Konrad Mägi, Kristjan Raua ja teiste Eesti iseseisvumisaegsete kunstnike näitust vaatas Pariisis veerand miljonit inimest
11.10.2018 Õhtuleht
Henry Linnard
Kumu kunstimuuseumis avati täna kolme Balti riigi koostöös sündinud näitus
„Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“, mis kogus Pariisis Orsay
muuseumis juunist septembri keskpaigani 250 000 vaatajat. Näitusel on väljas ligi 150 teost Eesti, Läti ja Leedu kunstiloo märgilistelt autoritelt 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastateni. Teiste hulgas on üles pandud Kristjan Raua, Nikolai Triigi, Konrad Mägi, Oskar Kallise ja paljude teiste kunsti suurnimede loomingut.
„Kolme riigi vahel on olnud äärmiselt professionaalne koostöö,“ kiidab Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme. „Suure näituse tegemine, kus on vaja vaielda sisu üle ja ühiselt paika panna prioriteedid, on sujunud sõbralikult,“ lisab ta. Helme kirjeldab 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust, kui äärmiselt olulist aega kõigile kolmele Balti riigile. „Mitte ainult seepärast, et 1918. aastal saavutasime iseseisvuse vaid ka seepärast, et just see oli aeg, millal kujunes välja meie professionaalse kunsti keskkond.
See oli kui suur supikatel Venemaalt üle Euroopa Pariisini välja. Selle sees ujusid ka meie kunstnikud,“ ilmestab ta. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva programmi kuuluva näituse rosinaks peab Helme selle avamist Pariisis Orsay muuseumis. „Orsay on kahtlemata mitte ainult Euroopa vaid üle maailma 19. sajandi ja 20. sajandi alguse kunsti võimsaim muuseum, mille retoorikat peavad kõik selle perioodiga tegelejad hästi silmas. Orsays oldi väga rahul külastajate numbritega, mis ulatus 250 000 külastajani ning ka meediakajastus Prantsusmaal oli äärmiselt positiivne,“ tunneb ta heameelt. Näitus oli Pariisis avatud septembri keskpaigani ning nüüd on see jõudnud Eestisse Kumu kunstimuuseumisse, kus see on avatud veebruari alguseni.
Vähendatakse vahemaid
EV100 rahvusvahelise programmi juht Jorma Sarv kiidab Eesti kunstimuuseumit, et too on ellu viinud ühe alusmõtte, mida on tähtsustatud kogu juubeliprogrammi ette valmistades. „See seisneb selles, et mõtteline vahemaa nende inimeste vahel, kes käivad näitusel Pariisis, nagu seda juhtus selle ilusa näitusega, või Roomas, või Washingtonis väheneks minimaalseks selle näitusel käijaga, kes jalutab Kadriorus,“ selgitab ta. „See on tohutult suur eesmärk, mis on vaimustava elegantsiga ellu viidud. Me oleme järjest ja järjest selle tunnistajateks, see on imeline ja ma arvan, et selle kaalukus alles hakkab meieni jõudma,“ kiidab ta.
„Peame endale aru andma, et üks asi on rääkida Eesti lugu. See on tähtis, aga sama tähtis on rääkida kolme Balti riigi lugu ja olla selle võrra Euroopas rohkem pildil ja näidata neid ühisusi ja erinevusi. Mul on väga hea meel, et mõnes valdkonnas on see meil õnnestunud. Kunstimuuseum on üks neist,“ lisab Sarv. EV100 rahvusvahelise programmi juht kinnitab, et jätkatakse sama ambitsioonikalt ja usub, et Kunstimuuseum on selleks palju häid sõpru leidnud.
Näituse kuraatori Liis Pählapuu selgitusel kannab näitus pealkirja „Vabad hinged“, sest see iseloomustab hästi seda, kuidas lihtsatest taluperedest tulid kunstihuvilised noored. „See on märkimisväärne, kuidas maainimeste seast tulid noored, kes käisid kunsti õppimas ka väljaspool Eestit, alustasid siis kunsti õppimist ja praktiseerimist. Seda võib pidada omamoodi imeks,“ leiab Pählapuu. „See oli nende väga julge valik. Nad järgisid seda, mida nende hing neile ütles,“ ilmestab näituse kuraator.
Müüdid, hing ja loodus
Pählapuu tutvustab näitust läbi kolme teema, mida näitusel näeb. Esimene neist tutvustab baltimaade müüte ja legende. „Baltimaade lugude ja jutustuste tasand on põnev ja isiklik. Kui lääne kunstnikud on sümbolismis tegelenud väga üldiste inimeste ekistentsi puudutavate teemadega, siis Baltimaades lähenesid kunstnikud rahvuskultuuri uurimise poolega,“ selgitab ta.
Teise teema, hinge kohta ütleb kuraator, et seal on peetud vaatlust inimeste erinevatele tunnetele. „Ekstaatilisest joovastusest depressiivsuseni välja. See on selle ajastu sümbolismile ja selle alavormile dekadentsile iseloomulik,“ sõnab Pählapuu.
Kolmas teema tutvustab baltimaade loodust. „Mis on eriline selle poolest, kuidas meie kunstnikud on loodust näinud ja tõlgendanud. Looduse vaatluses mindi nii sügavuti, nagu tegi seda näiteks Konrad Mägi. See kontakt loodusega on väga müstiline, sügav ja eriline,“ leiab kuraator Pählapuu. „Väga õnnestunud on see, et nende kunst kõnetab meid ka praegu. See, et spetsiifilises keskkonnas sajand tagasi loodud kunstiteosed on kõnekad ka praegu, näitab, et teostega on saavutatud universaalne mõõde.“