Konrad Mägi jaoks, kelle mahukas näitus on nüüd EMMAs avatud, oli loodus korraga nii kodu kui ka kirik.

Näitus „Maalikunsti müstika“ on seni suurim Konrad Mägi loomingu ülevaade väljaspool Eestit.

Konrad Mägi parim loomeperiood oli Saaremaal 1910. aastate algupoolel. Pildil Saaremaa motiiv. 1913. EKM. Foto: Stanislav Stepashko

8.10.2021 Helsingin Sanomat
Timo Valjakka

Konrad Mägi „Maalikunsti müstika“ kuni 23.01.2022 Espoo moodsa kunsti muuseumis EMMA (Ahertajantie 5, Tapiola).
T, L-P 11-17, K-N 11-19, R 11-21

Eesti maalikunstniku Konrad Mägi (1878–1925) nime Soomes praktiliselt ei tunta, kuigi teda peetakse oma maa tähelepanuväärseimaks modernistiks. Seda auku paikab EMMA muuseumi juhataja Pilvi Kalhama kureeritud näitus „Maalikunsti müstika“, mis on seni suurim Mägi loomingu väljapanek üldse. Esil on peaaegu 150 maali ja joonistust tema u 400 teost hõlmavast loomingust.

Näitus on aktuaalne. Kunstimaailmas on viimasel ajal pööratud palju tähelepanu sellele, milliseid vorme on modernism saanud segunemisel erinevate maade kohalike traditsioonidega. See arutelu on toonud esile palju seni pea tundmatuid ja marginaalseid tegijaid. Üks neist on Mägi, kelle teoseid on viimastel aastatel nähtud ka Roomas ja Pariisis.

Konrad Mägi kasutas näiteks puäntillismi omal moel. Pühajärve maastik. 1920. EKM. Foto: Stanislav Stepashko

Eesti modernismis pole alati puhunud pärituul. 1940. ja 1950. aastate Nõukogude Eestis tembeldati Mägi tagurlikuks ja tema maalide eksponeerimine keelati. Neid sai näha vaid muuseumide maalihoidlates ja sealgi salaja. Need vabanesid alles 1959. a, mil Tallinna kunstimuuseum korraldas tema loomingu ülevaatenäituse.

Konrad Mägi 1878–1925

Lõuna-Eestis sündinud Mägi alustas oma kunstiõpinguid Tartus 1901. a ja jätkas neid Peterburis 1903. Ta töötas 1906. a suvel Önningeby kunstnike koloonias Ahvenamaal, siirdus sügisel Soome Kunstiühenduse joonituskooli Helsingis ja õppis juba järgmisel sügisel Pariisi vabaakadeemiates.

Esimesed tähelepanuväärsed teosed maalis Mägi 1908–1910 Norras elades. Just need tõid talle ka läbimurde oma kodumaal Eestis.

Norras valminud teostes on näha juba paljuski seda, mis Mägit hiljem iseloomustas. Kuigi tema looming sisaldab ka natüürmorte ja portreesid, tundis ta end kõige paremini looduses. Vaese, tervisehädade käes vaevleva ja religioonist huvitatud kunstniku jaoks oli loodus nii kodu kui ka kirik.

Norra maastik. 1908–1910, EKM on psühhedeelne varjund. Foto: Stanislav Stepashko

Nähtav tõelisus oli Mägile siiski pelgalt lähtepunkt. Tema varased maalid on tugevalt sümbolistlikud ja ennekõike tema sisetunnete projektsioonid. Tulemus oli paiguti lausa psühhedeelse varjundiga, näiteks „Norra maastik männiga“ (1908–1910).

Mägi parim loomeperiood sattus olema Saaremaal 1910. aastate algupoolel. Saaremaa randadel sündisid tema ehedaimad ja ka tuntuimad maastikud, näiteks „Saaremaa motiiv“ 1913.

Pariisis olles oli Mägi tutvunud puäntillismiga, kuid ta kohandas seda tehnikat omal kombel, teooriatest mitte hoolides. Lühikesed või täpikujulised pintslitõmbed panevad erinevad värvipinnad korallidena õitsema ning kiirgama põhjamaiselt kirgast ja teravat valgust.

Looduse värvid on ebatõelised ja kombinatsioonid ootamatud: ooker, roosa ja türkiis. Vahel tundub, nagu oleks Mägi üritanud panna oma maalidesse kõik aastaajad ühekorraga.

Teel Viljandist Tartusse. Foto: Stanislav Stepashko

1910. aastail oli Mägi kunst omapärane ka rahvusvahelises mastaabis. Kuigi ta oli kursis, mida Pariisi ja Berliini kunstimaailmas tehti, ei kopeerinud ta saadud mõjusid, vaid filtreeris neid läbi oma jõulise sisekaemuse.

Kuigi Mägi maalis üksinduses, polnud ta ainus. Modernismi põhjapoolsetel äärealadel oli sel ajal mitmeid temasuguseid teerajajaid, näiteks vene sünnipära Nikolai Roerich ja islandlane Johannes Kjarval.

1920. aastatel maalitud tugevalt sinisetoonilised Itaalia vaated lisavad võimalike mõjude lühikesse nimekirja ühe nime. Mägi näib olevat hoolega tutvunud Saksa rühmitusega Die Blaue Reiter ning eriti Wassili Kandinsky teostega.

Kandinsky tee abstraktse väljendusvormini liikus vene rahvakunsti ja ekspressiivsete maastike kaudu. Mägi viimasteks jäänud Eesti maastikud esindavad prismaatilist, valgusega täidetud kubismi, millest abstraktsioon on vaid paari sammu kaugusel.