Eesti Kirjandus 01.1932 Bernhard Linde. Kirjanduslik ülevaade

Lae alla pdf

Kirjanduslik ülevaade

Bernhard Linde

Rud. Paris: Konrad Mägi. Ed. Roos’i kirjastus. Tartu, 1932. 284 foolio-lehekülge. Hind 15 kr. Trükitud Ed. Bergmann’i trükikojas Tartus, kaas R. Paris’elt, korrektorid Ed. Roos ja M. Lubi. Klišeed osaliselt valmistatud V. Jägeri tsinkograafias, osaliselt kasutatud teiste väljaannete omi.

Olgugi et meie kujutava kunsti küsimusi käsitlev kirjandus pole ei arvult ega tuumalt kuigi kaalukas, ületab see siiski mitmegi teise meie kunstiala kirjanduse. Vaevalt suudab isegi meie nii populaarne kunst, nagu seda on muusika, oma teoreetilise kirjandusega küündida kujutavat kunsti käsitleva kirjanduseni, kõnelemata näitekunstist, balletist ja tantsust. Kuid kujutava kunsti küsimusi käsitleva kirjanduse esikohaline seisukoht ei taga selle ala kirjandusele üldisemas ulatuses vaadelduna ka veel kuigi auväärset seisukohta, olgugi kas või üksi teiste väikerahvaste omaga võrreldes. Seda peab tunnistama seegi, kelle huvide peamiseks lähtekohaks ei olegi kujutav kunst, vaid üldiselt kas kõik meie kunstialad või ka mõni muu kunstiala üksikult.

Meie kunsti üldarengu kujutuse alal peame praegu veel leppima mõnede üksikute vaatlusekatsetega, mis ei tahagi küündida „ajaloo“ nimetuse tasemeni, sest kujutava kunsti tõelise ajaloo kirjutamiseks puudusid vastavad eeltööd meie üksikute kunstnike loomingu ülevaadete ja üksikasjalikumate käsitluste näol. Võib-olla tuleb see hilinemine kasuks meie kujutava kunsti ajaloolisele ülevaatele selle tuumakuse tõusu näol, kuid siiski ei korrata meie kirjandusajaloo tekkimise valerada: enne üldajalugu ja alles selle järele üksikute ajajärkude ja üksikute kirjanike monograafiad. Eelistades loomulikku ja ühtlasi teaduslikult ainupõhjendatud teed: enne üksiknähiste valgustamine ja nendelt üleminek üldkujutusele, ei saa aga täiesti hüljata meie erakorralistes oludes ka teist teed, eriti kui ühel või teisel kunstialal eeltööd monograafiate näol sunnivad kahtlema nende andmete ja tuletuste tõepärasuses ja teaduslikkuses.

Kujutavate kunstnikkude loomingut käsitlevate eriraamatuliste monograafiatena võivad arvesse tulla tänapäeval vaid kaks teost: A. Vaga „Joh. Köler“ ja kõnealune, kuna neile lisaks tuleks nimetada veel Eesti Kunstimuuseumi Aastaraamat I-es ilmunud mõne üksiku kunstniku loomingut käsitlevaid artikleid, nagu P. Raua, A. Adamson’i ja T. Grenzstein’i üle. J. Pert’i „monograafia“ A. Jansen’i üle tohiks omakorda olla eeskujuks, kuidas monograafiaid mitte ei pea kirjutama.

Kui A. Vaga „Joh. Köleri“ monograafia suurimaks puuduseks on võrdlemisi nõrk teaduslik suhtumine käsitletavasse ainesse ja teatud ühekülgsus, mis väljendub peamiselt eluloolise materjali esikohale nihutamises, nagu ka üldises piirdumises sellega, et autor kompileerib varemini trükis ilmunud andmeid ja materjale, siis oleksime tahtnud näha ka Köleri venekeelsest autobiograafiast tõlgitu täpset eraldamist A. Vaga poolt teisalt võetud lisandustest ja autori oletustest, mis on ka võrdlemisi rohked ja vaevalt küll kõik paikapidavad. Kuid hoolimata kõigist neist puudustest on see raamat siiski koostatud paljudele autodidaktidele sageli omase innu ja andumusega ning teostatud ikkagi vajalise korrektsusega. Halva kõrvalmaigu jätab ainult see, et eriraamatuna ilmunud teoses ei leidu ainustki märkust, et see on peale mõne üksiku reproduktsiooni pea täielik äratrükk ajakirjast „Olion“, mis muidugi poleks põrmugi kahandanud teose sisulist väärtust.

Kui A. Vaga võis ja on peamiselt kasutanud Köleri monograafia koostamisel ilmunud materjale, siis oli Rudolf Paris asetatud märksa halvemasse olukorda „Konrad Mäe“ monograafia materjalide suhtes. Konrad Mägi oli oma elupäevil võrdlemisi kinnine inimene, kes ei avaldanud sageli oma tõelisi mõtteid isegi nendele, kes olid teatud ajajärkudel tema sõbrad või seisid talle vähemalt kaunis lähedal. Ka oma sugulaste vastu pole Mägi kunagi olnud eriti avameelne, sest ka ta vahekord nendega pole kuigi hea olnud. Samuti tekkis sel kunstnikul väga paljude oma endiste sõpradega hiljemini lahkhelisid ja need arenesid koguni vihavaenuni, mis hilisemana võivad sageli tumestada ja muuta ka neid mälestusi, millele eluloo-kirjutaja pidi kui endistelt sõpradelt hangitud materjalile nii mõnegi lõike oma teoses rajama. Ainukese ja usaldatavama materjalina jääb üle vaid Mäe võrdlemisi suur kirjavahetus, mille tekkimist on soodustanud ühelt poolt asjaolu, et kunstnik on veetnud palju aastaid eri maades ja sealt läkitanud kirju oma tuttavatele. Ent ühtlasi on see eri maades elamine kirjavahetuse arvukuse soodustamise kõrval kaasa mõjunud, et need kirjad on sõdade ja revolutsioonide aastail kaotsi läinud, nagu on laiali kandunud ka mitmed inimesed, kellega Mägi oli kas kirjavahetuses või jälle lähemas isiklikus läbikäimises. Nii ongi tekkinud Mäe kirjavahetusse väga tuntavad lüngad, mis ei võimalda täiel määral ega täpselt jälgida kunstniku eluloolise ja kunstilise arengu kronoloogilist käiku. Puuduvad vahelülid võiksid kindlasti nii mõndagi momenti õige oluliselt muuta. Teisest küljest aga peab hoolega silmas pidama ka seda asjaolu, et Mäe kirjades väljendatud mõtteid ja kavatsusi tuleb alati hinnata kui meeleolulise ja äärmiselt ekspansiivse inimese omi, kes teatud hetke meeleolu mõjustusel võis väljendada arvamisi, mis olid juba haihtunud seks ajaks, kui neid kavatsusi sisaldav kiri jõudis postkasti viskamiseni. Järjekindlus ja kindlama kava järgi teotsemine ei kuulunud kord juba Mäe iseloomusse, kui tema hetkeliste kavatsuste teostamist polnud taga piitsutamas Mäe iseloomu teine võimas joon: kangekaelsus ja jonnakus, mis õhutas kord ettevõetud kavatsuse teostamisele.

Rudolf Paris on kunstnikuna-graafikuna võitnud enesele kitsamas ringkonnas väga hea nime. Ent veel enne oma väljapanekuid kunstinäitustel on ta aastaid töötanud Tartu ülikoolis, õppides kunstiajalugu. Nii asus Rudolf Paris võrdlemisi hästi ettevalmistatult Konrad Mäe üle monograafiat koostama, milline töö oli varemalt ülesandeks tehtud A. Alle’le, kes aga sellest oli loobunud. Monograafia koostamine nõudis noorelt kirjanikult, kes pealegi asus oma esikteose väljaandmisele, suuri ja laialisi eeltöid. Kõigepealt on Mäe kõikjale laialipillatud kirjavahetuse hankimine ja siis kõigi ilmunud materjalide kokkutõmbamine nõudnud autorilt kindlasti väga palju vaeva ja aega raiskavat pingutust. Kuid Rudolf Paris pole leppinud üksi Mäe eluloosse otsemalt puutuvate materjalide mobiliseerimisega, vaid ta on neile lisaks hankinud ka kõik need andmed ning materjalid, mis võisid valgustada vastavaid ajajärke ja nende kunstilis-kultuurilist olustikku, mis on Parise teoses vähemalt selles osas, mis on nende ridade kirjutajale kui kaasaegsele enam-vähem tuttav, lühidalt, kuid hästi tabavalt rekonstrueeritud ja kujutatud. See kultuurilooline põhi, millele on maalitud Mäe elulugu, moodustab väärtusliku osa Parise esikteosest. Säärane kultuurilooline tagapõhi oli seda vajalisem, et Mäe noorusaeg on muidu võrdlemisi andmetevaene ja eluloo see osa oleks jäänud ainult Mäe biograafiliste andmetega piirdumisel liiga skitsiliseks, kuna antud tagapõhjal astub nüüd Mäe noorusaeg küllalt reljeefselt meie silmade ette, ja koos noore tisleripoisi pommitõstmise, maadlemise ja näitemängu harrastamisega Tartus Sangernebo aias ja Taara seltsis on antud meile ühtlasi läbilõige „Noor-Eesti“ eelaegade huvitekkimise radadelt, mis tol ajal polnud ulatunud veel keskkoolide õpilaste ringkondadeni, vaid looklesid veel ärksamate noorte tööliste ja väikesepalgaliste kirjutajate ringkonnis, kes alles hiljemini avastasid samahuvilasi keskkoolide õpilaskonnast. Sellele, kes soovib tutvuda näiteks pärastise „Noor-Eesti“ liikumisega, on Rud. Parise tolle aja kujutused huviküllased ja paljugi uut pakkuvad, nagu olid need seda ka nende ridade kirjutajale. Et see põlv pole andnud meile mitte ainult kunstniku Konrad Mäe, vaid et sellest põlvest sõna kitsamas mõttes on pärit ka kunstnik-tõlkija M. Pukits, kunstnik-litograaf Jentson, näitejuht Karl Jungholz, omavalitsustegelane F. Suit ja rida teisi vähem silmapaistvaid tegelasi, siis on see ajajärk küllalt tõsist tähelepanu vääriv, kuigi oli senini jäänud kuidagi varju, millest selle nüüd esile toob Rud. Parise teos. 

Nagu on Pariselt pärit eespool mainitud Tartu „Taara“ seltsi ümber koondunud kunstihuviliste harrastuste esmakordne üksikasjalikum ülevaade, nii toob kõnealune raamat samuti esmakordselt ülevaatlikuma kirjeldise eesti kunstiõpilastest Peterburis 1905. a. paigu, kuna varemalt sellele on peatunud vaid üksikud mõnes mälestuslikus kirjutises, aga alati katkendlikult. Rud. Paris tõmbab siin selged piirjooned Stieglitz’i kunstikooli õpilaste kahe lahkumineva rühma vahel: protestandid-revolutsionäärid, kes sunnitakse nimetatud koolist lahkuma, kelle hulgast leiame sellised meie kujutava kunsti kaaluvad nimed, nagu K. Mägi, N. Triik, J. Koort, A. Tassa ja teised, ja koolis valitseva olukorraga leppivad õpilased, nagu V. Päts, A. Kivi ja teised, kellest kunstnikuna võib arvesse tulla üksnes tol ajal veel end sakslaseks lugev Roman Nymann, kuna teised on paremal juhul jäänud püsima joonistusõpetajaina. Ei ole huvita ära märkida see seisukoht, millele jõuab Rud. Paris oma teoses õpilaste esimesena nimetatud rühma puhul: „Nii on revolutsioonipäevad toonud järsu teostuse ammu aimatud veendumusele: mitte Vene kaudu läheneda kultuurile, vaid haarata õkva läände; otse uute ideede lähtekohtadest peame neid saama — meil olgu vaba kunstisuunaline valik ja võimalik vahenditu osavõte Lääne-Euroopa vaimupuhanguist! 1905. aasta sai seega laiaulatuseliseks pöördepunktiks eesti kunsti arengule, sest Stieglitz’i koolist eemale jäänute rühm esindas aktiivsemat osa kogu meie arenevas kunstiõpilaskonnas ja moodustas hiljem eesti kunstikultuuri kandva aluse.“

See täiesti õieti märgitud asjaolu oligi ühiseks platformiks, millel kõik eespool-nimetatud kunstiõpilased-protestandid liginevad ja liituvad hiljemini „Noor-Eesti“ kirjanikega, kes olid väljendanud juba oma esimeses väljaandes oma läänluseaateid. Tõsi, Mägi jäi kunstnikest kõige kauemini „Noor-Eesti“ liikumisest eemale, sest et tema ligemasse sõpruskonda kuulusid selle liikumise pahempoolsed vastased, nagu M. Martna, E. Wilde ja viiulikunstnik E. Sõrmus Konrad Mäe Helsingis elamise ajajärgul, kuid lõplikult sünnib see liikumine, nagu Rud. Paris jällegi täiesti õieti ära märgib, alles Mäe Norras elamise ajal, mil sealt olid juba lahkunud M. Martna ja E. Sõrmus. Nende ridade kirjutajal, kes 1911. aastal töötas üliõpilasena Kristiania (praegu Oslo) ülikoolis, oli pea iga päev kokkupuude nimetatud kunstnikuga ja kui ta sealt lahkudes tõigi kaasa Mäelt umbes 20 õlimaali, millega kunstnik esineski esmakordselt oma kodumaal „Noor-Eesti“ korraldatud kunstinäitusel, siis jutt Mäe esinemisest 1906. aastal esimesel eesti kunstinäitusel, nagu seda on – kui ma ei eksi – väitnud A. Vaga, on täiesti aluseta.

Väikese korrektuuri pean aga tegema Rud. Parise teadetesse Mäe Norras elamise päevilt. Lk. 105 ja 106 kõneleb Paris, et norra ajakirjanik Petersen kuulus Mäe ligemasse tutvuskonda ja et Petersen „veidi hiljemini oma ajakirjanduslikul huvimatkal jõudis Eestissegi“. Lugu oli aga ümberpööratult. Nende ridade kirjutaja tutvus Tallinnas siinviibiva norra ajakirjaniku Peterseniga ja sõitis siis koos viimasega Helsingi, Hangö ja Stokholmi kaudu tolleaegsesse Kristianiasse, kus ma üles otsisin vene juudi soost emigrandi Levin’i, kellele viisin N. Triigilt kirja. Triik oli Norras elades portreteerinud Levini, kelle nimetatud portree on praegu Tallinnas Eesti Kunstimuuseumis, ja viimaselt saingi Mäe aadressi ja siis alles tekkis Mäe tutvus ajakirjanik Peterseniga, kellega nende ridade kirjutajal oli juba ühisel matkal Tallinnast Kristianiasse tekkinud hea vahekord. Mäe Norra elujärgu kohta aga oleks võinud monograafia autorile ligemaid andmeid anda tolleaegne stortingi (Norra parlamendi) saadik Egedi-Nissen, kellega oli Mägi norralastest kõige sõbralikumas vahekorras. Egedi-Nissen oli kuskil Põhja-Norras, kui ma ei eksi Hammerfest´i juures, maal kirikuõpetajaks olnud ja sealt sotsiaaldemokraatide kandidaadina valitud parlamendi saadikuks ning siis kolinud kogu oma perekonnaga pealinna. Mäe tutvus selle kirikuõpetaja-sotsiaaldemokraadiga oli tekkinud vist juba tol ajal, kui Kristiaanias viibisid M. Martna ja E. Sõrmus, kellega Egedi-Nissenil oli tekkinud tutvus juba puhtparteilisel alusel, sest see norralane oli juba kauges Põhja-Norras elades sõbrustanud vene sotsialistidega, asutades Hammerfestis koguni venekeelsete tähtedega trükikoja, et siis trükkida seal Venemaale eksporteerimiseks illegaalset kirjandust. Sellel sõbralikul parlamendisaadikul oli olnud aga suuri sekeldusi E. Sõrmuse pärast peale selle Norrast lahkumist, sest et meie viiulikunstnik oli ära sõites unustanud enese kätte kellegi vaese muusiku ainsa vara – kallihinnalise viiuli – ja Egedi-Nissen tundis enese olevat kohustatud välja maksma suure kahjutasu Venemaalt pärit oleva parteikaaslase kätte ununenud viiuli eest. See asjaolu oli tol ajal nähtavasti õige tunduvalt jahutades mõjustanud ka Mäe sõprust tema endiste pahempoolsete sõpradega. Praegustest eesti sotsiaaldemokraatidest oli tol ajal Kristiaanias ainult H. Martinson, kes töötas seal mingis rauavabrikus, kuid ei tahtnud tol ajal midagi teadagi sotsialismist, olgugi et ta elas Norras emigrandina, sest oli pidanud Eestist põgenema 1905. a. mõisate põletamisest osavõtte pärast, nagu seda H. Martinson tol ajal ise kõneles Konrad Mäele ja nende ridade kirjutajale. 

Kahtlemata oleks võinud Mäe üle tollest ajajärgust teateid anda ka H. Martinson, kuid kahjuks pole Rud. Paris seda allikat mingil põhjusel kasutanud, vähemalt pole leida andmeid teosest enesest, et H. Martinsoni poole oleks pöördutud. Norra ajajärk Mäe elust ongi aga just kõige tumedam andmete vähesuse tõttu, sest meie kunstnik elas seal ajal, mil Norrast olid lahkunud kõik teised seda maad külastanud eesti kunstnikud, nagu N. Triik, J. Koort ja R. Nymann. Mäe Kristiaanias asumise ajal elas eestlastest seal peale nende ridade kirjutaja ja H. Martinsoni veel keegi kolmas, kelle nimegi me keegi tol ajal ei teadnud. Mees oli Soomes Kuokkalas osa võtnud pommide valmistamisest vene revolutsionääridele ja kui selles käsipommivabrikus oli tekkinud plahvatus, millest ajalehed omal ajal palju ja üksikasjaliselt kirjutasid, siis oli too suguvend seal teise jala kaotanud, kuid siiski kuidagi põgenema pääsenud ja elatas end tol ajal Kristiaanias käsifotograafi-tööga. Ent see meie tolleaegne kaaslane suri veel enne Konrad Mäge.

Mäe elupäevad Pariisis on juba kergemini fikseeritavad, sest seal elas juba rida teisigi kunstnikke ja kirjanikest Fr. Tuglas, kelle andmetel ongi see ajajärk Rud. Parise teoses õige plastilise väljenduse leidnud, samuti nagu kunstniku elu kodumaal ning tema hilisemad matkad välismaale. 

Autoril on kasutamata jäänud ka Mäe kirjad Norrast ja Itaaliast nende ridade kirjutajale, mis võib-olla oleksid valgustanud mõndagi momenti kunstniku elust.

Kui peaks õnnestuma tuua suuremat selgust Mäe Kopenhaagenis asumise lühikesse aega, siis oleks Mäe elulugu meil Rud. Parise teoses täiesti ulatuslikult olemas, kuid on vähe lootusi, et mingi õnnelik juhus suudab valgust tuua tolleaegsesse kõige vähem tuntud ajajärku meie andeka kunstniku elust. 

Rud. Paris on käsitlenud Mäe loomingut paralleelselt kunstniku eluga ja teinud seda küllalt ulatuslikult, igatahes üksikasjalikumalt ja süvenenumalt kui keegi teine, iseloomustades täiesti õieti kunstniku loomingu üksikuid ajajärke ning heites pilgu ka neisse mõjustusisse, mis Mägi on oma eluajal vastu võtnud. See ülesanne pole autorile mitte vähem kerge olnud kui eluloo koostamine, sest vaevalt leidub teist kunstnikku, kelle teosed oleksid nii laiali pillatud kui Mäe omad. Kahtlemata on neist tunduv arv välismail kaotsi läinud ja kerge pole ka kodumaale jäänute arvu selgitamine, sest see haruldase produktiivsusega kunstnik ei teadnud sageli isegi, kuhu tema sõbrad ja tuttavad olid müünud või jälle loteriisid korraldades pannud ta teosed. Mäe tööde nimestik – see on midagi Tallinna valmissaamise muinasjutu taolist, mis ei valmi vist kahjuks kunagi lõplikul kujul. Olen juhtunud leidma Mäe maale kodumaal sellistes paikades, kus neid vaevalt oleks võinud oletada ja kus nende loojast midagi ei teatud. Kuid mõnesuguseid täiendusi tuleks ja võiks siiski tulevikus teha Mäe teoste nimestikku, millest näiteks nende ridade kirjutaja leidis nii mõnegi graafilise teose omanikuna nimetatud koguni võõra nime, kelle omanduses kõnealune teos pole kunagi olnudki.

Ometi moodustavad kõik vajalised täiendused kokku vaid ebaolulise ja väikese osa sellest suurest ja õiglast tunnustamist teeninud tööst, mille Rud. Paris oma esikraamatuga meile on andnud. See on tõeliselt esimene monumentaalne kunstniku monograafia, mis oma kaunilt välimuselt juba kutsub ikka ja jälle enda lehitsemisele-nautimisele. Konrad Mäe monumentaalne looming on kõnealuses raamatus leidnud väärse valgustuse; selle kaudu oleks see olnud avatud ka välismaistele kunstihuvilastele, kui teose lõppu oleks paigutatud mõnes võõras keeles lühike resümee. Kui me leiame J. Pert´i „A. Janseni“ „monograafiaski“ petseri-prantsusekeelse kokkuvõtte, kui A. Vaga on paigutanud oma „Joh. Köleri“ monograafiale koguni prantsuse- ja saksakeelse resümee, siis tundub teoses, mis tohiks olla just esimesena välismaalastele tutvustamiseks esitatavaks, võõrkeelse resümee puudumine seda valusamini. Ei oleks tõepoolest mitte palju nõutud, kui see kunstientusiastlik üliõpilane, kes esineb teose kirjastajana, laseks kas või nüüd tagantjärelegi trükkida väikesel erilehel lühikese prantsusekeelse resümee välismaale minevatele eksemplaridele vahelelisamiseks. Välismaile aga peaks see raamat ka minema. Ei oleks vist ülekohus, kui seame üles otse nõudena, et see teos ei tohiks puududa üheski eesti välissaatkonnas ja konsulaadis, nagu ei tohi see puududa ka ühegi suurema eesti kooli raamatukogus. Sest autori töö tunnustamise kõrval ei tohiks varju jääda ka Ed. Roos’i, kirjastaja-üliõpilase, kunstiandumus, mis on meie oludes teinud võimatu võimalikuks sellega, et on välja andnud sellise raamatu. Nähtavasti on see juba meie õppiva noorsoo auväärseks ülesandeks teostada meie oludes võimatuna tunduvat, nagu tegi seda kord juba veerandsada aastat tagasi samuti õppiv noorsugu. Jeunesse oblige pole juhtsõnana õnneks veel kadunud. See aga tagab meie kultuuri arengule nii paljugi.