Konrad Mägi 100. Eha Ratnik. Linnar Priimägi. Tui Koort

Avaldatud 5. november 1978 “Edasi”
Lae alla pdf

Meister 

Linnar Priimägi

Tartu eakamaid ja teenekaimaid maalikunstnikke ALEKSANDER VARDI (1901) on väheseid nendest, kelle elav mälu võib küündida tagasi „Pallase“ kunstikooli (ateljeede) asutamisaegadesse, Konrad Mäe pedagoogitegevuseni: tema õpiaeg „Pallases“ vältas selle asutamisest kuni K. Mäe surmani 1925.

„On sügispäevi, mis on justkui imed…“ mäletab ta lauset „Väikesest härra Friedemannist“. Tollel 1919. aasta 1. oktoobri hommikul oli sündimas niisugune päev: sätendav sügisilm polnud veel kolletamalöönud lehtedele väsinud ja kõrge taevas näis enda alla mahutavat suurematki rõõmu kui see, mida tundis Tartu Naisühingu joonistuskursustel õppinud 18-aastane nooruk, kes astus üle vastavatud kooli läve.

Ajalehed olid juba varemalt välja kuulutanud „Pallase“ õppeateljeede avamise Lossi (praegu Lätte) tänava majas number kolm, mida teati kunstikaitsetoimkonna asukohana. Koridoris, akende viltustes valgustriipudes olid oma koha leidnud maalid, kujud ja mööbel — kunstikaitsealused. Nende seast pidi algama tee, mida rajada oli olnud paljude eesti kunstnike salasoov: meie kunstikool, kuhu võiks koondada aastaid ja välismaid pidi omandatud loomekogemuse, kool, millest võiks alata tegelik eesti kunstiõpetus. Suursündmuse eelaimus valdas tol päeval kõiki, kes olid kogunenud eesti kunstikultuuri lähedale.

18-aastasel noormehel nende seas suurt tuttavaid polnud. Äkki sumin valjenes hetkeks, et siis lõplikult vaikida: kõrvalruumist tuli direktor Konrad Mägi, keskmist kasvu, laiaõlgne, pisut jässakas ja püsimatu pilguga mees. Kombekohane tutvustus. Tutvustas end igaühele eraldi: Konrad Mägi.

Algas esimene tööpäev. Joonistamisega. Pärast nii pingekat ootust ei mallanud keegi seda homsele lükata. Juba lõheldase „avaaktuse“ rõõm oli olnud sulaselge töö-eelrõõm. Sel päeval oli tööpidu.

Mägi lahkus jälle kõrvalruumi. Ühes paari abilisega seadis ta seal üles mudeli, aktiifiguuri. Tuli siis taas koridori ja palus kõiki sisse. Soovitas valida endale kõige meelepärasema tooli, kust joonistama hakata.

18-aastasele noormehele oli töö küllaltki võõras: akti polnud ta varem joonistanud. See ei lasknud käel veel nii osavalt paberil liikuda, nagu liikus mudelil silm. Hinge võrsus rahulolematus. Direktor käis vaatamas, kuid korrektuure ei teinud. Pliiatsid krabisid…

Mägi oli algusest peale „Pallase“ ateljeede hing. Direktor. Kõiki õppejõude polnud veel kohal, ja tema meelelaad oli algajatele valdav. „Pallase“ algne üksmeel oli tema oma. Seegi, et õpilased tundsid end iseseisvana, õpetaja — tüseda mainega, väljakujunendud maalikunstnik — ei surunud neile peale oma loomemaneere, vaid püüdis sisse elada nende omadesse. Et tema korrektiivid olid rohkem suulised kui „kirjalikud“, nii et õpilaste töödele ilmus tema parandusjooni väga harva. Isegi puudustega algajas või  joonistuses katsus ta leida mõnd tugevat külge, iial ei öelnud ta etüüdide kohta mahategevat. Ja kui tehtu päris nässu oli läinud,  siis soovitas Mägi: „Jätke nüüd see, tehke midagi uut!“

Oma loomelaadi asemel sisenes ta õpilastesse oma loomulaadi. Tema andis „Pallasele“ „üldise juhtmõtte taunida akadeemilist kunsti ning soodustada isikupärase, vabameelse loomingu sündi“ (E. Pihlak). Ise nii värvide, lahenduste kui suhtumise poolest julge maalija, ei lasknud ta oma õpilasigi kuivuda vaimutusse pisiasjade viimistlemisse, igavasse nikerdamisse, pedantsusse.

Mäe entusiasmi toetas ennenägematu sõbralikkus, vastutulelikkus. Eks tollal, pärast sõda, olnud paljust puudus. Polnud kunstitarvilikke värve, pintsleid, älisid. Vaikse surutisena lasus vaesus kõigi hingel: tahaks maalida, aga pole vahendeid, pole parata…

On! – Mägi tõi kodunt omi: pruugitud pintslid – parimad, mis tollal saada -, värve, lahusteid. Kord sisenes ta rõõmsal ilmel klassi, käes pudelitäis mooniõli, üks apteeker oli andnud. Muidugi, need olid materjalid, millest siis poleks tohtinud unistadagi. Aga Mägi õpetas unistama. 

Ja üllatama. Teda ning ennast. Kui kunagine 18-aastane oli juba ületanud 20 piiri, ütles Mägi talle kord koolis: „Üks rändnäitus tuleb. Aeg on esineda.“ –  Mis! Kas siis juba…? Aga ikkagi sai niiviisi teoks noormehe esimene suurem esinemine kui oma kooli väljapanekul.

Lisaks Mäe kunstikogemustele kulusid ära ka tema elukogemusedki. Kõike, mida ta läbi vaevade oli õppinud — eks ta olnud ka küllalt võidelnud ja nälginud —, jagas ta oma õpilastega, oli see siis oskus muretseda töötarbeid, näituseosalust või tellimusi. Rohkete tutvustega seltskonnainimesena leidis ta ikka, mida müüa. Ta liikus palju avalikkuses, suhtles peaaegu kõigi tollaste eesti kultuuritegelastega, eriti just algatusvaimse Tassa ja tundlikuma Tuglasega (ühendas ju kunstiühing „Pallas“ ka kirjanikke). Armastas vaadata põnevusfilme. Õpilane mäletab, kuidas järjekordse seeria uudislinastuse eel Mägi ja Gailit hasartselt kinosse „Illusioon“ suundusid. Kabinetikunstnik Mägi ei olnud.

Oma kunstist ta suurt ei rääkinud. Vahel tundis huvi, kust mõnd huvitavat maastikku leida. Pühajärvel ja Otepääl suvitavad kirjanikud kutsusid teda suvepuhkuse ajal sinna maalima…

Võis arvata, et ta töötab reeglipäraselt. Näitustele, mis algul peeti kohvik „Centrali“ kõrval läbikorruse korteris, oli tal alati anda suur hulk töid, pärast Itaaliast-tulekut näiteks sealsete motiividele tuginevad maalid. Muidu, näituste vahel, istus terve seltskond — kolleegid kunstnikud ja kirjanikud — „Werneris“, harvem „Watmanis“. – Mägi kah. Kui aga näitus tuli, oli tal ikka küllalt paljut välja panna. See tundus kaaslastele kahtlane. Lõpuks saadi asja jälile. Mägi elas raekojaplatsi ääres mansardkorrusel. („Pallase“ õpilasedki käisid seal vahel.) Korter oli küllalt jahe ja selle kaht ahju tuli pidevalt kütta. Eks Mägi siis öelnudki, et peab minema tuld tegema, ja kuni puud koldes praksusid — maalis. Arvatavasti.

Oma maale ta ei varjanud. Nagu igal õpetajal, oli tal hea meel, kui õpilased kasutavad tema loomekogemusi, kuid peale ta end ei sundinud. 1923. aastal sai „Pallas“ mõneks suveks enda kasutada Kukulinna mõisa Saadjärvel: et töö ei tarvitseks puhkuse ajalgi katkeda. Mägi oli samuti ühe suve seal. Tegi lausa õpilaste silma all oma kuulsad Saadjärve-maastikud, selged ja tõsised.

Direktori rahulolu oma kooliga kahanes üha. Alates 1921. aastast peale hakati ateljeesid asendama üldkooliga, oli ju „Pallas“ sõltuv linna ja maakonna toetusest ning ministeerium nõudis muudkui, et saagu temast kool. Läbi häda ta kooliks kasvaski, Mägi aga elas oma algse vabaateljeevaimu ahistust väga läbi.

Tervisega polnud tal enam lõpuks suurem asi, see hakkas kõigile silma. Ta tundis tihti külma, õpetajate toas puges ikka soojemasse nurka. Üha enam õhkus temast mingit seletamatut tujutust, rusutust ja tülpimust. Sagenesid iseloomulik žest — käe­galöömine — ja sõna „paha“: „Ah (viibe), täna on nii paha ilm!“ või «Ah (viibe), tervis on mul nii paha!“ Sagenesid ettearvamatud meeleolud, kahtlused asjade väärtuses…

Kui ta lõpuaastal poolhaigena koju pidi jääma, märkasid kõik, et varasemast sagedamini on tema poole koju kutsutud vana kooliteenija, üks vaikne mees. Nõnda läks umbes nädal: iga päev käis kooliteenija Mäe korteris. Viimaks päriti, mida ta seal käib. – „Mägi on oma hädadega pikali haige ja käsib mul maale puhtaks kraapida. Vahendid on tal kõik valmis pandud. Muudkui näitab näpuga: see ja see, ja mina siis kraabin ja lahustan. Tal olevat lõuendeid tarvis…“ Kooliteenijat sinna enam ei lastud.

Alati uut! Uut, paremat! — Rahulolematuna haaras Mägi üha uut ainest: maastikud, Pietá, portreed, lilled… Lahendas teemad kiiresti ja jättis siis kõik sinnapaika. Ei rahulikkust ega nokitsemist. – Kui Viiralt temast „Pallase“ ajal portreed hakkas tegema, kahtles Mägi, kas Viiralti täppis maneer tema pilti liiga kuivaks ei jäta. – Tähtsam kõigest oli talle idee, meistri vabadus.

Eha Ratnik

Sadakond aastat tagasi sündinute anna ja ideaalis kujunesid välja suhteliselt soodsas keskkonnas: tollase tööpinge järsu kasvu ja sotsiaalsete pingete tihenemisega kaasnes mõningane eluvõimaluste mitmekesistumine, mis muu hulgas tõi kaasa tegevusplaanide ja tulevikulootuste avardumine. Teha midagi tähelepanuväärset, areneda oma paremaid võimeid maksimaalse piirini – see sai paljude tolle põlve noorte motoks, mille suuruses võimalustega võrreldes oli tunda peaaegu renessansiaja inimeste eneseteostustahte haaret. Ka Konrad Mägi kuulus sellesse põlvkonda. 

Sündinud 1. novembril 1878 Hellenurme vallas Hellenurme mõisas ametniku perekonnas, puutus ta kunstialgetega esimest korda põhjalikumalt kokku küllalt hilja, 20-aastaselt, Tartu mööblitööstuse puunikerdajana Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskurssidel, kus ta mõnda aega õppis ka von zur Mühleni juhendusel. Samas harrastas ta sporti ning viljeles teatrikunsti (spordiseltsis „Taara“) ja mängis viiulit.

Mitmete kaaslaste eeskujul siirdus ta edasi Peterburi, esmalt Stieglitzi Kunsttööstuskooli skulptuuri õppima (1903–1905). Peterburi etendas tähtsat osa selle põlvkonna noorte vaimulaadi kujunemises. Fr. Tuglas kirjutab: „Noorte kunstnike põlve areng oli olnud võrdlemisi soodus üldesteetilises mõttes. Kuna varem eesti kunstnik oli arenenud üksi omaette, siis „Noor-Eesti“ kaasaegsed kunstnikud arenesid ühtekuuluva sugupõlvena. Neid ahvatlesid suured maailmalinnad oma pulbitseva eluga: esiti Peterburi, siis Pariis jt. Ka varem olid eesti kunstnikud tegutsenud Peterburis, kuid peab meeles pidama just seda romantilis-revolutsioonilist õhkkonda, mis valitses seal selle noore generatsiooni õppimisajal. Nad sukeldusid sesse uude maailma kollektiivselt, aetud ajajärgu tugevamast eluinstinktist. Nad said osa mingist uuest rahutusest, trotsist ja julgusest. Ning siin oli suur tähtsus vastastikusel mõjul, mõtetevahetusel ja üksteise inspireerimisel. Kunstitarad alanesid. Kõigi kunstide saadusi nauditi ühiselt, see kasvatas esteetilist meelt ja avaldas mõju igaühele eraldi. Neile kunstnikele oli uue raamatu lugemine, teatris või kontserdil käimine niisama vajalik kui kunstinäituse nägemine.” (Fr. Tuglas, „Mälestusi Konrad Mäest”, „Kriitika” II.)

Maalimise, oma pärisala, leidis K. Mägi alles 1906. aastal koos koolivendadega looduslikult kaunil Ahvenamaal suve veetes. Siit kirjutas ta sõbrale: „Tõesti peab ütlema — maailm on ilus, nagu näiteks siin on niipalju iludust ja suurust looduses, et imesta. Poole taevani ulatuvad kaljud, haralised männid, nagu neid üksi Soomemaal võib näha, ja imeilusad pikad ja peenikesed kased. Kui õhtul kuskilt kaljumäe päält ümber vaatad, kus silm laia merd ja lõpmata palju saari näeb, kui meri salaliselt kohiseb, siis peab küll arvama, et midagi vägevamat ei ole kui põhjamaa loodus…”. Ahvenamaalt siirdus K. Mägi Soome. Helsingi oli koht, kuhu hakkasid koonduma 1905. aasta revolutsiooni sekkunud eestlased pärast selle mahasurumist ja algavat poliitilist reaktsiooni. 1906. a sügisel oli siin olnud kunstnikest N. Triik, talveks jäid K. Mägi ja A. Tassa. Kirjanikest oli siia tõmbunud E. Vilde, Helsingi ülikoolis õppisid J. Aavik, V. Grünthal-Ridala ja G. Suits, pagulasena tuli siia Fr. Tuglas. Kaks viimast kuulusid hiljem „Pallase” ühingusse. Fr. Tuglas märgib, et just Helsingis tutvusid „Noor-Eesti” kirjanikud lähemalt oma põlvkonna kunstnikega. 1907. aasta sügisel sõitis K. Mägi koos A. Tassaga Pariisi. Algas, nagu paljudel K. Mäe noortel kaasmaalastel, pideva rahapuuduse tõttu kurnav, K. Mäele eriti vaevarikas, kuid ometi huvitav iseõppimise aeg. Pariisist kirjutas ta 1907. aastal: „Olen juba kaks päeva Pariisis. Saksamaa ei meeldinud sugugi. Tehnika on seal küll suurepärane, aga lollus veel suurepärasem. Prantsusmaa on aga koguni teine, prantslased ise meeldivad väga. Pariis on – huvitav linn. Kunsti on siin – palju näha. Meeldib siin üleüldse väga, ehk küll paar franki taskus oli, kui siia jõudsin.”

Pariisi ei jäänud K. Mägi kauaks. Juba järgmise aasta kevadel siirdus ta Norrasse, mis tol ajal oli kogu Euroopa kultuurielu huviorbiidis. Norra-aeg kujunes raskeks ja pikaks (1908–1910). Norrast kirjutas K. Mägi 1910. aastal Fr. Tuglasele:„… Muidu on minu seisukord praegusel momendil päris kole. Siin elamine on võimatu, liikuma siit praegu ka ei saa. Olen viimase kuu kõiksugu tööotsimisega ümber jooksnud, kuid ikka veel ilma tagajärjeta, nii et lootusegi juba kaotanud olen siin veel midagi leida. Kõige selle krooniks on veel mu lõplikult ära korra läinud närvid ja veel palju mittelõbusaid asju.”

Hoolimata kõigest kujunes see aeg K. Mäele ka oma maalija-ande väljaarendamise ajaks. Pääsenud viimaks, 1910. aasta lõpul, Norrast tulema (1910. aastal eesti kunsti üldnäitusel eksponeeritud tema teoste müügist saadud raha eest), siirdub ta taas Pariisi. Nüüd jääb ta siia veel ligemale paariks aastaks.

Kodumaale tuli K. Mägi juba tunnustatud kunstnikuna ja asus elama Tartusse. Tartu jääbki tema peamiseks peatuspaigaks, kust teeb lühemaid või pikemaid väljasõite. Kodumaal tajus ta eriti teravalt siinse elu ülimat argisust, suurt majanduskitsikust ja üksindust. Sellest kõnelevad mõned kirjad.

Fr. Tuglasele 1913. aastal: „Ei ole kerge siin välja kannatada, kuid loodan siit pea, vähemalt ajutiseks pääseda. Nimelt tahan tuleval kuul Moskva sõita. Sain siin ühe vana tuttavaga kokku, kes oma juurde võõrsile kutsus. Muidu on olemine närune…”. S. Talvikule 1914. aastal: „Viimane kord Sõrmusega koos olles rääkis ta mulle, et ta Teiega minust pikemalt oli rääkinud. Nii olete Teie arvamust avaldanud, et Pärnus ehk kuidagi mõne pildi võiks ära müüa ja veel muuseas ma oma reumat vähe võiks parandada…”. A. Tassale 1915. aasta algul: „…On nii palju igapäevaseid rahamuresid, et mitte midagi muud aega mõtelda ei saa, sest need mured iga päevaga ainult suurenevad. On ju veel üks asi, mis seda seisukorda iseäranis hapuks teeb, nimelt see, et ei ole kaaskannatajaid. On ju siin mõned isikud, õige sümpaatsed inimesed, aga ikkagi tunned nende hulgas ennast võõrana… Ka see ainuke oaas — Werner, on vähe igavaks läinud, aga et kuskil olla ei ole ja tööks vähe tuju on, siis saab seal surmapõlgusega edasi istutud.” Sama aasta suvel kirjutas ta: „Sügis hakkab pea ligi jõudma, kuhu endale talvepesa asutama hakata? Neetud asi, et omal kodu ei ole — on surmani see õhus rippumine ära tüüdanud. Viimasel ajal olen ikka väikest viisi ka tööd teinud ja mõni etüüd on ka õnnestunud, aga võrdlemisi vähe. Kõik see terve seisukord ja pääle selle paha tervis ei lase sugugi töö meeleolusse minna. Lõplikult on kõiges sõda kõige rohkem süüdi.”

Kõiki olusid trotsides töötas K. Mägi edasi ja aeg-ajalt üsna intensiivselt. Temast kujunes meie silmapaistvamaid maalikunstnikke. K. Mäe maalid on eeskätt loodusepildid maailma eri paikadest — Norrast ja Normandia rannikult, Saaremaalt ja Mulgi maalt, Kasaritsast ja Otepäält, Itaaliast ja Saksamaalt, Capri saarelt ja Kukulinnast. Sekka mõned portreed ja üksikud kompositsioonid ning raamatuillustratsioonid. Seega kõigepealt ikkagi maastikud. Neis on värvijõudu ja stiliseeringut, mille varasemad avaldused seonduvad mõneti fovismi ja juugendiga, mõned ka neoimpressionismiga; hilisemad ekspressionismiga. Viimased meenutavad oma mosaiikse struktuuri ja tonaalsema koloridi tõttu osati Cézanne’i kubismihakatusega teoseid. Küll pidevas arengus, on K. Mäe maalid siiski sügavalt isikupärased ja läbitunnetatud. Ta eelistab panoraamseid vaateid kõrge horisondiga, mis annab piisavalt ruumi mitmekesiste maastikuvormide — metsatukkade, põllulappide, järvesiilade, kuplite ja orgude — komponeerimiseks stiliseeritud tervikuks. Põhjamaa pehmed toonid on muutunud säravkullasteks. Need teosed on nagu looduse poeemid. (K. Mäe loomingu ülevaatenäitus on praegu avatud Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis. Detsembri keskel tuuakse see Tartu Kunstimuuseumi. Küllap siis ka pikemalt loomingust.)

K. Mäe elu oli mitmekesine. Loomingu kõrval andis ta silmapaistva panuse pedagoogina ja kunstielu organisaatorina.

Kuni 1917. aastani tundis K. Mägi, kelle peamiseks asukohaks oli ikka Tartu, end siin küllalt üksildasena. Pärast Veebruarirevolutsiooni hakkasid sidemed sõpradega, kes varem olid sõjaväes (A. Tassa, A. Vabbe) või pagenduses (Fr. Tuglas), taas tihenema. Ja pärast Oktoobrirevolutsiooni, kui Tartusse oli koondunud juba piisavalt kunstirahvast, asutati vaimsete kontaktide elavdamiseks ja loominguliseks keskonnaks, pingetihedama atmosfääri loomiseks, samuti majanduslikel eesmärkidel 1918. aasta algul kunstiühing „Pallas“. Ühingu põhikiri kinnitati 21. jaanuaril 1918, seega möödus ühingu asutamisest tänavu 60 aastat. Ühingust, mille aseesimeheks, algul ka finantside tegelikuks suunajaks ja suhete kujundamisel tooniandjaks oli K. Mägi, sai niihästi noorte võimekate kunstnike kui ka üldse kunstihuviliste vaimu- ja loovisikute koondumispaik. Ühingu koosseisus võttis K. Mägi osa ühingu enda üritustest (näitused, loengu- ja muusikaõhtud), peale selle ka kunstikaitse tegevusest, mida alustati Eesti Töörahva Kommuuni päevil 1919. aastal skulptor Jaan Koorti juhtimisel. K. Mägi oli kunstimuuseumi asutamise innukaimaid pooldajaid, oli nõuandja kunstnike II kongressi kokkukutsumisel (1921) ja seal ülemaalisele kunstnike organisatsioonile alusepanemises („Pallas“ oli eeskätt Tartu kunstnike organisatsioon).

Ühingu tähtsamaks ettevõtteks kujunes oma kunstikooli asutamine 1919. aasta oktoobris. K. Mägi sai kooli juhatajaks. (Põhikiri järgi pidid kõik kooli õppejõud kuuluma kunstiühingusse „Pallas“ ja osa võtma ühingu näitustest, mis tähendas loomingulise aktiivsuse nõuet.) K. Mäe käe all arenes kool, võideldes rahapuuduse ja materiaalse baasi viletsusega, tollastes kitsastes oludes maa juhtivaks kunstikooliks. K. Mäe esialgsed õpetajakogemused olid seotud tema enda ateljeega, kus ta oli õpetanud mitmeid silmapaistvaid noori andeid. „Pallases“ said K. Mäe käe all kunstihariduse paljud kunstiõpilased. Prof. A. Vardi meenutab, et Mäe suhtumine noortesse oli kollegiaalne. Kellel ilmus juba suutlikkust, seda kutsus ta ühingu näitustele. „Aeg on esinema hakata,“ oli ta tavatsenud sel puhul öelda. Varane suunamine soodustas niihästi noorte annete kujunemist kui ka toonase, alles hõredavõitu kunstnikerivi tihenemist.

Noorte kasvatamises näis K. Mäel ja tema kolleegidel olevat oma seesmiste veendumuste programm (küllap rohkem alateadlik), mis peale kunstihariduse andmise ja üldise silmaringi avardamise püüdis noortes kultiveerida ka kunstnikuelu seltskondlikku külge. Selleks pakkuvad algusaastatel võimalusi kunstiühingu „Pallas“ õhtud. Ühingul olid aastail 1919–1922 omad esinduslikud ruumid (Jaani 16, hilisem kohvik „Central“, praegune Ülikooli tn. raekoja taga, maja hävinud). Seal olid suur kaminasaal, milles korraldati näitusi jm., piljardituba, söögi- ja raamatukogu. Kujunesid välja sisekorraeeskirjad. Need tagasid omavahelises suhtluses kindla korra ja nendest kinnipidamisel oli üheks püsivamaks autoriteediks just K. Mägi. Ta näis noorte suunamisel juhinduvat oma kunstnikuideaalist, mis tõenäoliselt oli kujunenud tema õpingute ajal, algul 1905. aasta revolutsiooni eelses Peterburis, ja lihvi saanud Pariisi päevil Vene Akadeemias kirjandus- ja kunstiõhtutel. Paar näidet. Üks tolleaegseid kirjutab: „Ühingu maskeraadide vajal kontrolliti K. Mäe korraldusel külalisi, muidugi väga diskreetselt. Nii välditi ebasoovitatavate isikute pääs peole ja ühtlasi ka võimalikud skandaalid, mis tolle aja poolavalikel pidudel olid üsna tavalised. Peol aga hoidis K. Mägi juba oma isikliku autoriteediga nooremaid vaos.“ J. Püttsepp meenutas: „Ühel peol tegime (st. kunstiõpilased) end neegriteks ja istusime keset tuba lõkke ümber. Kui sumin üleliia paisus, piisas vaigistamiseks K. Mäe laitvast pilgust.“ Kuid vahel tuli ka jõudu tarvitada: Üks juhtum: lärmaka noorkirjaniku A. Kivikaase olla K. Mägi ühingu klubi trepikojast alla visanud. Juba ainus neis näidetes ilmneb K. Mäe karakteri haare: tegutsemisind ja mõõdutunne, kunstniku vabadus ja pedagoogi distsipliin käsikäes.

Kunstikooli „Pallas” juhatajana ja õppejõuna olid K. Mäel tihedad suhted ühinguga selle tegevuse kõrgaastail 1918–1922 (hiljem ühingu tegevus ajuti vaibus seoses riigis algava majanduskriisiga). Neis suhetes ei minetanud K. Mägi kunagi oma koolimuresid, hoolt kooli ja õppiva noorsoo eest. Kunstiühingu „Pallas” õhtute kaudu avaldus ka K. Mäe kodanikupositsioon. Selles mõttes on üks ilmekaimaid ühingu ajalukku läinud sündmusi Nõukogude Venest küllasõitnud nn. punase viiuldaja Eduard Sõrmuse kontsert 1922. aasta algul. Pärast seda, kui kodanlus kontserdi „Bürgermüsse” nurjas, oli see K. Mäe kutsel jätkunud „Pallase” klubis. Tagajärjeks oli kodanluse pahameeleavaldus nii „Pallase” ühingule kui ka koolile, isegi kooli sulgemise ähvardus ning ühingu palge „roosaks” tembeldamine. Selle sündmusega seoses öeldakse K. Mäe kohta, et ta oli julge mees ja „Pallase” vaimne juht. Temas tuleb ilmselt näha ka diplomaati, kes antud tingimustes oskas kooli, ühingut ja oma tõekspidamisi tulemusrikkalt kaitsta.

K. Mägi tõuseb meie kunstikultuuris esile mitmekülgse ja võimeka isiksusena. Eeskätt on ta isikupärane maalija. K. Mägi kuulub nende maailmakunstimeistrite hulka, kes tulid ja jäädvustasid oma töö iseõppijatena. Kunstipedagoogina on suur tema andam meie rahvusliku kunstihariduse väljaarendamisse. Ta on õpetanud paljudele noortele annetele kunstioskusi, on õpetanud töökust ja oma isikliku eeskujuga sirgjoonelist tõekspidamiste kaitsmist. Ta on kujunenud meie kunstikultuuris oma töökuse, visaduse ja oma hädadest üleolemisega peaaegu legendaarseks.

Uusi andmeid loomingust

Tui Koort

Tuntud kunstikollektsionäär Alfred Rõude haruldaselt rikkalikus kunstikogus on ka arvukalt eesti kunstnike ja neile saadetud kirju-kaarte. Alfred Rõude lesk, Alide Rõude, andis minu palvel lahkelt tutvumiseks kunstikriitika ja lavastaja Hanno Kompuse paarkümmend säilinud kirja Konrad Mäele (enamikus 1916-1917). Kahjuks pole Mäe kirjad-vastused alles. ERiti huvitavaid materjale pakub 1916. aasta oktoobris kirjutatud kiri, mis tegelikult on Konrad Mäe 104 varasema teose küllaltki üksikasjaline kataloog. See kiri on unikaalse väärtusega leid. Kompus on selle koostamiseks kulutanud palju aega ja rõõmustab: „Sain ka Teie tööde kataloogimisega valimis… kataloogi lõpuni jõudsin praegu, ööl 17. okt. vastu 18. okt. kell 1/2 1 – hääd ööd!“

Vajadus koostada see kataloog selgub eelnevast kirjavahetusest.

On mõistetav, et iga kunstnik on huvitatud esinemisest suurtes kunstikeskustes. Nii oli K. Mäele valmistanud suurt rõõmu esitada 1912. aasta märtsis-mais kolm teost „Iseseisvate kunstnike näitusele“ Pariisis. See fakt pole üldtuntud. K. Mäe monograafias kirjutab R. Paris ekslikult, et Mäe kavatsus Pariisis esineda ei õnnestunud. Andmed K. Mäe esinemise kohta Pariisis leidsin Louvre’i raamatukogust. Nagu selgub kujur Voldemar Rannuse kirjast, oli Mägi sama aasta kevadel saatnud Rannusega 18 teost esitamiseks isegi New Yorgi näitusele. See kavatsus aga ei teostunud.

Kui Moskvas elanud vanavarakoguja Aleksander Põrk sai kuulda Mäe esinemisest Pariisis, püüdis ta keelitada kunstnikku oma teoseid Moskvasse saatma. Põrgi kirjad Mäele on säilinud A. Rõude kogus. Põrk tahtis Moskvasse korraldada Mäe teoste „erinäitust“. Ta kirjutab, et kuigi „sõja tõttu on näituse saalid suuremalt haiglateks tehtud, siis võiks kas või kuskil erakorteris näituse teha“. Teoste nägemisel sattus A. Põrk neist vaimustusse ja tahtis koguja ürgse kirega kõik Moskvasse saadetud teosed endale osta. Ta pommitas Mäge kirjadega, et selgeks teha, kui tähtis on kunstniku teosed koonduda ühe inimese valdusesse. Ta pakkus kunstnikule 1/5 tegelikust müügihinnast.

Kompus oli üks neist, kes Mäe töid olid Moskvasse viidud. Esimeses kirjas, kui teosed olid veel üle andmata, kirjutab ta Mäele vaimustatult: „Ja teate, otsekoheselt öelda, ei leidnud ma „Mir Iskustva“ näitusel väljapandud maastikkude hulgas ühtki nii huvitavat — välja arvatud vahest paar Sarjani väikest etuudi Kaukaasias; kuid neid ei saa Teie omadega võrrelda; käsitus on hoopis teisest seisukohast.“ Järgmistes kirjades, kui teosed on juba Põrki korterisse viidud, on Kompus mures teoste säilimise pärast, kuna Põrki korter on niiske. Mäele muutus see kõik ilmselt vastumeelseks ja kui ta 1916. aasta suvel Kompusega Eestis kokku sai, palus ta teda teha Moskvas olevate teoste nimestik.

Sellel ülevaatlikuse iseloomustamiseks paar näidet:

„Mustlastüdruk. Põrandal istuv kuju. Fooniks põrandat kattev kirju vaip — horisont väljaspool lehte. Püstformaat. Õli. H. 200.—“ – „Maastik. Linnas. Ees katusekividega kaetud kivimüür uksega. Selle üle paistavad puuaed, õu, vana valge maja mustjassinise (papp?) katusega, mille üle uks roheline kirikutorn. Õues üks roheline puu mõne punase täpiga. Püstformaat, pea ruut. Õli lõuendil. H. 40.—“

Neist Moskvas olevatest töödest esitab Kompus detsembris 1916 kooskõlastatult Mäega kaheksa lõuendit „Mir Iskusstva“ näituse žüriile. Teoseid ei võeta vastu. R. Parise väide, et „Aastal 1916 teostub Mäe soov esineda rohkearvulisema teoste koguga (Moskvas)“, on samuti ekslik.

H. Kompuse kataloog, mis kirjeldab K. Mäe loomingut, on Mäe uurijatele asendamatu materjal. Üksikasjaline uurimus peab selgitama, kui palju Moskvas olnud teostest on sõdade keerist pääsenud ja Eestisse jõudnud.