Eesti kunstnik, kes on saanud sada aastat pärast surma oodatud kuulsuse
Eesti kunstnik, kes on saanud sada aastat pärast surma oodatud kuulsuse
16. august 2025
Konrad Mägi eluajal oli tal välismaal ainult kaks näitust. Sada aastat hiljem on tema töid näidatud üle Euroopa. 2013. aasta näitus „Põhjala värvid. Eesti maalikunst 1910–1945 Enn Kunila kollektsioonist“ Euroopa Parlamendis. Foto: Meeli Küttim
- Mägis nähakse olulist täiendust Euroopa kunstiloole: uus regioon ja uued käsitluslaadid
- Mägi jaoks oli loodus salapärane paik, kus ta väitis tajuvat müstilisi energiaid
Sada aastat tagasi oli 15. august laupäev. Kinodes jookseb film „Unistused“, mille sisu viis „unistuste riiki ja unistused paistavad nii võimalikult ligidal“. Ajalehes õpetatakse õigesti korraldama põllumajandusnäitust, soodsalt pakutakse müügiks uusi patareisid ning kunstnikud avaldavad, et tahavad riigi raha eest riiklikesse hoonetesse maalid luua. Ilm on keskmine, puhub nõrk tuul läänest. Kell 13.20 lahkub meie seast 46-aastasena maalikunstnik Konrad Mägi.
Tema surmauudis levib üle Eesti kulutulena. Ilmuvad pikad järelehüüded, ajakiri Looming annab välja numbri, mida võiks nimetada Konrad Mägile pühendatuks. Matused on rahvarohked, protsessioon liigub läbi Tartu kesklinna.
Sõbrad, kolleegid ja õpilased teevad kõik, et Mägi pärand fookusesse seada. Detsembris toimub Tartus näitus, seal on väljas umbes 150 maali, millest osa saadud ajalehekuulutuste kaudu maalide omanike käest ja näituse käigus lisandub veel vähemalt 30 maali. Hiljem liigub näitus edasi Tallinna, seitse aastat pärast Mägi surma avaldab üks tema õpilasi Rudolf Paris Konrad Mägi monograafia.
Ka järgnevatel aastakümnetel korraldatakse Konrad Mägi auks Eestis näitusi ja väljapanekuid, asutatakse temanimeline medal maalikunstnikele, märgitakse Mägi elupaik Tartu kesklinnas ja nii edasi. Ent Konrad Mägi liitmine Euroopa kunstiajalooga jääb olude sunnil pikaks ajaks hõredaks. Milline koht võiks talle seal kuuluda?
Konrad Mägi 1920. aastatel. Foto: Eesti Kunstimuuseum
Plahvatus Norras
Konrad Mägi tõusmine Euroopa kunstilukku algas juba eluajal. 1908. aastal läks ta veetma mõnda suvekuud Norras, et sügisel pöörduda tagasi Pariisi, kuid majanduslik kitsikus sundis ta paigale. Järgmised poolteist aastat oli Mägi jaoks tõeline loominguline plahvatus, valmisid kümned maalid, mida ta saatis jõudu mööda Eestisse näitustele.
Ent väidetavalt kohtas ta ühel päeval juhuslikult Oslo tänavatel üle Euroopa tuntud kohalikku maalikunstnikku, Norra kunstiakadeemia rektorit, Edvard Munchi õpetajat ja toetajat Christian Krohgi, kelle loomingu ülevaatenäitus oli tol aastal avatud maailmakuulsas Orsay muuseumis Pariisis.
Mägi tundis Krohgi, kuna Pariisi vabaakadeemiates õppides oli Krohg talle mõned tunnid andnud. Ilmselt oli Mägi maailmakuulsale norrakale jätnud piisavalt sügava mulje, sest too tegi talle ettepaneku osaleda koos tema ja teise Norra kunstniku Leon Aurdaliga ühisnäitusel.
1910. aasta mais avatigi mainekas Blomqvisti kunstikaupluses kolme autori ühisnäitus. Mägilt oli seal väljas 22 maali – suur kogus. Blomqvisti kunstikauplus oli ühtlasi galerii ja sugugi mitte teisejärguline. Kaks aastat varem oli seal toimunud näiteks Euroopa avangardi näitus, kus teiste seas olid ka Ernst Ludwig Kirchneri ja Max Pechsteini tööd.
Aftenpostenis, Norra suurimas päevalehes, ilmus lühike arvustus, kus toodi välja Mägi teoste värvirikkust, värve rõhutasid ka teised arvustused. Seda võiks nimetada tõeliselt silmatorkavaks läbilöögiks, kuna ühisnäitus toonase Põhja-Euroopa kunsti ühe olulisema autoriga Põhjamaade ühes olulisimas galeriis ei olnud niisama.
Mägist saab Maegui
Sügisel sõitis Mägi tagasi Pariisi, töötas nii seal kui Normandias ning 1912. aasta märtsis õnnestus tal panna välja kolm tööd Sõltumatute Salongi (Salon des Indépendants) iga-aastasele kevadnäitusele. Näitusel oli väljas tuhandeid töid, sh Fernand Léger’, Marc Chagalli ja teiste omad.
Kataloogis oli kirjutatud Mägi nimi esmapilgul kummastavalt: Konrad Maegui. Mägi isegi signeeris mõned oma maalid Prantsusmaal selle nimega, sest too on prantslastele palju kergemini hääldatav kui keerukas Mägi. Ent silma torkab, et Mägi märkis oma sünnipaigaks mitte Venemaa, mille koosseisu Eesti kuulus, vaid Estonie – defineeris ennast veel olematu riigi kodanikuna.
Mägilt oli väljas kolm maali: „Portree“, „Dekoratiivne maastik“ ja „Eskiis“. Hoolimata näitusel rippuvate tööde rohkusest pandi just Mägi teoseid tähele. Ajakirja Chronique des Artsi arvustuses hinnati väljapaneku üldist taset erakordselt kõrgeks. „Ruumi- või rahakitsuse tõttu on tänavu valik selgem ja huvitavam kui kunagi varem. Esitatud tööd on ka üldiselt kvaliteetsemad,“ kirjutati.
Kui jõuti Mägi teosteni, siis koos mõne teise välismaalase teostega kiideti neid ehtprantslasliku üleolekuga eelkõige selle eest, et nad järgivat prantsuse kunsti eeskujusid. „Paljudele meist on nad meeltmööda seepärast, et me leiame uhkusega nende teostes jälgi omaendi õpetustest,“ ütles lahke arvustaja.
Välisnäitused alles nüüd
Paraku jäid need kaks näitust Mägi eluajal ainsateks välismaal toimunud väljapanekuteks. Tema teoseid näidati veel Eesti kunsti ülevaatenäitustel Euroopas, kuid süsteemsete välisnäituste sari algas alles kümme aastat tagasi.
2015. aastal Rooma kesklinnas Vittoriano muuseumis toimunud Enn Kunila kunstikollektsiooni näitusel oli mh väljas pea paarkümmend Konrad Mägi teost, mida eksponeeriti eraldi saalis. Kuigi Mägi loomingu tähtsust saatetekstides eraldi ei rõhutatud, kogus just see saal kõige enam tähelepanu.
Kommentaarides tõsteti esile taas Mägi teoste värvirikkust, kuid pandi tähele ka tema teistsugust lähenemist loodusele. Kui Lääne-Euroopa 20. sajandi alguse autorite jaoks oli loodus taandunud suuresti dekoratiivseks pannooks, siis Mägi jaoks oli loodus salapärane ja müstiline paik, kus ta väitis tajuvat müstilisi energiaid. Mägi maalis tihti lausa mikroskoopiliselt, tõstes esile mitte taimede või loodusvaate dekoratiivset kaunidust, vaid loodusvärvide katartilist, lummavat jõudu.
Vittoriano muuseumi näituse ajaks ei olnud Mägi Euroopa kunstiteadlaste seas siiski täiesti märkamatuks jäänud. 2006. aastal ilmus briti kunstniku ja kunstiajaloolase Stephen Farthingu ülevaateteos „1001 maali, mida elu jooksul peab nägema“, kus mainis mh Mägi Vilsandil loodud teost „Maastik punase pilvega“ (1913–1914). Kui sai küsitud Farthingu käest, kuidas ta maalini jõudis, vastas Farthing lakooniliselt: kunstiasjatundjad teavad Mäge.
Vittoriano muuseumi näitus kujunes ühtlasi väravaks Itaaliasse. Tänu mitmete asutuste ja isikute koostööle, kus eriti tuleks esile tõsta Eesti Kunstimuuseumi kõrval toonast Eesti suursaadikut Itaalias Celia Kuningas-Saagpakku, õnnestus korraldada koguni kaks Mägi isikunäitust: üks Roomas (2017) ja teine Torinos (2019).
Musei Reali Torinos, kus 2019. aastal toimus Konrad Mägi isikunäitus. Foto: Meeli Küttim
2017. aasta näitus „Põhjala värvid. Eesti maalikunst 1910–1945 Enn Kunila kollektsioonist“ Itaalias Firenzes. Foto: Meeli Küttim
Mõlemad näituspaigad on mainekad muuseumid (Galleria Nazionale d’Arte Moderna Roomas ja Musei Reali Torinos), mis ei võta eksponeerida suvalisi autoreid. Nende kuraatorid käisid Eestis Mägi teostega tutvumas ning alles pärast veendumist, et tegemist on ka Euroopa kunstiloos silmatorkava modernistiga, lepiti kokku mahukad isikunäitused.
Taas tõstsid kuraatorid esile Mägi teoste jõulisi, ekspressiivseid ja vahel peaaegu hüpnootilisi värve ning looduslähedast käsitluslaadi. Sealjuures on huvitav märgata, et kui Eestis on Mäge sageli kõrvutatud Euroopa autorite ja kunstivooludega, siis Itaalias seda ei tehtud – Mäge hinnati iseseisva autorina, kelle omapärane laad ei ole mitte veel üks näide juba tuttavast, vaid uus lisandus. Juhiti tähelepanu ka Mägi kohati pea brutaalselt intensiivsele pintslikirjale, mis erineb toonase modernismi üldiselt rafineeritud ja vahel seetõttu kiretuks muutuvast lähenemisest.
Värvid, värvid, värvid
Järgmine suurem Konrad Mägi isikunäituste laine toimus juba Põhjamaades. Ennekõike tänu EMMA muuseumi juhatajale Pilvi Kalhamale on toimunud juba kolm suurt väljapanekut: EMMA muuseumis Espoos (2021), GL Strandis Kopenhaagenis (2022) ja Lillehammeri kunstimuuseumis (2023).
2021. aasta näitus „Konrad Mägi. Maalikunsti müstika“ Soomes Espoos EMMA muuseumis. Foto: Paula Virta/emma
Konrad Mägi 2022. aasta isikunäitus Taanis Kopenhaagenis GL STRANDi muuseumis. Foto: Jan Søndergaard
Konrad Mägi 2022. aasta isikunäitus Norras Lillehammeris. Foto: Camilla Damgård
Neist esimene oli läbi aegade suurim Mägi isikunäitus umbes 150 (!) teosega ning Kalhama juhtimisel valmis teadusartiklite kogumik. Kalhama rõhutas taas Mägi unikaalsust. „Kosmopoliit Mägi annab maalide kaudu edasi seda, mida oma reisidel nägi, koges ja õppis, esitades ajastu kunstivooludest alati oma versiooni ja tõlgenduse,“ kirjutas Kalhama.
Ka tema rõhutas Mägi tugevaima eripärana värviküsimusi. „Mägi tundis end hingelt põhjamaalasena, kuid tema värvipalett oli lõunaeurooplaslikult kirgas ja kirev. Koloriit oli kunstniku jaoks kõige tähtsam, ütleksin isegi, et tema teoste lähtepunkt,“ ütles Kalhama.
Tema sidemed ja kontaktid aitasid näituse veidi väiksemad variandid viia ka Taani ning Norrasse. Lillehammeri kunstimuuseumi entusiastlik direktor Nils Ohlsen tunnistas hiljem, et polnud Mägist midagi kuulnud ja läks Soome näitusele teatava ettevaatlikkusega, kuid vaimustus tema loomingust kohe. Ohlsen kureeris Norra näituse ning on aidanud omakorda Mägi tutvustada Euroopas teistelegi kuraatoritele, tehes Lillehammeris tuure nii neile, publikule kui ka inkognito kaks korda näitusel käinud Norra kuningannale. Väljapaneku valis Norra rahvusringhääling aasta kümne kõige suurema kunstisündmuse sekka.
Ohlsen on pidanud hiljem Mägi kohta ettekandeid, kõrvutades tema loomingut nt avangardistliku kunstirühmituse Die Brücke autorite omaga.
Käsitleb loodust teisiti
Nii võib öelda, et sada aastat pärast Konrad Mägi surma on tema looming jõudnud Lõuna-Euroopa ja Põhjamaade vaatajate ning spetsialistideni. Suured isikunäitused kaalukates näituspaikades on tõestanud, et Mägi pole pelgalt meie enda poolt hinnatud autor, vaid tema tähtsust hindavad eri taustaga Euroopa kunstiajaloolased.
Sealjuures nähakse Mägis olulist täiendust senisele Euroopa kunstiloole: tema loomingu kaudu lisandub mitte ainult uus regioon (siinne kant on masendavalt väheste autoritega jõudnud eurooplaste huviorbiiti), vaid ka uued käsitluslaadid. Seda, et Mägi värvikäsitlus on eriline, võis ehk ennustadagi, kuid Euroopa tõlgendustes on üllatavalt sageli räägitud teistlaadi suhtest loodusesse. Eesti autorite seas on Konrad Mägi kõrval ka teisi nn looduslähedasi autoreid, kuid kahtlemata oli Mägi kõige jõulisema väljenduslaadiga ning äratab seetõttu huvi Euroopas.
2018. aastal oli Tallinna raekojas üleval näitus „Rõõm linna südames“. Foto: Meeli Küttim
2024. aastal avati Hiiumaa muuseumis näitus „Konrad Mägi ja tema kaasaegsed“. Foto: Meeli Küttim
Järgmistel aastatel on kavas jätkata Mägi loomingu tutvustamist Euroopa kunstiloo suurriikides. Eesti Kunstimuuseumi korraldamisel avatakse märtsis Londonis maailma esimeses kunstimuuseumiks ehitatud Dulwichi galeriis järjekordne Konrad Mägi isikunäitus.
Ka seekord tegid valiku ja hindasid Mägi eripära väliskuraatorid ise. Mitmel korral on nad Eestit külastanud, sõites mööda muuseume ja Mägiga seotud paiku ning läinud nii spetsiifiliseks, et soovisid looduses näha Mägi maalitud merikapsaid.
Näitused ja kommentaarid tõestavad hüpoteesi, et Konrad Mägi loomingul on Euroopa kunstiloos piisavalt kõlajõudu, et tõusta iseseisva ja uuendusliku autorina huviorbiiti. Euroopa, mis sõnades rõhutab pidevalt mitmekesisust, tegudes sageli kapseldub ning klammerdub vanade klišeede külge. Seetõttu on uue autori omaksvõtt olnud aeganõudev, kuid kõige raskem samm on siiani olnud kuraatorite ja muuseumijuhtide veenmine, et nad vaataksid Mägi teoseid. Kui nad on kord Mägi maalidega tutvunud, muutub kõik juba palju lihtsamaks – Mägi teosed kõnelevad enda eest.