Edasi 15.12.1968 Tiina Nurk. Konrad Mäe elust ja loomingust
Konrad Mäe elust ja loomingust
Tiina Nurk
Konrad Mäe mälestusnäitus Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis annab ülevaate kunstniku kaks aastakümmet kestnud loomingust, mille alustavad õpilaspõlve joonistused (1993/1994) ja lõpetavad Saadjärve maalid (1923/1924). K. Mägi oli rahutu rändaja. See peegeldub eredalt tema teostes ja laseb tema loomingu jagada perioodideks. Iga etapp, iga uus maakoht andis erinevaid elamusi looduse mõistmiseks ja mõjustusi uute väljendusvahendite otsimiseks, millele lisandus sugemeid üldvalitsevatelt kunstivooludelt.
1903.—1905. a. õppis K. Mägi Peterburis Stieglitzi kunstikoolis, kus ta revolutsiooniliselt meelestatud õpilaste demonstratsioonist osavõtmise pärast oli sunnitud lahkuma. Sellest ajast säilinud söejoonistused näitavad kooli kipsmudelite studeerimisele rajatud õppemeetodit, kuid tõendavad õpilase maalilist joonistamislaadi ja kuiva õppeülesande elustamist valguse-varju mänguga.
Lahkunud koolist, teenis K. Mägi leiba kontoriametnikuna ja täiendas joonistamisoskust. 1906. a. kevadel siirdus ta Peterburist Ahvenamaale, kus teda ootasid õpingutekaaslased N. Triik ja A. Tassa, kes samuti opositsioonist osavõtmise pärast olid sunnitud katkestama õpingud Stieglitzi kunstikoolis. K. Mägi oli kunstiõpinguid alustanud skulptuuris ja olnud A. Adamsoni õpilane. Ahvenamaal aga jättis ta maha peitli ja haaras pintsli. On jäänud selgitamata, kas ta tegi seda Ahvenamaa omapärase looduse ajel või kaaslaste-maalijate mõjustusel. Ahvenamaal loodud teoseid pole õnnestunud saada käesolevale näitusele.
Sügise saabudes siirdus Ahvenamaa koloonia Helsingisse, kus K. Mägi ja A. Tassa asusid ümber kirjutama Soome Kirjanduse Seltsis hoiul olevat Jakob Hurda rahvaluulekogu. Töö oli vaevav ja tüütu, kuid kindlustas sissetuleku ja laskis koguda reisiraha, sest eesmärgiks oli Pariis. Pääs sinna avanes 1907. a. sügisel. Järgmisel kevadel alustasid K. Mägi ja A. Tassa matka Norrasse, sest E. Griegi, H. Ibseni ja E. Munchi kodumaa põhjamaine salapärasus veetles sel ajal rohkem kui lõunarandade päiksehelgus ja iidne kunstipärand.
Lühikese matka asemel kujunes Norras viibimine K. Mäele pikaks võitluseks majandusliku kitsikusega, mis ei lasknud täit rõõmu tunda Norra maastikust ega süveneda kultuuririkkustesse. Ka hakkasid sel ajal ilmnema tervisehädad. 1910. a. veebruaris kirjutas K. Mägi Fr. Tuglasele: „Minul läheb viimasel ajal õige räbalasti – ei tea enam, kust otsast kinni hakata. Oli koht, kaotasin ta ja nüüd istun päris põhjas, sest sarnast kohta ka enam siin loota pole ehk küll terve kuu aega ümber kolanud olen.“
1910. a. suvel õnnestus teoseid Eestisse saata ja hilissügisel kolmandal eesti kunstinäitusel eksponeerida, peaasi — ka müüa. Tänu sel näitusel saavutatud edule hakkas K. Mägi kodumaal tähelepanu äratama. Tema maalid leidsid koha eesti intelligentide kodudes. Seetõttu on ka käesolevas ekspositsioonis Norra-periood õige arvukalt esindatud.
Norras loodud maastikes ilmneb kokkupuutepunkte prantsuse neoimpressionismiga. K. Mägi kasutab intensiivseid värve, mida kannab alusele täppivas laadis. Motiiv on valitud kitsa lõiguna ning täidetud õhu ja valgusega. Selle kõrval maalib ta aga ka üldistavaid avaraid vaateid, milles värvivalik jääb napimaks, saades talvemaastikes sinaka üldtooni. Kuid mõju ei jäta avaldamata tol ajal maailma kunstis valitsema tõusnud juugendstiil. Selle loodusvormide stiliseerimist, pinna ornamenteerimist ja värviskaala taandamist vähestele toonidele tõendavad soomaastikud, millest eriti mõjuv on punases toonis „Norra maastik männiga“.
Kodumaalt saadud raha laskis lahkuda Norrast ja taas asuda Pariisi. Teistkordsel Pariisis viibimisel elas K. Mägi jälle eesti kunstiajaloos tuntud La Ruche’is, Mesipuus, püüdis käia vabakadeemiates joonistamas ja jagu saada rahapuudusest. 1911. a. suvel pääses ta Dieppe’i, kus innukalt maalis linnavaateid ja maastikke. Neist on näitusel ainult „Normandia maastik“, mis näitab, et juugendlik stiliseerimine oli taas maad andnud looduslähedasele, värvikale ja täppivale väljendusviisile.
Talumatuks muutunud kitsikusest kurnatuna otsustas K. Mägi 1912. a. aprillis asuda kodumaale. Siin kujunes tema põhipeatuspaigaks Tartu, kust lühemaks või pikemaks ajaks siirdus mujale.
1913. ja 1914. aastal Saaremaal veedetud suved andsid arvukalt etüüde, millest jätkus materjali paljudele teostele. Saaremaa maalides võib tunda foonide värvierksust ja looduses esinevate toonide omasuvalist teravdamist, milles kõlav ülevoolav rõõm annab erilise kirkuse merele, kividele ja rannataimestikule. Lopsakad pintslitõmbed, kohati mosaiiki meenutavalt üksteise kõrval, manavad esile veevirmenduse ja õhuväreluse.
1915. aasta veetis K. Mägi põhiliselt Viljandis. Seal valmis rida maastikuetüüde, milles Saaremaa seerias ülistatud värvikus on asendunud pehmete pastelsete toonidega. Ka meeleolult on Viljandi perioodi maastikud lüürilisemad ja intiimsemad. 1915. a. suvel kirjutas K. Mägi A. Tassale: „Sügis hakkab pea ligi jõudma, kuhu omale talvepesa asutama hakata. Neetud asi, et omal kodu ei ole — on surmani see õhus rippumine ära tüüdanud. Viimasel ajal olen ikka väikest viisi ka tööd teinud ja mõni etüüd on ka õnnestunud, aga võrdlemisi vähe…“
Järgmised kaks suve kuulusid Võrumaale. Väsimatult maalis K. Mägi mäekuplite vahele peitunud järvepeegleid ja oru põhjas keerlevaid jõelinte, metsatukki ja nõtkete okstega leinakaski. Võrumaa maastikes tundub, et algul jätkab ta Viljandi etüüdide pehmet laadi, kuid suurenev sisemine pinge toob maastikesse küllastunud toonid, tugevad kontuurid ja rahutu pintslijooksu. Vaatamata sellele, et Kasaritsa maastikud on motiivilt väga lähedased, valitseb igaühes erinev tundevarjund.
Maastikega üheaegselt viljeles K. Mägi rohkesti portreed, kusjuures ta eelistas naismodelle. Saaremaa paleti värvikirkust võib täheldada L. Asmuse portrees. 1915. aastal Viljandis maalitud Fr. Kuhlbarsi portrees kasutab K. Mägi varieeritud pruune toone, nagu paremini avamaks vana kirjamehe iseloomu ja miljööd. Kasaritsa maastike rahutust K. Mäe naisportreedele on omane teatav esinduslikkus, salonglikkus. Ta ei keeldu ülistamast portreteeritava sarmi ega esile toomast tema tualeti ilu, kuid välise võlu kõrval suudav ta näha iga karakteri eripära.
Asunud kodumaale, võttis K. Mägi aktiivselt osa eesti kunstielust, olles üks pidevaid esinejaid kõigil kunstinäitustel. 1918. a. kuulus ta kunstiühingu „Pallas“ asutajate hulka, hiljem selle liikmeskonda. Eesti Töörahva Kommuuni päevil hoolitses ta koos J. Koortiga kunstivarade päästmise eest. 1919. a. sügisel innustas ta Tartusse kunstiõppeasutuse rajamist, selle loomise järele asus kunstikoolis „Pallas“ juhataja kohustusi täitma ja maali õpetama. Kuid üha enam andis tunda tema halvenev tervis ja kasvav närvilikkus.
1918. a. suvel viibis K. Mägi Rannus, kust siirdus lühikeseks ajaks Otepääle. See andis ainet Otepää ja Võrtsjärve vaadetele. Neis on omalaadset, ekspressionismile omast pingelisust, tahtlikku loodusevormide moonutamist ja rasket meeleolu, mis pole loodusest tingitud, vaid peegeldab maalijasse kätketud ärevust. Kohati paiskab K. Mägi maastikule ootamatult erksad, vikerkaarest võetud värvid, millest hakkas prevaleeruma tervasinine. Kuid ergad toonid ei too maastikku päikesesäralist rõõmu, vaid mingi ängistuse. Ka selle perioodi portreedes ei ole enam varasematele omast delikaatset, pisut meelitavat lähenemist, vaid rahutus kajastub nii maalimislaadis kui ka modelli olemuses. Portreteeritav polegi nagu konkreetne isik, vaid üldistatud tüüp kunstnikku ümbritsevast keskkonnast.
1921. a. sügisel asus K. Mägi pikemale välisreisile. Teekond, mis viis üle Saksamaa Itaaliasse, pakkus palju uusi elamusi ja mõjus rahustavalt. Roomast teatas K. Mägi H. Kompusele: „Olen juba üle kuu aja „igaveses linnas“. Linn on igas suhtes huvitav, aga iseäranis huvitavad on kirikud. Siit sõidan ligemas tulevikus lõuna poole — võib-olla Capri saarele.”
Itaaliast saadud muljetest sündisid arvukad sini-punased Veneetsia vaated ja ööhämarusse mähkunud Capri motiivid. Vastukaaluks eelmise perioodi rahutule laadile on need maalitud laias rahulikus pintslikirjas. Reis lõppes peatusega Obersdorfis, kust pärinevad küllastunud toonides ja monumentaalsust taotlevad mägestikuvaated.
Järgnevad aastad kuulusid peamiselt „Pallase” kunstikoolile, kus K. Mägi oli autoriteediks nii kolleegidele kui ka õpilastele. Viimased respekteerisid eriti tema nõudlikkust ateljeetöös ja siirast suhtumist igasse andesse. Tema väga sugestiivne looming viis peaaegu kõik õpilased „mägitsemiseni,” millele õpetaja aga kohe tõkked ette pani.
1923. ja 1924. a. suved veetis K. Mägi Kukulinnas. Need suved andsid Saadjärve vaateid, milles varieeritud sinised toonid mõne erkpunase aktsendiga loovad iselaadse rahu- ja avarusetunde. Õige pisut on neis aimata kubismile omast vormi geometriseerimist ja ülesehituse konstrueerimist. Teatud rahunemist ja enesesissepöördumist tunnistavad ka Konrad Mäe viimased portreed.
1924. a. sügisel K. Mäe tervislik seisund halvenes. Aasta lõpul sõitis ta kunstikooli „Pallas” toetusel Schwarzwaldi sanatooriumi, kus möödus ohtlik kriis. Edasi olnuks vaja puhkust Vahemere pehmes kliimas, ent selleks raha hankida ei õnnestunud. K. Mägi tuli Tartusse tagasi. Olukorra halvenedes ja vaimsete häirete ilmnedes paigutati ta Tartu ülikooli närvikliinikusse, kus ta suri 15. augustil 1925. aastal.
K. Mägi ei jõudnud öelda oma viimast loomingulist sõna. See, mis temast on säilinud meie päevadeni, kõneleb spontaansest talendist, tugevast koloriidivaistust ja sisemisest jõust, mis lasksid paljude hallide päevade kiuste panna lõuendil särama värvirõõmu.
T. Nurk