägi maastikes). Ta ei reisi eriti kaugele, vaid viibib peamiselt Oslo lähedal, kuid „kui siia reisisin, olin ikka valudes, aga kui tema loodust nägin, siis unustasin mõneks ajaks kõik. Tema on siin suurejooneline.” Mägi Norra maastikud on mastaapsed ja panoraamsed, kuid tema taevas toimuvad draamad, mille kandjaks on pilved. Pilved on Mägi töödel väänlevad, nagu kisuks neis midagi valu tõttu kokku. Pehmete idülliliste vatitupsude asemel tekib neisse konflikt, neutraalse sõudmise asemel mingi subjektiivne tahe. Mõnel maalil on pilved massiivsed ja kõrged, nad kasvavad võimsalt ülespoole nagu püramiidid, mahtumata enam maalipinnale ära. Neis on religioosset ülevust, mis paneb inimese end tühisena tundma. Mõnel teisel tööl meenutavad pilved kuhugi kihutavaid dirižaableid, rõhutades veelgi Mägi maastikumaalide üht põhilist konflikti − staatilise maastiku ja dünaamilise taeva vahelist lõhet. „Peab palju vaatama metsa, taevast ja maad, enne kui seda kõike mõistad,” kirjutab Mägi Norrast. Ta on kasutanud palju värve, ruutsentimeetril võib olla paarkümmend tooni ning sama palju pintslilööke, ta kõrvutab värve ja sulatab neid üksteise sisse ning kui üldmulje jääbki harmooniline, siis lähedalt vaadates on näha rahutu, metsik, intensiivne kirg. Vahel ei ole pintsel liikunudki, Mägi on surunud pintsli korraks vastu pappi või lõuendit ning selle siis kohe eemaldanud, nagu ei proovikski ta pintsli abil modelleerida tegelikkust. Jääb mulje, nagu tahtnuks Mägi panna pintsliga üksteise kõrvale värve kui säärast, uskudes värvi jõusse sama palju, kui ta uskus looduse võimesse kõneleda meile millestki olulisest. Tema veendumus pigmendi jõusse, sellesse, et värvis eneses peitub ka siis, kui ta ei kujuta mitte midagi, midagi erakordset, on tähelepanuväärne.
Kuid ennekõike on Mägi maalid panteistlikud. „Mõtelge: suured sinised mäed ja punased pilved rändavad sääl üleval kõrgel. Tuli selline tunne, et seal on see paik, kus Jumalad võivad asuda,” kirjutab ta ise. Mägi suhted ametlike religioonidega olid leiged, revolutsiooniaastatel oli ta isegi kiriku vastu avalikult protesteerinud, kuna see oli tema jaoks järjekordne võimu atribuut. Kuid see ei välista, et Mägis olid religioossed tunded, temas oli mingi kalduvus religioosse kogemuse poole, mida ta otsis läbi elu erinevatest usulistest ja esoteerilistest praktikatest, huvitudes joogast, budismist, teosoofiast, India filosoofiatest, ühel hetkel taas ka kristlusest, aga sõbrustab ka taarausuliste liidriga. (See oli modernsusele iseloomulik: individualiseerumisega tekkis võimalus välja töötada oma usk.) Kuid kõige teravamalt tajus ta religioossust looduses. See oli tema kirik.
Mägi otsis ülevat, erakordset, ebamaist, metafüüsilist, maailmade-tagust, irratsionaalset, sõnastamatut, kultuurieelset, kultuurivälist, müstilist, salapärast, lahterdamatut. Ta otsis osadustunnet millegi endast ja inimkonnast suuremaga, millegi kosmilise ja eeterlikuga, mis täidaks temas järjest süvenevat tunnet, nagu oleks temas avanenud eksistentsiaalne kuristik. Me võime siia lükkida veel palju kirjeldusi, ent näib, et Mägi jaoks koondusid tema otsingud vähemalt ühel hetkel − vähemalt Norras − Jumalanime taha. Ja oma Jumala leidis ta loodusest.
Läbilöök Eestis
1910. aasta kevade lõpul saadab Mägi mõned oma maalid Tallinnasse väikesele näitusele. See on 31-aastase kunstniku esimene esinemine kodumaal, mis ei jää tähelepanuta, kuid tõeline läbilöök tuleb sama aasta sügisel. Mägi esineb nüüd mitmekümne maaliga Tartus kultuurirühmituse „Noor-Eesti” näitusel, mis oli seadnud eesmärgiks mitte ainult kujutava kunsti tutvustamise Eestis, vaid laiemalt kogu siinse kultuuripildi moderniseerimise (ja nad olid selles võrdlemisi edukad). Mägi teosed äratavad kohe väga suurt tähelepanu nii kriitikutes kui ka laiemas publikus ning Mägist saab hetkega tõeline superstaar. Ometi jäi Mägi läbilöök vaid Eesti-keskseks. Ta osaleb Oslos Christian Kroghi kutsel ühel kunstinäitusel mainekas Blomquisti galeriis, kuid see ei ava veel uusi uksi. Ent Mägi ei ole ilmselt väga õnnetu, sest tema sooviks on endiselt naasmine Pariisi.
Tänu Eesti näituse müügiedule võib Mägi 1910. aastal minna tagasi Pariisi, kus ta nüüd elab poolteist aastat. Ent ka see periood metropolis ei ole õnnelik. Rahad lõpevad kiiresti ja Mägi kannatab jätkuvalt vaesuse, nälja ja halva tervise käes. Ta küll maalib rohkem kui eelmine kord, mh teeb ta lühikese maalimisretke Normandiasse Dieppe’i kanti, kuid läbilöök Pariisis jääb tegemata. 1912. aasta kevadel paneb ta üles kolm oma maali Salon des Indépendants’i näitusele ning need leiavad isegi eraldi mainimist (mis on tähelepanuväärne, kuna näitusel oli väljas umbes 6000 teost), kuid kuna Mägi ei õpi kunagi ära prantsuse keelt ning on oskamatu kunstimaailma mehhanismides kaasalöömisel, ei suuda ta kirevas Pariisi kunstielus läbi lüüa. Seetõttu naaseb ta pärast üheksat aastat välismaal 1912. aasta kevade lõpul Eestisse, olles vahepeal kujunenud küpseks maalikunstnikuks, kes ülikiiresti suutis hüpata käsitöölisest maalikunstnikuks ja realistist modernistiks.
Saaremaa
Eestis elab Mägi peamiselt Tartus, kuid pärast Peterburi, Oslot ja Pariisi tundub Tartu halvavalt väikesekaliibriline ning Mägi kurdab elu lõpuni oma tüdimust provintslikust elust. Esialgu ei ole kiita ka tema rahaline seis, ta on sunnitud elama õe juures ning tema esimesed maalid, mis ta kodumaal teeb, reedavad täielikku pidetust. Ent 1913. aasta suvel sõidab Mägi oma tervist parandama Saaremaale (mis oli toona kuulus oma ravimuda poolest) ning naaseb sinna ka 1914. aasta suvel. Neil kahel suvel valmib teine terviklik maalitsükkel Mägi loomingus, ent tema käekiri on võrreldes Norra perioodiga muutunud. Tema pintslilöök on nüüd lühem ja koloriit tunduvalt erksam (seda osaliselt ka Saaremaa erilise valguse tõttu, kuna siin on päikeseküllaseid päevi rohkem kui kusagil mujal Eestis), kuid muutunud ei ole Mägi teemadering. Ta maalib endiselt maastikku, kuid on võimeline töötama ainult siis, kui uus looduskogemus põhjustab temas emotsionaalse afekti või šoki. Mägi ei konstrueeri oma loomingus peaaegu ühtegi maali, kõik maastikuvaated (aga ka portreed) on valminud vahetu mulje mõjul või selle mulje põhjal valminud eskiisidele toetudes.
Saaremaal valmis Mägil mitukümmend maali, kujutades eranditult saare spartalikku maastikku, mille napp põhjamaine loodus näeb välja nii arhailine, nagu hakkaks maailm alles sündima. Tsivilisatsioon tundub asuvat kaugel tulevikus, Saaremaa on tol hetkel kultuurieelne maastik, kus tundlikuma natuuriga inimene võis tajuda midagi, mida ta võis nimetada looduse ürgseks rütmiks või kõige oleva müstiliseks alguspunktiks. Siin ei olnud tuhandeid väikeseid minijutustusi, aga siin oli midagi metafüüsilist, peaaegu hoomamatut, mis laiub üle aegade nagu laiub ookean üle merepõhja. Mägi on aga arhailist loodust kujutanud erakordse värvijõuga. Tema pintslilöögid on tugevad, sageli ühekordsed, mis jätab värvikihi õhukese: lõuendi faktuur kumab alt läbi ja annab värvitriipudele ruumilise ilme. Kallas on plahvatanud kümnetesse toonidesse, rand on täis kive, mis on oranžides, sinistes, lillades, kollastes, rohelistes ja valgetes ning nende alatoonides. Pintsliga on vajutatud lõuendile ühekordseid täppe, need on üksteise kõrval, mõni paksem, mõni õhem, nende vahel on jäänud osa lõuendit vabaks ning selle lõimed annavad maalile pruunikaid toone.
Lisaks tuleb Mägi maalidele nüüd ka teatav nägemuslikkus: kivid on maalitud hallutsinatiivsete värviringidega, vahel ripub otse horisondi kohal põletav päike või on silmapiir maalitud leegitsevana. Mägi lähenemine igatseb taga hetke, kus meie individuaalsed eripärad ja kultuuri poolt kehtestatud reeglid kaoksid ning sünniks uus inimene, kes oleks harmoonilises ühenduses galaktikaga. Loodus saab Mägi maalidel müstilise jõu, Mägi ise kipub aga seekaudu millegi poole, kus toimuks ühekssaamine millegi endast suuremaga. Kuid selle otsingu käivitas tema sisemine põlemine, mis pani seesmiselt põlema ka tema maastikud ja mis lõpuks põletas ka ta enda.
Lõuna-Eesti
Järgnevatel aastatel elas Mägi Eestis, kuigi kippus pidevalt tagasi Pariisi. Hoolimata tööde populaarsusest ja kiiresti paranenud rahalisest seisukorrast ei võta Mägi aga mingil põhjusel ometi reisi ette. Selle asemel elab ta Tartus ja teeb suviti maalimisretki Lõuna-Eestisse, maalides vahel ka tellimustöödena portreesid. Mägi looming on jätkuvalt väga populaarne nii kriitikute kui publiku silmis ja 1910ndate lõpul kujuneb temast midagi riikliku esinduskunstniku taolist, kelle loomingut tõstetakse esile ka ametlikes rituaalides. Sellest hoolimata säilitab Mägi kriitilise ja anarhistliku hoiaku riigi ja ühiskonna suhtes. Ta leiab kiiresti kontakti kirjanduslik-boheemlike rühmituste ja ringidega ning teeb hea meelega kaasa nende ühiskonda provotseerivates ettevõtmistes. Mägi ei tunnista ühtegi ühiskondlikku hierarhiat ja väljendab korduvalt põlgust rahvusideoloogia vastu, kuigi käimas oli parajasti Eesti iseseisvumine ja rahvuslikud meeleolud olid kõrgpunktis. Teiselt poolt aitab aga Mägi innukalt kaasa siinse kunstimaailma institutsionaliseerumisele. Olles väga kriitiline vähese ja asjatundmatu kunstipubliku suhtes (selles väites küll Mägi suuresti eksis, Euroopa mõjutustega modernistlik kunst võeti Eestis üllatavalt hästi vastu), teeb Mägi jõupingutusi kunsti populariseerimiseks. Lisaks hakkab ta ka ise kunsti õpetama ning 1919. aastal aitab asutada kunstikooli „Pallas”, hakates selle esimeseks direktoriks.
Ent kuigi Mägi on leidnud kiiresti tunnustuse ja tuntuse, muutub tema meelelaad üha rahutumaks. 1910ndatel suvitab ta erinevates Lõuna-Eesti paikades ning alati ka maalib seal, kuid tema koloriit muutub tumedamaks, pilved dramaatilisemaks ja võib rääkida Mägi süngest perioodist. Võimalik, et see oli seotud järjest halveneva tervisega, kuigi Mägi loomuses oli kirjeldada nii oma tervist kui rahalist seisukorda tegelikkusest palju kehvemana. Kuigi Mägi maalid annavad jätkuvalt edasi tema looduselamusi, muutuvad need nüüd eksistentsialistlikest peeglitest kunstniku siseelu ruuporiteks. Jälgides tema maastike kujunemist lõputu silmapiiriga teosteks, võime ühtlasi märgata kunstniku mõtlikumaks muutuvaid meeleolusid. Mägile iseloomulik rahutus peegeldub ennekõike pilvedes, kuid uue kinnismotiivina tulevad tema maalidele nüüd järved − enam ei ole peaaegu ühtegi maali ilma mõne veesilmata, mille tähendus ulatub sinisest värvilaigust mustava valgust neelava peeglini.
Halvenev tervis
1920ndate alguseks oli Mägi saavutanud küll laiapõhjalise ühiskondliku tunnustuse, kuid oli säilitanud töölisnoorukile iseloomulikud hoiakud elu ja kunsti suhtes. Ta suhtles peamiselt endast märgatavalt nooremate inimestega, leides kokkupuutepinna ka uute avangardistlike autoritega. Tasapisi hakkasid Eesti kunsti tulema ka abstraktsionistlikud ja kubistlikud teosed, kuid nendega Mägi kontakti ei leidnud, kuigi ka tema maalides on värv sageli lahutatud objektist ning ruumis toimuvad kummalised nihked. Hoolimata koolidirektori staatusest keeldus Mägi allutamast kooli riiklikele nõuetele ning tahtis säilitada „Pallast” boheemliku vabamõtlemise paigana, kaitstes nõnda kunstnike võõrandamatut õigust absoluutsele vabadusele. Samas oli Mägi tervis jätkanud halvenemist ning kuigi Mägi elas ebatervislikult − ta oli aktiivne suitsetaja ja meeletu kohvijooja −, suhtus ta keha lagunemisse teravdatud tähelepanuga. 1920ndate alguses maalib ta kaks hiigelsuurt religioosset kompositsiooni (mõlemad on tänaseks kadunud), kus kujutab inimlikke kannatusi nende emotsionaalses kõrgpunktis.
Itaalia
1921. aastal otsustab Mägi lõpuks Eestist veel kord lahkuda ning sõidab Itaaliasse, kuhu ta jääb natuke vähem kui aastaks. Ta viibib esmalt Roomas, kust kirjutab: „On niisugune tundmus nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud. Kuigi praegu siin väga ebamugav elada on, siiski tundmus suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha − siin tunnen elul mõtet olema.” Viimaste aastate loominguline kriis saab Itaalias peaaegu hetkega läbi. Mägi alustab eskiiside tegemisega, lõpetades maalid enamasti hiljem Eestis oma ateljees.
1922. aasta kevadel sõidab Mägi Capri saarele („Õnnelikult Capri jõudnud. Saar on jumalik”), kus ta peatub vaid 40 päeva, kuid leiab sedavõrd inspiratsiooni, et maalib hiljem arvukalt Capri-ainelisi maale. Neil töödel on Mägi kujutanud tavaliselt ööd või õhtuhämarust, taevas on tumesinine. Mingil moel näib Mägi Capril maailmaga leppivat: taevas ei ripu enam apokalüptiline ähvardus, vaid rahulikult suuremate pindadena maalitud romantiline sina. Mägi näib kinnitavat oma maalidega seda, mida ta ütles oma kirjades: ta on õnnelik, maailmaga harmoonias, ta ei otsi paralleelmaailma, vaid soovib seekord tuua vaataja jaoks välja selle maailma ilu. Kõik tundub hästi. (Just nõnda tajub neid ka vaataja. Ühegi teise perioodi tööd ei ole kunstioksjonitel teinud läbi selliseid tõuse kui Mägi Capri vaated.) Kuid ometi tundub, et neis on mingi „teine plaan” siiski veel. Nii Rooma, Capri kui ka hiljem Veneetsia motiivides on ka salapära, müstilisust, mis sageli tuleb tumesinisest üldatmosfäärist, kuid vahel ka muudest detailidest. Capril maalib Mägi näiteks sageli ühele tööle mitukümmend mustavat avaust (uksed, aknad jms), mis ei avane kuhugi ja mille taha me ei näe. Veneetsias, kuhu Mägi jõudis 1922. aasta suvel, nihestab ta aga ruumi, luues vaateid, mida tegelikult ei ole olemas. Mägile meeldis Veneetsia, ta imetles selle ajaloolist ilu, kuigi futuristid olid proovinud seda maha teha. Siingi peegeldub Mägi isikupärane hoiak, mis ei kopeerinud ühtegi aktuaalset kunstisuunda, küll aga ammutas väga paljudest erinevatest vooludest ja hoiakutest inspiratsiooni ja sünteesis need originaalseks tervikuks.
Lõpukuud
Mägi naases Eestisse 1923. aastal, kuid tema tervis oli juba tunduvalt kehvem ning tavapärane närvilisus oli hakanud muutuma vaimuhaiguseks. Ta töötab küll „Pallases” edasi õppejõuna, kuid üha enam sulgeb end oma ateljeesse, kus keset novembripimedust maalib lõpuni müstilise Capri vaateid. 1924. aastal halveneb tema tervis veelgi, ta maalib nüüd harvemini ja satub kergesti konflikti ka „Pallases” kolleegidega, ja 1925. aasta talvel siirdub ta mitmeks kuuks Saksamaale tervist parandama. Jääb lõpuni selgusetuks, mida täpselt parandati − raviti üht, kuid Mägi kurdab oma kirjades hoopis muude hädade üle −, ning kui ta 1925. aasta kevadel Eestisse tagasi tuleb, on Mägi juba lootusetult haige. Mai lõpus toimetatakse ta õpilaste poolt vaimuhaiglasse, kus ta sama aasta augustis 46-aastasena sureb.
Mägi loomingu järelelu
Konrad Mägi loomingu koguhulgaks hinnatakse 400 maali, millest tänaseks on teada vaid umbes poolte asukoht. Tema looming on läbi teinud erinevaid retseptsiooniperioode: 1920ndatel ja 1930ndatel oli Mägi kunst vaieldamatu autoriteet, mis mõjutas suurt osa vanemast Eesti maalikunstist. Teise maailmasõja ajal ründasid Mägi kunsti nii Saksa kui Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud, kes käskisid Mägi tööd muuseumis maha võtta ja sundisid isegi Mägi vanu sõpru kirjutama avalikke kirju, kus Mägi looming mõisteti formalismi eest hukka. Veel kuni 1950ndate teise pooleni oli Konrad Mägi loomingu avalik eksponeerimine ja sellest kõnelemine keelatud. Toonased kunstitudengid on meenutanud, kuidas nad läksid salaja kunstimuuseumi maalihoidlasse Mägi ja teiste põlu alla sattunud autorite loominguga tutvuma. Iga paari nädala tagant tõmbasid muuseumi töötajad akendele ette paksud kardinad ning tõid siis ümberringi ettevaatlikke pilke heites kitsasse vahekoridori vaatamiseks Mägi maale, lisades „Ärge ainult kellelegi rääkige!”
Mägi loomingu renessanss algas 1950ndate lõpul poliitiliste olude lõdvenemisel ning järgnevatel aastatel toimus mitu ulatuslikku ülevaatenäitust. 1978. aastal, Konrad Mägi 100. sünniaastapäeval, toimus tema loomingu täielik rehabiliteerimine, mil Mägi nime pühitsemises osalesid ka need, kes alles mõnikümmend aastat varem olid kaasa aidanud selle keelamisele. Järgnevatel aastakümnetel on Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi eestvedamisel toimunud ridamisi Konrad Mägi loomingut tutvustavaid väljapanekuid, tema töid eksponeeritakse sageli ka välisnäitustel ning aastakümnete jooksul on ilmunud koguni kolm monograafiat. Kuigi ta oli nii Põhja-Euroopa kui Ida-Euroopa üks esimesi modernistlikke maalikunstnikke, kelle looming eemaldus kiiresti realismist ja sünteesis originaalseks uueks tervikuks ajastu olulisimad kunstivoolud, täiendades neid panteistlike hoiakutega ja nähes maastikus mitte ainult dekoratiivset objekti, vaid sisemise laetusega ja väega täidetud fenomeni, ootab Mägi (ja ootavad mitmed teisedki Ida-Euroopa autorid) siiani Euroopa tsentrumikesksesse kunstiajalukku kirjutamist.
Mägi oli kunstnik, keda inimesena hävitas ja kunstnikuna käivitas eksistentsiaalne tühik. „Õnn ei ole meie jaoks, vaeste maa poegade jaoks,” kirjutas Mägi kord. „Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.”
Tekst on ilmunud Eesti Kunstimuuseumi kataloogis „Konrad Mägi” (Tallinn: 2018).