Konrad Mägi tagasi Norras. Andreas Trossek

Andreas Trosseki reportaaž retrospektiivnäituselt “Konrad Mägi. Eesti maalikunsti suurkuju”.

Konrad Mägi Norra tütarlapse portree
1909 Õli lõuendil, 60 x 49 cm

26. XI 2022–2. IV 2023
Lillehammeri kunstimuuseum
Kuraatorid: Nils Ohlsen, Pilvi Kalhama

Kuupäev logiraamatus on 26. XI 2022. Sündmuste toimumiskohaks on Lillehammeri kunstimuuseum, kus parajasti leiab aset Konrad Mägi (1878–1925) retrospektiivnäituse pidulik avamine. Kes ta on? “Eesti maalikunsti suurkuju”, selgitab näituse pealkirja teine pool, mis järgneb kunstniku nimele.

Jälgin laisal pilgul näitusesaalidesse valgunud inimesi. Välisajakirjanikuna ei tea ma muidugi, kes on kõik need kohale tulnud inimesed, keda muuseumi direktor Nils Ohlsen rõõmsasti tervitab, aga tegemist on kindlasti olulise sündmusega. See on kolmas ja viimane vahepeatus Konrad Mägi postuumsest Põhjamaade tuurist. Pilvi Kalhama kureeritud retrospektiivnäitust on varem eksponeeritud Espoo moodsa kunsti muuseumis EMMA (29. IX 2021–23. I 2022) ja seejärel Kopenhaageni kunstikeskuses GL Strand (12. III–29. V 2022), mõlemal korral pealkirja all “Konrad Mägi. Maalikunsti müstika”. Kusagil lähedal valmistab oma avakõnet ette teiste seas Eesti presidendiproua, kes on ekstra selleks Lillehammerisse kohale lennutatud.

Tundub olevat täitsa õnnestunud avamine, rahvast on korralikult.

Kaks kohalikku vanadaami on süvenenud näituse seinateksti, neile seni tundmatu kunstniku elu ja loomingut kokku võtvatesse daatumitesse. Nad loevad seinateksti kiirelt, veidi isegi kärsitult, professionaalsest kunstiteaduslikust kantseliidist osavalt mööda loovides. Nad soovivad ilmselgelt saada vastust ühele lihtsale küsimusele.

Miks? Miks nad tema kohta midagi varem ei teadnud?¹
“Siin!” Vanadaami sõrm osutab seinatekstis ühele konkreetsele kohale. 1944. aastal vallutasid Nõukogude Liidu väed taas Eesti territooriumi. Algas ajastu, mida eestlased nimetavad Nõukogude okupatsiooniks. 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariik kadus läänebloki jaoks maailmakaardilt, seda ei olnud enam olemas.
“Siin, jah!” Elavalt žestikuleerides vahetatakse oma ajalooalaseid teadmisi, sest 1991. aastast on Eesti taas maailmakaardil olemas. Eesti ja Norra vahe on samas alla 1000 kilomeetri, Norra pealinn Oslo ja Eesti pealinn Tallinn asuvad sisuliselt samal laiuskraadil.
Vanadaamid asuvad peale seda rahulikult näitust vaatama. Nad on müsteeriumi enda jaoks ära lahendanud.

Ühe kunstniku elu ja varajane surm

Konrad Mägi elas 46-aastaseks. Kõikide märkide järgi elas ta võrdlemisi õnnetut elu. Üksindus, rahahäda, terviseprobleemid, purunenud unistused. Diagnoosimata haigus(ed), varajane surm. Lugu, mida me kõik oleme palju kordi juba kuulnud – ainult erinevate nimedega, eri variatsioonides. Põhijoontes siiski üks ja seesama lugu. Lugu kannatavast kunstnikust.

Mis tunne võis olla ühel inimesel, kes sündis 19. sajandi lõpuveerandil Vene impeeriumi ühes läänepoolsemas provintsis eestlasena? See ei saanud kindlasti olla väga privilegeeritud tunne.

Sa olid olemuslikult võõras kohaliku baltisaksa eliidile, olid olemuslikult võõras imperiaalset keskvõimu esindavatele venelastele, olid eikeegi, lihtne talu- ja maarahva esindaja. Veidi üldistatult – ajalugu ju lubab üldistusi? – pärines Konrad Mägi kohalike pärisorjade soost. Pärisorjus kaotati siinmail küll juba 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadustega, ent liikumiskitsendused likvideeris keskvõim alles 1863. aasta passiseadusega (s.o 15 aastat enne tema sündi). Teisisõnu: tal ei olnud eriti mingeid erilisi eeldusi edulooks. Ükskõik mis ilmakaarest või mitme sajandi tagant vaadata, pärit oli ta provintsist, kolooniast – ajaloota maalt, kus ei olnud iial kroonitud oma kuningaid.

Vähe sellest, olgugi et sündinud oma kodumaal, ei saanud ta igal pool ja igal ajal rääkida oma emakeeles. Oskus enam-vähem rahuldavalt kõnelda Vene keisririiki sidunud vene keelt ja kasutada lugedes-kirjutades kirillitsat tuli hiljem. Eesti keel kuulub teatavasti slaavi keeltest hulga haruldasemasse soome-ugri keelkonda, ka on eestlaste kirjakeel olnud alates 16. ja 17. sajandi esimestest piiblitõlgete katsetest ladina tähestiku põhine. Ent olemuslikult võõrana pead sa lihtsalt eluaeg kõike juurde õppima ja selles ei ole iseenesest midagi erilist ega heroilist, see on lihtsalt ellujäämise küsimus.

Mis meile siis lõpuks silme ette jääb? Madalavõitu sotsiaalne päritolu, lühike haridustee külakoolis, noorukina tuim leivatöö tislerina Tartus. Kompromissitu soov juba täiskasvanud indiviidina reisida välja maailma metropolidesse, et päris kunstnikuks õppida – pideva rahapuuduse ja nõrga võõrkeelteoskuse kiuste. Läbilöögivõimetus Pariisis, omaaegse rahvusvahelise kunstimaailma tipus (jah, ta ei õppinudki ära prantsuse keelt). Mõõdukas müügiedu kodumaal, mis tuli ta ellu siis, kui oli võib-olla juba natuke liiga hilja. Mure kunsti hindavate inimeste vähesuse pärast ja sellest tõukunud närvesööv organiseerimis- ja pedagoogitöö. Pole andmeid tema otseste järglaste kohta. Kõlbmatu tüpaaž abieluks, pidevalt rahulolematu ja püsimatu. Samaaegselt arvestatava töövõimega. Teadaolevalt ligi 400 (või rohkem) maali, mis kõik valmisid tema elu viimase 18 aasta sees.

Üks elu. Ainult üks elu elamiseks. Üks teekond, mis katkes… ja andis aluse legendi sünniks. See on legend, mis on suurem kui elu. Üks paljude seast. Legend eestlasest kunstnikust, kelle looming peaks kuuluma Euroopa kunstiajalukku.

Aga kas ta üldse tajus, et aeg hakkab lõppema? Käekiri tema maalidel muutub pidevalt: realistlikust sümbolismist, juugendlikust stilisatsioonist kuni postimpressionisliku pintslitöö (eriti puäntillismi) ja ekspressionistliku värvipaletini välja. Ta tahab ilmselgelt käia kaasas oma ajaga. Tema (säilinud) kirjavahetus on täidetud soovist sõita Eestist ära – ennast kunsti alal täiendama. Kust tuleneb see soov, see eeskuju?

Lihtsalt huvi pärast, aga kus käisid varasematel sajanditel Euroopa kõrgklassi võsukesed ennast kultuurilooliselt harimas? Ja mis selle traditsiooni nimi nüüd oligi, Grand Tour? Kus käis Konrad Mägi enne oma surma? Siis, kui ta oli viibinud juba piisavalt pikalt nii Piiteris kui ka Pariisis, maalides vahepeal põhjamaiseid maastikke Ahvenamaal ja seejärel Norras? Oli see Itaalia? Ja kas ta kavatses surra?

Äkki siiski pigem ei? Äkki oli elu tema jaoks ikkagi ka siis, selle viimaseks jäänud Grand Tour’i ajal… alles alguses? Äkki tundus talle ka neljakümnendates eluaastates, et tal on veel aega, sest oli ta ju alustanud kunstiõpingutega võrdlemisi hilja? Ja võib-olla oleks need tagantjärele spekulatsioonid kõik asjatud olnud, kui ta saanuks lihtsalt… õigel ajal õige arsti juurde minna?

Ringkäik muuseumipoes (ehk kuidas õppida elama kestva süütundega)

Tänapäeval, ligi 100 aastat pärast selle nälgiva ja külmetava kunstniku surma, on üks sümboolne ring täis saanud. Konrad Mägi nimi on tema kodumaal tuntud, saades paradoksaalselt järjest tuntumaks, mida enam aastaid tema surmast möödub. Tema maalid purustavad 21. sajandil üsna rutiinselt igasuguseid eesti kunsti oksjonirekordeid (hetkel on üks neist liginemas sinna veerand miljoni euro kanti, aga küllap see ületatakse peagi), kunstnikust on ilmunud terve rida pakse monograafiaid, temanimelist maalipreemiat peetakse siinmail kõige tähtsamaks, tema elust ja loomingust on tehtud dokumentaalfilme ja teatrilavastusi, postkaarte ning külmkapimagneteid, lastele suunatud värvimisraamatuid jne.

Konrad Mägi on praegu Eesti jaoks umbes sama mis näiteks Edvard Munch Norra, Helene Schjerfbeck Soome või Vilhelms Purvītis Läti jaoks. Rohkem või vähem traagilise elusaatusega esimese põlvkonna modernistid rohkem või vähem “uutest” riikidest maailmakaardil. Esimesed jäävad esimesteks, alati (või vähemalt nii meeldib meile mõelda).

Võiksime ka ju alati vaielda – ajaviiteks või nii –, kas selle narratiivse mudeli kehtestas Vincent van Gogh või keegi varem elanud romantilisem kunstiheeros ajalooskaalal, aga mingi märterlik passioon neis lugudes kahtlemata sisaldub, see on kindel. Idee, et surdud on millegi enama, endast suurema nimel. Näiteks kunsti.

Ja midagi on selles alailma korduvas martüüriumis ka alati valesti. Midagi natuke isegi sadistlikku on selles kaasaelamises või psüühilises identifikatsioonis, selles postuumses tunnustuses ja lugupidamises, millega me kuldame üle meie seast lahkunud loomeinimesi, retsiteerime nende biograafiaid ja tähistame nende sünni või surmaga seotud tähtpäevi.

Just nagu oleksime kunstipubliku esindajatena muidu mingil kummalisel äraootaval seisukohal. Just nagu oleks meil kiivalt kahju (veel) elavatele kunstnikele oma kiitust jagada või öelda kommentaariks kasvõi üks hea sõna. Just nagu vajaksime midagi veel, mingit välispidist kinnitust nende andekusele ei-tea-kellelt ei-tea-mille kohta täpsemalt. Nagu väike kärsitu laps, kes tahab emmelt-issilt teada muinasloo lõppu, enne kui otsustab, kas tasub lugema asuda.

Just nagu ootaksime… kunstniku surma? Või mida me siin ikka nii pikalt keerutame, sest nõnda see ju tegelikult ja täpsemalt välja näebki? “Kunstnik peabki olema vaene”, “tõeline kunst sünnibki kannatustest”, “parim kunstnik on surnud kunstnik” (ja kõik need muud selletaolised künismid, mida kohtab tänapäeval eriti palju just sotsiaalvõrgustikes ja anonüümsetes internetikommentaarides)? Sest on suur nauding avada esimeselt leheküljelt värske muuseumipoest ostetud raamat, aga veel suurem nauding on see läbiloetuna sulgeda.

Teadmine, kuidas lugu lõppeb

Kuupäev logiraamatus on 27. XI 2022. Koduteel Tallinnasse olen rongisõidul Lillehammerist Oslo lennujaama kergelt eufoorilises tujus, seda just rongiaknast avanevate mägiste loodusvaadete tõttu. See on turistile kuuluv privileeg; minu läheduses istuvad kohalikud leiavad nimelt, et nende nutitelefonide ekraanidel kuvatav on hulga huvitavam.

Tõepoolest, minusugune sünnijärgne tallinlane ei tea tegelikult, mida üldse tähendab see sõna – mägi. Põhja-Eestis, erinevalt Lõuna-Eestist, kust ka Konrad Mägi pärit oli, ei ole tegelikult n-ö päris mägesid, on vaid mingid vahetevahel kummuvad pinnavormid, mida peaks käesoleval fossiilkütustepõhise ratastranspordi loojanguajastul pigem nimetama “tee-peal-ees-olevateks-muhkudeks”, mitte mägedeks.

Aga isegi Lõuna-Eesti kaunitest kuppelmaastikest ei ole konkurentsi Norra dramaatilistele loodusvaadetele – salapärastele mägedele, kärestikele ja fjordidele ning puudele, mis näivad peaaegu püstloodis kaljuseintelt otse taevasse kasvades trotsivat ühteaegu nii gravitatsiooni kui ka arusaama inimkonna kõikvõimsusest. Saan seetõttu emotsionaalses plaanis täiesti aru ühest kirjareast, kus Mägi ütleb umbes midagi sellist, et tal tuli Norras mägesid ja pilvi vaadeldes selline tunne, et seal on see paik, kus jumalad võiksid elutseda. Nii on!

Norraga seob Mägi loomingut kaks võtmeteemat: maastikumaal ja esimene oluline näitus, peaaegu et isiknäitus. Siin saab ta päriselt kunstnikuks, siin algab tema karjäär. Ta elas siin, ta maalis siin – teadaolevalt eriti just Oslo (mis toona kandis veel Christiania nime) ümbruses. Teda köitsid esteetilises plaanis siinsed maastikud, need vallandasid temas mingi päästiku, mingi vertikaalse pürgimuse ja panid samas värvid ja vormid tema maalidel “plahvatama”. (Või siis olid need vitamiinirikkad mustikad, millest pidevas rahapuuduses kannatav kunstnik väidetavalt toitus.)

Norra maastik männiga 1908–1910 Õli, lõuend 58,5 × 75,2 cm
Eesti Kunstimuuseum. Foto autor Stanislav Stepaško

Mägi elas Norras 1908. aasta suvest kuni 1910. aasta lõpuni – tuli Pariisist ja läks pärast tagasi Pariisi. Pariisis läbi löönud kunstnikud käisid oma maastikke maalimas Normandias, Mägi sõitis samal eesmärgil Norrasse. Ta maalis siin seni teadaolevalt peaaegu eranditult maastikke – “Norra tütarlapse portree” (1909), mis kujutab hilisemat näitlejannat Gerd Griegi, on erandiks, mis näib kinnitavat reeglit. Norras valmib Mägil väga suur hulk maale (võimalik, et saja ringis) – kogus, millest mõned on kujunenud Eesti kunstiajaloo krestomaatiaks, milleta ei ole võimalik eestlaste kultuurilist eneseteadvust ettegi kujutada (näiteks “Norra maastik männiga” või “Norra maastik. Soomaastik”, mõlemad 1908–1910), ja seejärel suurem osa, mis on tänaseks teadmata kadunud.

Ent see ei ole veel kõik. Just siin toimus tema institutsionaalne läbimurre rahvusvahelisse kunstimaailma, kui nüüd võimalikult pidulikult ja võimalikult tüütus kunstiteaduslikus kantseliidis väljenduda, sest just siin algas tema avalikult dokumenteeritud karjäär kunstiprofessionaalina. Norra kuulus realistlik maalija Christian Krohg (1852–1925), Mägi endine õppejõud Pariisist, kes oli 1909. aastal valitud vastloodud Norra kunstiakadeemia esimeseks professoriks, kutsus nimelt Mägi endaga koos osalema näitusele, mis toimus 1910. aasta kevadel Blomqvisti galeriis. Mägilt oli väljas hulk maale ja üks kunstikriitik olla näitusest kirjutanud koguni mõned read ajalehte Aftenposten, nimetades Mägi kasutatud värve toredateks.

“See oli Konrad Mägi esimene (ja ühtlasi ka viimane) näitus välismaal,” kirjutab Eero Epner, et ülesköetud lugejal järgmisel hetkel vaip jalge alt tõmmata: “Ja – kõik. [—] See pole traagiline. Nii juhtus paljude Ida-Euroopa kunstnikega ning isegi Põhja-Euroopa autoreid on alles nüüd hakatud sisse kirjutama saja aasta tagusesse kunstiajalukku (kui nad pole just Munch, aga kõik ei saa olla Munchid).”² Kuigi teatud üldistusastmel – taas: ajalugu ju lubab üldistusi? – võiksime Munchi ja Mägi ühele ja samale võrdlusjoonele tõmmata küll. Mõlemad jäid mingis mõttes Krohgile ju võlgu. (Mägi veidi vähem, Munch… veidi rohkem.)

Igatahes, hiljem selsamal 1910. aastal saatis Mägi ka mõned oma maalid kodumaale ja need äratasid suurt tähelepanu Noor-Eesti kirjandusrühmituse korraldatud esimesel kunstinäitusel Tartus. Teenitud raha eest sai ta nüüd jälle tagasi Pariisi sõita. Üldse korraldati rühmituse egiidi all kokku neli eesti kunsti ülevaatenäitust (1910–1911, 1912, 1913 ja 1914) ja siinses kirjandus- ja kultuuriloos hakkas vormuma nimekiri kanoonilistest modernistidest.

Siiski, kui kummaline on tagantjärele mõelda, et Norras maalitud maastikumotiividest on saanud Eesti kunstiajaloo ühed tuntumad teosed! Aga jah, üldjoontes vahet pole, kuna me juba teame, kuidas see lugu lõppeb – ja lõppeb see kurvalt, loo peategelase enneaegse surmaga 1925. aastal. Ja me mõistame ka neid ajaloolis-poliitilisi põhjuseid, miks Konrad Mägist varem Põhjamaades ega mujal vabas maailmas retrospektiive ei korraldatud.

Kunst, mis elab üle kunstniku

Mis sai edasi? Teise maailmasõja lõpuks jäeti stalinistliku režiimi otsesesse või kaudsesse mõjusfääri peaaegu kõik territooriumid, millest Punaarmee sõdurisaapad ja tankiroomikud olid antifašistliku koalitsiooni koosseisus sõja jooksul üle käinud – korra või paar, kuidas parasjagu juhtus, laip ju ei kaeba ega arvuta. Hirm Nõukogude Liidu massiivsuse ja Kolmanda maailmasõja võimaliku puhkemise ees kaalus üles Ida-Euroopa väikerahvaste küsimuse. Terved riigid kadusid sõjasaagina maailmakaardilt, teiste seas Eesti.

Olnuks kunstniku silmad seda ise näinud, olnuks tema saatus olnud ilmselt veelgi karmim. Sotsialistliku realismi dogma järgi oli tema kunsti näol tegemist lääneliku “formalismiga”, mis tuli hukka mõista ja mille eest võidi kunstnik kasvõi Siberisse nn parandustöölaagrisse küüditada. Kuna Mägi oli 1919. aastal Tartus asutatud kunstikooli Pallas esimene juhataja, siis on võimalik, et ta olnuks ainuüksi sellepärast ilma pikema jututa seina äärde pandud. Tema maale hoiti kinnistes muuseumifondides peaaegu kuni 1950. aastate lõpuni. Seejärel tohtis juba üht-teist näidata – eelistatavalt koduse liiduvabariigi piires. Tema maalide ja vaba maailma vahele oli langenud “raudne eesriie”.

1991. aastal see eesriie küll langes, ent teatavad müürid jäid inimeste peades ikkagi püsti. Teadmatuse müürid. Huvipuuduse müürid. Enesekesksuse müürid. Eelarvamuste müürid.

Ja neid müüre tuli hakata lammutama. Kivi kivi haaval. Töö, mis algas enam kui sada aastat tagasi, kestab.

Kuupäev logiraamatus on 16. XII 1907. Konrad Mägi on Pariisis ja kirjutab ühes oma kirjas: “On kunstnikke, kes ei saa põhjamaa kunstnikest aru, kuid sedasama võin ma öelda ka paljude prantsuse ja muude kunstnike kohta. Ma olen põhjamaa poeg ja kõik, mis mus on, pole midagi muud kui osake kogu rahvast ja meie loodusest. Kus ma ka ei viibiks, jääb põhi minu kodumaaks (laiemas mõttes). Mulle meeldib nukker-karm põhjamaa loodus, eredad päikesehelgid [—]. Vaat Pariisi kunstnikud ei pea meid eurooplasteks ja tuletavad tihti meelde, et nemad on eurooplased, aga meie “venelased” [—]. Kõiki kunstnikke ei tohiks ühte raami suruda.”³

¹ Kuigi kunstniku loomingut on käesoleval sajandil näidatud eri näituste kontekstis näiteks Itaalias, Prantsusmaal, Soomes ja Taanis, juhtusin ma Lillehammeris kõnelema vaid ühe kohaliku näitusekülastajaga, kes oli varasemalt tema nime ja loominguga kokku puutunud (see juhtus mainitud EMMA näitusel).
² Eero Epner, Konrad Mägi. Tallinn: Enn Kunila/OÜ Sperare, 2017, lk 253.
³ Vt lähemalt: https://konradmagi.ee/et/konrad-magi-kirjad/.

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.
Ajakirjaniku lähetamise Lillehammerisse tegi võimalikuks Kuninglik Norra Saatkond Tallinnas.