Edasi 20.01.1979 Eha Ratnik. Erakordne maalija Eesti kunstis
Erakordne maalija Eesti kunstis
Eha Ratnik
Eesti silmapaistva maalikunstniku Konrad Mäe hiljutist 100. sünniaastapäeva tähistavate ürituste lõpuks on avatud tema rikkalikku loomingut tutvustav ülevaatenäitus Tartu Kunstimuuseumis. Muuseumi kaks korrust on täis kunstniku värvikaid lõuendeid, mille vaatamist tahaks soovitada igale huvilisele, igale koolinoorele. Siin pole tallel mitte ainult ühe põlvkonna andeka esindaja püüded ja kordaminekud, ideed ja kannatused, vaid tallel on ka silmapaistev osa eesti kunsti ühest epohhist.
Konrad Mägi oli omamoodi idealist ja romantik, mis avaldub mitte ainult tema maastikes ja portreedes, vaid kogu elukäigus. Juba üksnes paljas fakt hakata kunstnikuks Eestimaal ajal, mil see tähendas enam-vähem neljakäpkile asumist, näitab seda.
Ekspositsioon algab nn. Norra-perioodiga. See on aeg, kus K. Mägi pärast paariaastast skulptuuriõpingut Peterburis Stieglitzi Kunsttööstuskoolis (1903-1905) ja pärast esimesi tõsisemaid maalikatsetusi Ahvenamaal 1906. a. suvel, pärast Soomet (1906-1907) ja Pariisi (1907-1908) jääb Norrasse nagu kinninaelutatult ligemale kaheks ja pooleks aastaks (1908-1910). Norra-perioodi töödes näib K. Mägi katsetavat oma võimeid mitmes tolle ajajärgu kunstilaadis. K. Mäe Norra-töödes on näha kolme suuna avaldusi. Neoimpressionismi punktmaneer ilmneb mitmetes maastikupiltides, mis koloriidilt on suhteliselt mahedad. Etapi huvitavamad pildid on jugendstiilile omase nõtke-lookleva joonega, tugevamate vastandustega ja dekoratiivse pinnamõjuga. Fragmentaarselt, kuid selgesti äratuntavalt esineb sugemeid tol ajal eriti Põhjamaades levinud rahvusromantilisest kunstist: näeme väljanikerdatud etnograafiliste elementidega vana ruuna aita (kunstnikult, kes arhitektuurist eriliselt ei huvitu). „Norra tütarlapses“ on portreele fooniks samuti rahvusromantikute poolt armastatud rahvuslikud vaibad, mis küll K. Mäge kui koloristi võisid huvitada iseenesest. Norra tööd saatis kunstnik 1910. a. kodumaale kolmandale üldnäitusele, kus need mitte ainult ei äratanud üldist tähelepanu, vaid ka leidsid arvukalt ostjaid. Nüüd pääses K. Mägi Norrast lõpuks tulema ja siirdus taas Pariisi (1910-1912), kus võis ilmalt kirjusse kunstipilti sukelduda juba kogenuma pilguga. Pariisi-päevilt on näitusel paar Normandia maastikku, taas puäntillistlikus laadis, valitsevalt roosades toonides ja suhteliselt nüansseeritult.
Konrad Mägi saabub kodumaale 1912. a. kevadel. See oli aeg, kus põlvkond, kes oli 1905. a. revolutsiooni tõusulaine eel suurte lootustega ja arvukamalt kui kunagi varem oma kitsastest kodudest välja läinud maailma osa saama tema paljutõotavatest sotsiaalsetest ja vaimsetest käärimistest, pöördub tagasi koju ja leiab selle eest ikka veel vähesuutlikuna ja vähemõistvana, ka oma kunsti ja kunstielu suhtes. K. Mägi on esimesi tagasipöördujaid. Seetõttu kannatab ta siin kontaktivaeguse all. Tema põhipeatuspaigaks saab Tartu, kus ta küll paaril esimesel aastal viibib üsna vähe. Esimeste kodumaa-maalide hulka kuulub Lõuna-Eesti maastik Mõniste kandist, mis mõjub küllastunult, küpselt. Kodumaa esimeste aastate maalid (1912, 1914, 1915) on püsivamalt seotud Saaremaa ja Viljandiga. K. Mäe maastikud seonduvad üldse kindlate, maakohtade motiividega, mille järgi tema loomingut periodiseeritakse. Kuid nad on ka märgatavalt kantud rahu kunstniku enda sisetoonusest. K. Mäe loomingulisteks kulminatsioonideks, nagu näitusel näha, tõuseb see etapp teistest esile erilise sisemise avalioleku ja hooga, mida kannab ilmselt ka kunstniku tollane, tema üks sügavamaid kiindumusi – nagu me tema kirjavahetusest võime lugeda. Neis töödes on enneolematut värvirõõmu ja looduse sära.
Püsivamalt asub K. Mägi Tartusse 1918. aastast. Sõpradest, kolleegidest lahus, sõja pikalevenimisest tingitud olmeraskustes, kehva tervise ja nukravõitu meeleoludega. Maalide koloriit muutub raskemaks, domineerima hakkavad külmemad sinised ja rohelised toonid. Selles koloriidis ilmub rida kauneid värvimõjukaid Kasaritsa maastikke. Edasi hakkavad veel juugendist mõjustatud nõtked jooned teravnema, toonid lähevad järjest süngemaks, saavutades aastail 1918-1920 maksimaalse väljendusjõu ja tähendusrikkuse taeva kujutamisel, mida tema loomingus peetakse üldse üheks ilmekamaks meeleoluavalduseks ja nüüd kunstniku loomingut haaranud ekspressionismilaine selgemaks tunnismärgiks. „Otepää maastik kirikuga“ on oma mustja taeva tõttu ekspressionistliku tipplaenguga teoseid. Ulatuslikus ülevaateloomingus tuleb hästi ilmsiks ekspressionismiomaste pingestatud ja raskusmeeleoludest tulvil maalide gradatsiooniline arengutee. Seda arengut ei näe mitte ainult maastikes, vaid ka portreedes. Need on enamasti naiseportreed, mõneti idealiseeritud ja üldistatud. Välise kauniduse kõrval võib aimata nende sisemist ilu ja rikkust. See on mõneti sajandivahetuse naiseideaal, mis kohandub ja saab ekspressionismietapil endale raskevõitu sinkjasmusta või välguliselt sähviva siksakja fooni. Loomulikult ei olnud K. Mägi ainus ekspressionismilainest mõjustatud kunstnik, kuid ta oli üks mõjukamaid. Huvitav on, et suuna kandjad pidasid end eesti noorema kunsti tähtsamateks esindajateks ja hakkasid tunnustust mitte ainult ootama, vaid ka nõudma. Enam-vähem leidiski uus suund aktsepteerimist 1919. a. eesti kunsti üldnäituse järel.
Sündmusrohkeks kujunes 1918. aasta. Siis, see on 60 aastat tagasi, jaanuaris, alustas tegevust ka Eesti Töörahva Kommuuni ajal asutatud ja Jaan Koorti juhtimisel töötanud, kunsti- ja kultuuriajalooliste kogude kaitse osakond. Tartu mõjukamatest kunstnikest kuulus sinna ka K. Mägi. Osakonna hooleks oli kunstivarade koondamine ja nende kaitse organiseerimine (et maal koos saksa okupantidega lahkunud baltisakslaste jt. kunstivarad ei satuks nende käsilaste-hangeldajate kätte, mustale turule ja välismaale ega häviks sõjategevuses). Osakond kogunes nõu pidama kohvikusse „Werner“ (praegu “Tartu”) ja töötas suure vastutus- ja perspektiivitundega, millesse andis oma osa ka K. Mägi.
Konrad Mäe uut meeleolu on tunda järgnevates Itaalia ja Obersdorfi reisi ainetel (1921-1922) loodud töödes. Nimelt sai ta Tartus 1919. a. asutatud kunstikooli “Pallas” juhatajaks, kellena huvitus kooliküsimustest, millest osaliselt tingituna toimuski mainitud lõunareis. Itaalias on kunstnikku köitnud kõige rohkem Capri. Maalid on mõneti veel salapärased ja müstilised. Ka kaunis renessanslik Veneetsia on kunstnikku paelunud. Nendes töödes on taas näha värvi puhtamaid kõlasid, tema maalimislaad on „mosaiiksem“, cezanne’ilikum, ilmnevbad geomeetrilised põimuvad ja läbikumavad pinnad. Kuigi K. Mägi ei armastanud kubismi, tuleb ometi märkida tema viimaste aastate maalides „cezanne’ilikku kubismi kainestavat hingus“, eeskätt maali struktuuris, mille tunnistajaiks on Saadjärve maastikud 1923-1924. Samuti selle aja portreed.
Konrad Mägi on erakordne maalija meie kunstis. Tema loomingu ja isiksuse mõju oli nii suur, et see mõjutas kaua aega eesti 20-ndate aastate nooremat kunsti ja kunstnike põlvkonda.
Käesoleval näitusel, erinevalt Tallinnas eksponeeritust, on väljas ka G. Margile ja kunstniku vennatütrele K. Noorkõivule kuuluvad teosed, viimastest on mitmeid eksponeeritud esmakordselt.
Näitus jääb avatuks 4. veebruarini.