Dekadentlik Konrad Mägi: raskemeelsuse avaldumine värvides ja kujundites

Lola Annabel Kass

Ettekanne põhineb artiklil „Värvikas raskemeelsus Friedebert Tuglase ja Konrad Mägi looduspildis”, mis avaldatakse Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse 2019. aastal ilmuvas kogumikus „Mäng ja maailmavalu. F. Tuglase romaanis „Felix Ormusson”. Nimetatud dekadentlikus romaanis ja Mägi maastikumaalides vaatlen raskemeelsuse avaldumist looduse kujutuses ja värvides. 1915. aastal publitseeritud „Felix Ormussonis“ vaevab peategelast raskemeelsus ja tema psüühiline seisund peegeldub looduse kirjelduses, mis meenutab mitmes aspektis Mägi maastikupilte. Kahe loovisiku looduspildi sarnasust on ka varemalt kunsti- ja kirjandusteadlased uurinud, kuid mitte depressiivse seisundi avaldumist. Mägi ja Tuglase sünge, tundeelamusliku looduspildi sarnasuse põhjuseid analüüsin 20. sajandi kunsti- ja kirjandussuundade kontekstis, sest leian et nende loomingus on sarnasusi eelkõige seetõttu, et mõlemad võtsid eeskuju ajastu kunsti trendidest. Samas on teada, et mõlemad loovisikud ammutasid ideid nii kirjandusest kui ka kujutavast kunstist, Mägile meeldis Tuglase looming ja kirjanikule andis mõtteainet maalikunstnik. Nad olid lähedased sõbrad ja koostööpartnerid. Seega uurin veel üksteisest inspireerimist, kuid käesolevas ettekandes räägin vaid kirjaniku mõjust maalikunstnikule, Mägi roll Tuglase muusana jääb käsitlemata.

Konrad Mägi sõbra, kirjanik Friedebert Tuglase sõnul sümpatiseeris Mägile dekadents ja eelkõige lummasid kunstnikku „rafineeritud dekadentsi meeleolud“ – st, melanhoolia, elutüdimus, pessimism ja iroonia ning heitlikud tujud, mis on valatud elegantsesse sõnastusse või kujutatud meeliköitvalt lõuendil. Dekadentsis kujutatakse ja estetiseeritakse rusuvaid meeleolusid ning patoloogilisi seisundeid. Dekadentlike teoste kesksed karakterid kannatavad sageli raskemeelsuse all ja dekadentlike tööde autorid väljendavad enda rasket meelt tihti loomingu kaudu. See raskemeelsus, mis on käesoleva ettekande teema, tähistab depressiivset seisundit ja depressiooni mõistet. Julgen oletada, et Mägi sümpaatia dekadentsi vastu oli paljuski põhjustatud tema enda kehvast seisundist, kroonilisest depressioonist. Dekadents oli küll Eestis populaarne eelmise sajandi alguskümnenditel, kuid mitte kõik ei mõistnud seda kunstisuunda ega haaranud sellest kinni, nõnda nagu Mägi.

Värvid

Meeleolu ja psüühilisi seisundeid, nagu melanhoolia või raskemeelsus, saab väljendada looduse kujutamise kaudu. Maastikumaal, mis oli Eestis populaarsemaid kunsti žanre 20. sajandi alguses, oli levinud vahend nende visualiseerimiseks. Pean silmas just sümbolistlikku maastikukujutust, milles on keskne arusaam, et loodus on nii tundmuste esilekutsuja kui ka inspiratsiooni allikas, tärganud fantaseeringu ja nägemuse või ka autori/väljamõeldud tegelase psüühilise seisundi esitamise vahend. Eraldi kategooriana saab sümbolismi sees eristada dekadentlikku maastikupilti, millele on omane sünge fantasmagooria ja lemmikteemadeks kehv meeleolu ning psüühikahäired. Dekadentlik vastandub idüllilisele, elüüsilisele või üldisemalt positiivsust hoovavale loodusele, mis on samuti iseloomulik sümbolismile.

Selles, kuidas tujusid ja emotsioone väljendada sümbolistlikes teostes, oli tollal domineerival positsioonil värviteooria ja -sümboolika. Loovisikud toetusid koloriidi kasutusel erinevatele värviteooriatele ja töötasid neist lähtuvalt välja oma värvisüsteemi. Võib eeldada, et Mägile oli samuti värvi valikul oluline visuaalne ja sümboolne aspekt. Värv pidi andma visuaalse efekti, kuid see kandis ka sisulist sõnumit. Samas ei saa välistada, et Mägi koloriidi valik sündis osaliselt talle mitte täielikult teadvustatud tegevuse tulemusel, st värvieelistust mõjutas kehv tervis. Inimese värvieelistust suunavad erinevad tegurid. Aegade jooksul kujunenud värvide sümboolsete tähenduste kõrval ka füsioloogilised tegurid, mis mõjutavad inimese värvusnägemist ja tunnetamist.

Näiteks Mägi õlimaalil „Verijärv” / „Kasaritsa järv” (1916-1917) jääb silma sügisene jume: üldine hallisus, tuhmisus ehk päikesevaesus, mis ilmneb ereduse vähesuses ja tumedas koloriidis. Sügisene jume on iseloomulik paljudele Mägi maalidele.

Verijärv (Kasaritsa järv). 1916-1917. Eesti Kunstimuuseum

See sügis on aga alates antiiksest temperamendi- ja kehamahlade teooriast kuulunud raskemeelsuse sümboolikasse, sest selle teooria järgi, mis seab iga temperamenditüübi vastavusse ühe aastaajaga, kuulub melanhoolikule sügis. Hallid ja mustjad toonid on samuti ammustest aegadest haakunud negatiivsete nähtustega nagu kurjuse, masenduse ja lootusetusega, kuid 21. sajandil on empiirilised uurimused näidanud, et depressiivne isik näeb maailma tõesti hallika ja tuhmina, sest haigus muudab tema värvitaju. See on üks oluline põhjus, miks depressiivsed inimesed kalduvad seostama enda seisundit halliga, kui neilt küsida millise värviga nad enda hetkeseisundit iseloomustaksid.

Ka näeme Mägi maalidel rohkelt siniseid värvivarjundeid. Sinine on kõige kuulsam raskemeelsuse sümbolvärv ja see on halli kõrval põhitooniks Pablo Picasso sinise perioodi töödes. Miks aga sinine värv omab negatiivset tähendust ja haakub kõige enam kehva tujuga? Sellele ammendav vastus puudub, kuid kindlasti mängib suurt rolli sinise seostumine kurjusega. Nimelt sinine värv, mis on olnud sakraalses kunstis Neitsi Maarja atribuut, on olnud ka saatana võõp. Ent huvitav on seegi, et USA psühholoogi Andrew G. Reece’i uuring „Instagram photos Reveal Predictive Markers of Depression” (2017) kinnitab, et madalas meeleolus isikul võib süveneda tõmme sinise vastu ja see avaldub sinise (kuid ka halli) domineerimises depressiivse isiku tehtud fotodel.

Mägi elu ja loomingu uurijad (Ene Lamp, Eero Epner) on väitnud, et depressiooni ning muude tervisehäirete käes vaevlev kunstnik kujutas sinisega oma kannatust, meelepaha jmt. Kunstnik ja värviteoreetik Vassili Kandinsky värviteooria kohaselt sõltub aga värvi toonist nii selle sümboolne tähendus kui ka mõju psüühikale. Tema arvates haakub tumedam sinine kurbusega. Öelduga seoses on huvitav nentida, et juba Mägi esimestel maastikupiltidel on olulisel kohal sinise erisugused toonid, kuid loome- ja elutee lõpupoole tema sinine aina tumeneb ning vallutab lõuendi. Kulminatsioon on 1920. aastatel valminud Itaalia vaadetes, milles maaliruum on täitunud sinise tumedamate varjunditega, nagu maalil „Capri öö” (1922–1923).

Capri öö. 1922-1923. Erakogu

Maastikumaalide kõrval on kõnekad Mägi portreed, milles kunstnik on püüdnud tabada dekadentlikku meeleolu – maalidel „Naise portree” (1918-1920; 1922-1924) ja joonistusel „Linda Bachman” (1910. aastad).

Naise portree. 1918-1920. Eesti Kunstimuuseum

Naise portree. 1922-1924. Enn Kunila kollektsioon

Linda Bachmann. 1910. aastad. Eesti Kunstimuuseum

Värvidega koos siin olulised roidunud kehahoiak, kallutatud pea ja ärapööratud või tühi pilk. Need on tüüpilised võtted, millega kujutatakse kehva tuju ja endasse sulgumist. Mägile on ka ette heidetud, et tema modellid on ühesuguse näoilmega ja sellele on tähelepanu juhtinud Mägi sõber, kunstikriitik Hanno Kompus artiklis „Eesti kujutav kunst 1916” (1917). Kompus kirjutab, et Mägi pead on „teineteisega sugulased ja sarnased, kui mingid ühe ja sellesama [—] vaimu avaldajad [—].” Neile on iseloomulik koondus enesesse ja tardunud pilk. Nad justkui kuulaksid „oma sünnipärase „kurja” kiusavat sosistamist.” Ei julge väita, et portreedel on kurjust soovitud kujutada, kuid arvan, et probleemiks ei ole kunstniku suutmatus jäädvustada inimese isikupära. Eesmärgiks on olnud konkreetse psüühilise seisundi maalimine. Dekadentliku portree ja iluideaali kujutamine, milles on peamine kurvameelsuse ja haiglaslikkuse ehk vampiirliku välimuse visualiseerimine. Mägi on lähtunud ajastu trendidest ning maalinud dekadentlikke karaktereid, saades inspiratsiooni levinud värvisümboolikast kasutades tumesinist ja sügispaletti.

Kujundid

Kui vaadata sümbolistlikku looduspilti, siis selgub, et värvi kõrval on tundmuste ja seisundite väljendamisel olulised veel kujundid. Populaarsemaks raskemeelsust sümboliseerivaks kujundiks on pilv. Et see pilve kujund vastandub päikese kujundile; varjutab ja ähmastab rõõmu, soojuse ning energilisusega assotsieeruvat päikesevalgust on see kehva meeleolu ideaalne sümbol. Samas pilvisus ja päikesevaesus on iseloomulik sügisele ja osalt haakub see taevakujund melanhoolikule vastava aastaaja kaudu sünge meeleoluga. Tuginedes antiiksest temperamendi- ja kehamahlade teooriast tulenevale seosele, kasutavad loovisikud teadlikult halva ja kurva tunde esiletoomiseks tihti nii pilvi kui ka teisi sügisese aastaaja nähtusi, kuigi sügist, pilve ja kehva tuju seostab inimene ilmselt automaatselt.

Pilve kujund on juhtmotiiviks Mägi töödes, kuigi see ei sümboliseeri ainult kehva tuju. Siiski eelkirjeldatud õlimaalil „Verijärv”/„Kasaritsa järv” domineerivad taevavõlvil vuhavad pilvemassid, mis koos sügisese jumega loovad sünge, dramaatilise impressiooni. Veelgi tontlikum on taevavaade aga pildiseerias „Pühajärv” (1918-1921).

Pühajärv. 1918-1920. Eesti Kunstimuuseum

Pühajärv. 1918-1921. Eesti Kunstimuuseum

Tontlikkust annab neile taevavaadetele terav kuju: objektide sakiline ja rebitud kontuur. Ekspressiivse pintslitõmbega antud dünaamika.

Seesugune sünge nägemus Pühajärvest on väga omanäoline, kuid ühtlasi märkimisväärselt sarnane Friedebert Tuglase Pühajärve kirjeldustega. Nimelt romaanis „Felix Ormusson” on tegevus paigutatud Pühajärve ümbrusesse, mis peegeldab peategelase meeleolu. Olulised on nimitegelase psüühilise seisundi väljendamisel värvid ja taevalaotus oma pilvedega, mida tähistavad huvitavad väljendid ja metafoorid nagu „pilveräbalad”, „kooljatants”. Nende pilvede puhul pannakse rõhku nii värvile kui vormile ning need osutavad karakteri masendusele. Seega nii Mägi kui Tuglase taevas on põnevalt disainitud. Pühajärve taevalaotuses paistab mõlemale mingisugune paeluv mürgel, mida nad visualiseerivad väga sarnaselt, kuigi mitte samaselt.

Nimetada võib sedagi, et Mägi alustab Pühajärve nimelist maaliseeriat 1918. aasta suvel Otepääl, kus ta veedab aega mitmete kirjandusrühmituse Siuru liikmetega ja võimalik, et ka koos Tuglasega. Põhjendatult tärkab küsimus, kas Mägil oleks sündinud Pühajärvest mõnevõrra teistsugune nägemus, kui ta ei oleks seltsinud (Otepääl) Tuglasega või kui viimane poleks oma sugestiivseid visioone kirja pannud, võttes arvesse, et kunstnikule oli ka meeltmööda kirjaniku teosed.

Miks aga räägin Pühajärve puhul just Tuglase mõjust Mägile ja mitte vastupidi? Tuglasel on pilv üheks kinnissõnaks ja tema töödes ilmneb pilverahutus, sünge taevalaotus juba kirjanikutee algul, Mägi loomingus sagedasti alates 1910. aastate teisest poolest. Tuglasel kujuneb välja varakult oma stiil. Ta sugereerib oskuslikult konkreetseid tundeid looduspildiga lugejasse. Kirjanikku on nimetatud sõnadega maalijaks ja teda on jäljendanud mitmed teised eesti sulesepad. Võimalik, et ka Mägi on õppinud Tuglaselt. Ma küll ei arva, et ta kopeeris Tuglast. Pigem on temaga jäänud kirjaniku töödest ja kirjanikuga suhtlemisest saadud muljed ning mõtted, mida ta ilmselt eneselegi teadvustamata ja automaatselt on piltidele maalinud. See mõju ilmneb paaril teiselgi teosel, millest saab täpsemalt teada ilmuvast artiklist.

Kuigi hoolimata Tuglase inspireerivast mõjust on oluline rõhutada, et Mägi sümbolistlikud maastikud, mis ei püüa tabada realistlikult ja täpselt modelliks olnud looduskohta, kõnelevad temast endast. Lõpetan Nikolai Triigi öeldud mõttega, et kunstiteoses peituvad sageli looja tundemaailm ja läbielamised. Kunstiteos on tee autori hingeellu.