Kunst 2 1959 Evi Pihlak. Värvist Konrad Mägi loomingus

Lae alla pdf

Värvist Konrad Mägi loomingus

Evi Pihlak

Viimaste aastate vältel on meil suhteliselt vähe tähelepanu pühendatud koloriidiprobleemidele. Kunstialases kirjanduses puuduvad peaaegu täiesti sellealased artiklid ja mõttevahetused ning vaatamata teatavale huvi ja nõudlikkuse kasvule maali koloristliku külje vastu võib meie kunstinäitustel veel rohkesti näha lõuendeid, kus värvikäsitluse osas esineb küllaltki suuri puudujääke. Ja ometi on värv maalikunsti kõige põhilisem ja spetsiifilisem väljendusvahend, mille oskuslik kasutamine rikastab suurel määral selle kunstiliigi väljendusvõimalusi ja emotsionaalset mõju. Võib täiesti nõustuda Diderot’ tabava väitega, et kui joonistus annab esemetele kuju, siis värv on neile hingeks.

Sajandite vältel on maalikunstis välja kujunenud kaks erinevat põhisuunda. Ühed, lineaarse käsitluslaadiga meistrid, kasutavad värvi kui täiendusmaterjali, millega nad oma põhiliselt joonistusele ülesehitatud töid nii öelda „koloreerivad”; teistele, maalilise käsitluslaadiga kunstnikele, on värv peamiseks väljendusvahendiks.

Jälgides maalikunsti arengut, võib tähele panna, et aja jooksul on värvikäsitlus kunstnike töödes pidevalt muutunud ja omandanud uusi vorme.

Eriti palju muudatusi tõi selles osas kaasa möödunud sajandivahetus seoses mitmete uute kunstivoolude tekkimise ja arenguga. Ikka rohkem hakati kasutama värvi kui peamist väljendusvahendit, teadlikult rõhutades ta emotsionaalset mõju. Eesti kunstis näeme käesoleva sajandi algusele omast tugevdatud huvi värviprobleemide vastu kõige selgemal kujul Konrad Mägi loomingus, kellest kujunes meie kunsti puhtakujuline maalilis-koloristliku suuna esindaja.

Kuna Konrad Mägist on kirjutatud küllaltki mahukas ja põhjalik monograafia, pole põhjust pikemalt peatuda ta eluloolistel andmetel ja loomingukäigul. Kuid samal ajal on seoses tema töödega kerkinud üles mitmeid huvitavaid ja aktuaalseid probleeme, mis sageli kutsuvad esile vastandlikke arvamusi.

Viibides pikemat aega Pariisis puutus Mägi seal kokku uute kunstivooludega, mille esindajad olid enamikus tugeva koloristlike võimetega kunstnikud. Pöördudes hiljem kodumaale tõi Mägi prantsuse kõrge värvikultuuri mõjustusi kaasa ka eesti kunsti. Oma särava värvirikkusega moodustavad ta maalid täielikku vastandi meie XIX sajandi lõpu akadeemilise suunaga kunstnike soojas pruunikas koloriidis teostatud töödele.

Pealiskaudsel vaatlemisel on Mägit sageli peetud lihtsalt prantsuse kunsti jäljendajaks, kes Pariisi suurmeistrite varjuna kopeerib sealseid eeskujusid, neid meie oludele kohandades. Kahtlemata läheneb Mägi looming kohati prantsuse kunstile ning selles võib leida ühiseid jooni P. Signac’i, samuti V. van Gogh’i, H. Matisse’i, K. van Dongen’i, L. Valtat’ ja mitmete teiste kunstnike teostega. Sealjuures ei saa me nimetada ühtki meistrit, keda Mägi oma loomingus oleks otseselt jäljendanud või kopeerinud. Jätkates küll prantsuse kunsti värvitraditsioone jääb Mägi sealjuures ometi isikupärase andega meistriks, kel on oma tunnetuslaad ja individuaalne maalijakäekiri. Ta looming moodustab eesti kunsti orgaanilise osa, mõjumata võõrapärase või kaugena. Vastupidi, selles kajastuvad küllaltki elavalt meie omaaegse kunstielu põhiprobleemid. Kogu Mägi loomingulist tegevust innustas peamiselt rahvusliku kunsti arendamise mõte. Pruugib ainult meenutada, millise aktiivsusega võttis ta osa kunstiühing „Pallase“ asutamisest, pedagoogilisest tööst, näituste organiseerimisest, kunstiesemete kaitsmisest sõjakeerises, muuseumi asutamisest ja paljudest teistest üritustest. Ta loomingut ja kunstilisi tõekspidamisi seovad oma rahva ja kodumaaga tuhanded niidid.

Tavaliselt jagatakse Mägi loomingu etappides kohtade järgi, kus ta tegutses ja töötas teatud ajavahemiku. Nii näiteks tunneme Ahvenamaa, Norra, Pariisi, Võrtsjärve, Pühajärve jt. loomingujärke. Kuid samuti võib ta teoseid periodiseerida, võttes aluseks koloriidi arengu ja värvi lõuendile kandmise viisi, sest iga uus etapp tõi selles osas kaasa küllaltki olulisi muudatusi.

Juba Norras viibimise ajal (1908-1910), mil Mägist lõplikult kujunes maalija, tuleb selgelt ilmsiks ta erakordselt tundlik värvimeel ning püüe sulatada loodusest saadud muljeid oma maalidel koloristlikuks tervikuks. Kunstniku töödes hakkavad esinema jooned, mis iseloomustavad tema hilisemat loomingu: puhaste intensiivsete värvide kasutamine, püüe oma töid üles ehitada külmade ja soojade toonide tugevale kontrastile, kusjuures kompositsioonilise lahenduse määrab suures osas üksikute värvivahekordade tasakaal.

Kuigi Mägi tunneme esmajoones külmade toonide meistrina, domineerib ta varasemates maalides sageli soe värvigamma. Mitmetes Norra perioodi töödes on kunstnik püüdnud kooskõlastada näiteks kollaseid ja punaseid toone külma sinisega. Ühel tema selleaegsel soomaastikku kujutaval maalil näeme oranžpunast maad, mis võtab enda alla enamiku pildi pinnast, ja peaaegu samades toonides hõõguvat taevast, millele moodustavad kontrasti vaid väikesed, järvi ja puid kujutavad sinised ning tumerohelised värvilaigud.

Hiljem, aastail 1913-1917, Saaremaal, Viljandi ümbruses ja Võrumaal loodud maalidel kasvab külmade siniste ja roheliste toonide osatähtsus. Ka neis töödes kasutab Mägi vastandvärve. Kaugete siniste metsade kõrval näeme eredaid kollaseid põlluribasid, esiplaanil on samaaegselt kõrvutatud helerohelised ja roosad toonid. Täiel määral pääseb domineerima külmsinine värvigamma umbes 1918. a. paiku (Võrts- ja Pühajärve periood). Kunstniku huvi siniste toonide kasutamise võimaluse vastu süveneb veelgi Itaalia matka kestel (1921-1922).

Ultramariinsetele toonidele lisandub rohkelt indigosinist. Ka ei vastanda kunstnik nüüd sinisele peamiselt vaid kollast ja ookrit, vaid nende asemele hakkab ilmuma enam hallikat, valget ja väga mitmesugustes varjundites punast, alates õitsvate puude kahvaturoosast kuni maapinna lillakaspruuni toonini. Värvikombinatsioonid omandavad siin erilise peenuse ja väljenduslikkuse. Nagu varemgi rõhutab kunstnik üksikuid värviaksente, näiteks elustab sinistes või rohelistes toonides maastikku järsku väike erepunane värvilaik kas majakatuse, kirikutorni või muu näol, mis maali koloriiti toob värskust ja elavust.

Uueks etapiks koloriidi alal on K. Mägi loomingu viimane, Saadjärve periood (1923-1924), kus täiskõlaliste intensiivsete värvide asemele ilmuvad mitmesugused hallikate toonide kombinatsioonid ning eredaid kontraste asendab samasse värvirühma kuuluvate toonide kasutamine. Kuid ka siin säilitab Mägi talle omase tooni puhtuse, mis annab koloriidile ta töödes erilise võlu ja värskuse. Kasutades kõrvuti kõige erinevamaid värve oskab ta neid siduda sääraselt, et nad vastastikku üksteist toetavad. Üks värvilaik ei summuta kunagi teist, vaid vastupidi, aitab tal paremini mõjule pääseda. Sellest tingituna näivad Mägi värvid esmakordselt puhtad ja säravad ning mõjuvad intensiivsetena ka siis, kui on kasutatud pooltoone.

K. Mägi head värvimeelt ja tugevalt arenenud dekoratiivsustunnet on alati peetud tema kunsti vaieldamatuks väärtuseks. Kuid realistlikus kujutavas kunstis ei piirdu värvi osatähtsus ainult harmooniliste toonide valikuga – igal maalil peab värv ka midagi väljendama ja aitama kujutatavaid esemed konkretiseerida. Näiteks sinised toonid ei esikesteril pildil pinnal omette, vaataja tahab nende kaudu näha ja tajuda kas merd, taevast või muud. Tõelise väärtuse saavutavad kaunis värvikäsitlus, meisterlik kompositsioon vaid siis, kui nad vastavad kunstniku tunnetuslaadile ja aitavad seda vaatajale mõistetavaks teha.

K. Mägi kunsti väljendusrikkuse ja tunnetusliku külje sügavuse kohta on seni avaldatud väga vastandlikke arvamusi. Juba Mägi surma-aastal ajakirjas „Looming” ilmund reas kunstniku mälestusele pühendatud kirjutistes hinnati ja iseloomustati ta töid täiesti erinevalt. Kahtlevalt suhtus Mägi loomingusse ja ta kunstilistesse võimetesse A. Vaga, kirjutades: „Mägi kohta on maksvaks saanud vaade, nagu oleks ta kõige kodumaalisem maastikumaalija. Kas on see nii? — vaevalt küll. Ta ei saanud selleks kujuneda, kuigi tal oli selleks eeldusi ja nähtavasti ka tahet. Tehniliselt ja oskuslikult paigut abituseni nõrk, — tuletame ainult meelde, et ta vaatamata ligi paari-kümne aastase kunstilise tegevuse peale ei suutnud saada õhulisest ja joonelisest perspektiivist, — kujunes talle puht võimeliste takistuste tõttu edasiandmatuks kodumaa looduse omapärane ilu…“ 

Samas ei eita autor siiski kunstniku loomingu teatavat värviküllast, vaibalik-dekoratiivset mõju. Fr. Tuglas, värvirikaste looduskirjelduste meister eesti kirjanduses, andis samas ajakirjas kunstniku loomingule aga hoopis vastupidise hinnangu: „Mägi on tõeliselt alles eesti maastiku leidnud ja olnud siiamaale selle ainuesitaja. Meie maastik ja Mägi — need mõisted on praegu veel seevõrra sünonüümsed, et meie tulevased maastikumaalijail kõige pealt kaua tuleb töötada, et vabaneda Mägi mõjust ja näha ise ning näidata ka meie maastikku teisiti kui seda praegu harjunud nägema…“

Nendest artiklitest selgub, et ühelt poolt peetakse Mägit oma aja juhtivaks maastikumaalijaks, teiselt poolt aga väidetakse, et tal pole õnnestunud oma töödes väljendada kodumaa looduse ilu. Kahtlevaid hinnanguid Mägi loomingu kohta on avaldatud ka hiljem, korduvalt on teda iseloomustatud kui vaibalik-dekoratiivse maalimismaneeriga kunstnikku, kelle loomingu kogu väärtus piirdub ainult värvirikkusega. Sealjuures on seda värvirikkust vaadeldud nagu täiesti omaette, sisust eraldiseisvat, mis ei suuda vaatajale pakkuda tõsisemaid ja sügavamaid elamusi. Kahtlemata on Mägi maalid dekoratiivse iseloomuga, kuid see on ainult nende üks külg. Mägi loomingu omapära ja väärtus ei piirdu kaugeltki ainult dekoratiivuse ja värvirikkusega. Koloriidi muutumine ja uued värvilahendused kunstniku maalidel olid tingitud kunstniku pidevalt arenevast maastikutunnetusest. Seepärast on väga raske viia kõiki ta töid ühise nimetaja — „vaibalikult dekoratiivne“ — alla. Harva on värvil Mägi töödel ainult puhtkaunistav dekoratiivne iseloom. Erinevad värvikombinatsioonid aitavad kunstnikul ikkagi edasi anda loodusest saadud elamusi ja meeleolusid.  

Näiteks 1914. a. teostatud Saaremaa matka muljete ja materjalide alusel loodud maalil „Merikapsad“ annab kunstnik dekoratiivse koloristliku lahenduse kaudu sügavalt läbitunnetatud looduspildi. Rannataimede kollased, valkjashallid ning terrakota värvi õitelaigud mere siniste toonide kõrval tekitavad elava mulje kirkast suvepäevast. Töös on tunda tõelist heledat päikesepaistet, mereõhku ja vibreerivat valgust. Värvikäsitlus ei ole siin lihtsalt puhtdekoratiivne, vaid on ühtlasi väga iseloomulik Saaremaa loodusele. Koloriidi üldine hele toon meenutab elavalt Saaremaa valkjaks pleekunud kiviklibulist randa, mille kõrval meri ja taevas näivad eriti intensiivselt sinistena. Kunstnik on loonud siin sügavalt tõepärase, ühtlasi ka tüüpilise pildi eesti loodusest ning seda peamiselt värvi abil, sest motiivi valik antud juhul on lihtne ja vähenõudlik. Kujutades oma maalil tükikest mereranda sisendab ta vaatajale veendumust, et siin on näidatud eesti saaremaastikku, aga mitte kohta kuskilt Vahemere rannikult, olgugi et meri on ultramariinselt sinine ja merikapsa lehed lõunamaiselt lopsakad.  

Oskus värvide ja abil edasi anda looduse omapära ja iseloomulikke jooni ilmneb ka Mägi teistegi maastike puhul. Tema paljude Lõuna-Eesti maastike metsades ja järvedes on värvirikkusele vaatamata tunda põhjamaise looduse rahulikku tõsidust ja kohati isegi karmust. Itaalia looduse iseloomustamiseks leidis kunstnik hoopis teised koloristlikud lahendused. Tema töid vaadeldes ei saa kuidagi väita, et maastiku edasiandmisel oleks teda huvitanud ainult dekoratiivne värvilahendus, mis on väljaspool konkreetse loodusetunnetuse piire. Võrreldes Mägi töödega on näiteks mitmed P. Areni või A. Janseni maastikud oma värvikäsitluselt märksa rohkem tinglikud puhtdekoratiivse iseloomuga. Sageli on neil maalidel ainult mitu eestipärane, värvil sealjuures vaid puhtkaunistav osa, mis omalt poolt ei aita looduspilti konkreetselt iseloomustada. Kuid Mägi töödel on peamiselt värv just see, mis annab edasi maastiku omapära ning väljendab ühtlasi kunstniku enda loodusest saadud elamusi.

Vaadeldes taevast Mägi üksikutel maalidel, kus värvitoonid on sageli ereldalt kontrastsed, ei saa ometi väita, et kunstnik taotleks ainult värvefekte. Oma meeleolult ja väga erinevalt mõjub üksikutes töödes Mägile nii omane kõlarikaste siniste toonide gamma. Näiteks Saaremaa maalidest kiirgab vastu suvest päiksepaistest ja soojust, Pühajärve perioodi töödes on sinna ähvardavalt raske, sisendades vaatajale ängistavalt rõhuvat meeleolu. Ka Capri öiste maastike taevas on tume, kuid siin puudub täitesti ähvardav raskus, selle asemel tajub vaataja vaid lõunamaise öö sooja pehmust.

Isiklikud meeleolud ja tunded mängivad Mägi loodusetunnetuses küllaltki olulist osa. Juba varasema perioodi töödes, kus ta kasutas puhtaid segamata toone ning värvi täppivat lõuendile kandmise viisi, eraldab teda impressionistidest subjektiivsem suhtumise loodusse ning püüle nähtut üldistada. Mägi maastikud ei ole ainult objektiivsed, üht juhuslikku momenti fikseerivad etüüdid loodusest. Vastupidi, neis on püütud rõhutada antud motiivi olulisi ja iseloomulikke jooni ning eelkõige edasi anda seda, mis kunstnikku selles looduspildis kõige rohkem erutas ja talle kõige tugevama mulje jäätis. Looduse kaudu otsib kunstnik väljendusvõimalusi oma sisemaailmale. Sellest tingituna on mitmed Mägi maastikud küllaltki ekspressiivse iseloomuga. Rääkides ekspressiivsest joonest, mis annavad ta impressionismi traditsioonidele toetuvale loomingule eriilme, on huvitav märkida, et ekspressiivsus avaldub eelkõige värvikäsitluses ja pintslitehnikas. Vormi osas piirdub Mägi peamiselt lihtsuste ja üldistustega, kuid kunagi ei lõhu ega deformeeri seda tundmatuseni, nagu tegid näiteks ekspressionismist mõjutatud kunstnikud.

Võib-olla on mõningad Mägi töödes kajastuvad meeleolud meie kaasaegsele vaatajale liiga kauged ja võõrad, kohati on vast raske mõista ta punaste taevaste või tumedalt raskete maastike teatavat müstikat, mida sünnitas aeg ja keskkond, kus Mägi elas ja töötas. Kuid see rõhutab veel kord, et värv ei olnud kunstnikule ainult dekoratiivseks eesmärgiks, vaid eelkõige väljendusvahendiks, millel on oma sügavamad alused.

Siinjuures võib meenutada, et näiteks maalil „Naine maastiku foonil“ on eksootiline taust tulevärviliselt oranži taevaga, valgete lillede ning mustade marjakobaratega maalitud selle sajandi esimesel aastakümnel, umbes samal ajal, kui meie kirjanduses ilmus arvukalt müstilistest meeleoludest kantud novelle samasuguste värvikate ja fantastiliste looduskirjeldustega. Kuid Pühajärve tumedatoonilised, täis seesmist pinget maastikud tekkisid peale Esimest maailmasõda, kajastades enda ajastu pessimismi ja rasket meeleolu. Järsud värvikontrastid ning teravalt lõikavad pintslilöögid räägivad kunstniku enda rahutust ja närvilisest siseelust. Ja see polnud kaugeltki ainus kord Mägi elus, kus tal oli põhjust pessimistlikeks mõteteks ja seesmiseks rahutuseks. Väga tabavalt iseloomustab kunstniku elu- ja töötingimusi Fr. Tuglas, kirjutades: „Mägi saatuses kordub meie põlve üldine traagika: enese füüsiline ja vaimne ärakurnamine, ülepingutamine just nooruse kõige loodusrikkamail aastail, nii et hiljem enam jõudu pole seda täiel määral teostada, milleks algul eelduse olnud. Kõik mis lõplikult on korda saadet, on sündinud nagu kogemata, olude kiuste, muist pingutusist üle jäänud energia raasukeste varal. Nii kehaline tervis kui ka vaimsed võimed on liig palju kannatanud, et loominguline potents veel täiel ulatusel võiks väljenduda. Ärgu kurdetagu siis, et ses loomingus tihipeale leidub midagi haiglast ja virilat. Elu, mis on inspireerinud ja võimaldanud selle loomingu on olnud veel mitu korda haiglasem ja virilam!“

Raskeid pessimistlikke meeleolusid kajastub ainult üks osa Mägi maalidest. Aeg-ajalt kohtame ta töödes ka optimistlikumat loodusetunnetust. Sellest räägivad näiteks Saaremaa intiimsed ja päikeserikkad maastikud, aga samuti ka mitmed Lõuna-Eesti vaated kaugel sinavate metsade ja küngastega. Kunstniku sügav tundlikkus looduse ilu vastu tuleb ilmsiks ka Capri maastikes, kus näeme jõuliselt kontrastest ning samal ajal väga nüansirikast ja paindlikku värvikäsitlust. Rõõmus põhitoon avaldub samuti Mägi Veneetsia tööde seerias. Seal loodud maalide laiades kiirgavates värvipindades on tunda sama poeetilist värvirikkust ja pidulikkust, mis aastate vältel on iseloomustanud Veneetsia kunsti. Veel käesoleva sajandi algul näeks kunstnik siin nagu järelkaja omaaegsest toredusküllusest. Veneetsia on Mägi jaoks eelkõige maaliline laguunidelinn, kus piki kanalikaldaid kulgevad heledad palazzode read ning mööda vett libisevad pühapäevaselt pidulikud gondlid ja paadid valge-, punase- ning kollasekirju purjedega. Säärasena on kujutanud Veneetsiat ka teised kunstnikud, kuid Mägie jääb ometi isikupäraseks ta erakordne muljevärskus ning värvierksus, mis avaldub neis töis. Sinised toonid on siin puhtamad ja kõlavamad kui kunagi varem. Veneetsia vaate maaliline lahendus on uueks etapiks Mägi tööde koloristlikus arengus.

Eriliselt selge ja rahulik loodusetunnetus iseloomustab puhtakõlalisi ja õhulisi Saadjärve maastikke. Selgemini kui kusagil mujal tajub kunstnik siin looduse suurust ja avarust. Omamoodi inimese kahekõneks loodusega on Mägi Obersdorfi maastikud, mitmed selle seeria maalid oma dünaamiliste ja rahutute vormidega nagu kajastaksid mingit erilist kosmilist elu, milles avaldub kunstniku optimistlik usk looduse ürgjõusse.

Kõige vähem õnnestunud Mägi loomingus on ta portreealased katsetused, kus puudub põhjalikum modelli iseloomustus ning psühholoogiline analüüs, mis ilmneb selgelt Triigi portreedes. Mägit huvitasid esmajoones portreteeritava välised omadused. Vaadatuna puhtmaalilisest küljest väärib tähelepanu, millise tundlikkuse ning nüansirikkusega on maalitud näiteks naha heledad toonid ning millise pehmusega on edasi antud kerged varjud näol. Mitmed portreed kajastavad ilmekalt oma ajastut ja selle ideaale.

Kuid Mägi oli esmajoones siiski maastikumaalija ja just sel alal tulevad kõige selgemalt esile ta elutunnetus, loomingu arengukäik ja sisulised ning vormilised otsingud. Paremiku Mägi loomingus moodustavad need maalid, mis tervikuna on üles ehitatud värvivahekordadele. Vähem õnnestunud on tööd, kus on püütud kasutada joonelist stiliseeringut. Mägi oli põhiliselt küllaltki nõrk joonistaja ning joone ja kontuuri kasutamine ei suurendanud ta tööde väljendusrikkust. Nii mõjub mõningates Norra ja Lõuna-Eesti maastikes taoline võte vaid segavalt, muutes maastiku vormid liiga ühetaoliseks ja kohati isegi maneerlikeks. Oma tööde väljendusjõu saavutas ta siiski peamiselt värvi abil.

Nimetades Mägi tööd vaibalkult dekora-tiivisteks, mõeldakse tavaliselt selle all mitte ainult sügavama tunnetusliku külje puudumist, vaid ka pinnalist vormikäsitlust ja ornamentaalsust, kus pole edasi antud ruumilisust ega üksikesemete reljeefsust. Vaadeldes kunstniku teoseid veidi tähelepanelikumalt, ei saa sellega siiski täiesti nõustuda. Kuigi mõningates Norra ja Pariisi perioodi maalides näeme teatavat pinnalisust, siis tõrjus selle õige peatselt välja õhuperspektiivi ilmumine kodumaal valminud maalides. Ka edaspidistes töödes ilmneb ruumilisuse element kord rohkem, kord vähem. Väga omapärase värviperspektiivi kasutamist võib jälgida näiteks Pühajärve maastikes, kus kaugenevad toonid muutuvad järjest tumedamateks. See tekitab mulje õhupuudusest ja maastiku suletusest, kuid sealjuures ei puudu siiski omamoodi sügavustunne. Märksa traditsioonilisemate vahenditega on ruumilisuse mulje edasi antud Itaalia tööde seerias. Siin on sageli kaugenevad, horisondile lähenevad esemed kujutatud heledamatena ning intensiivsemad ja tugevamad toonid on koondatud esiplaanile. Kuid sealjuures ei püüa kunstnik ruumilisuse muljet saavutada eemalduvad esemed külmemas värvigammas näidates. Külmade ja soojade toonide vahekorra Mägi töödes määravad rohkem kompositsioonilised kaalutlused. Samuti on talle täiesti võõras tonaalne maastikukäsitlus.

Kõige ilmekamalt avaldub reljeefsuse ja ruumilise tunne Mägi hilisema perioodi töödes. Vaadates näiteks tema Capri maastikke valgeid maju, kaljuseid teid ja künkaid, näeme, et need on edasi antud tugevalt plastilise vormitundega. Oma laiade kandiliste pintslilöökidega tahuks ta nagu skulptor välja üksikud vormid.

Ka kunstniku maastikes domineerivad säärased motiivid, kus on rõhutatud kaugusi ja avarusi. Suletud maastikumotiive kohtame Mägi loomingus harva, selle asemel näeme sageli panoraamset maastikku. See kõik rõhutab veel kord, et Mägil ei puudunud sugugi huvi ruumilisuse ning esemete plastilise käsitlemise vastu, olgugi et ta mõningatel loominguperioodidel on andnud ka pinnalise lahendusega maale. Pinnalise või ruumilise lahenduse eri kuju iseenesest ei määra veel ta tööde kunstilist väärtust. Antud juhul vihjab see eelkõige Mägi vormiliste otsingute mitmekesisusele.

Järgides oma loomingus impressionismi traditsioone, ei ole Mägie võõras ka huvi optiliste valgusnähtuste vastu. Märgatavalt mitmekülgsemaks ja paindlikumaks muutus valgusekäsitlus just ta viimase perioodi töödes. Näiteks Capri maastikes on erakordselt peenetundelise ja nüansirikka värvikäsitlusega edasi antud mulje maastikust kuuvalguses helendavate valgete majadega ja õitsvate puudega. Tulvil maalilist värskust on ka Veneetsia linnavaated, kus hele päikesevalgus muudab majaderea kanalikaldal säravalt valgeks ning paneb helkima laevamastide tagant paistvad kirikukuplid. Mitmekülgsem valgusekäsitlus toob kunstniku töödesse ühtlasi õhku ja avarust. Nii näeme, et ka puhtväliste ja tehniliste tunnuste järgi pole Mägi loomingut tervikuna kuidagi võimalik paigutada vaibalik-dekoratiivsuse mõiste kitsastesse raamidesse. Ta tööde kompositsioon, ruumi-, valguse- ja vormikäsitlus — kõik on sellega vastuolus. Ja olgugi, et värvid Mägi töödes on erakordselt intensiivsed ja kõlavad, tähendaks siiski tohutult alahinnata kunstniku loomingut, nähes ta värvides vaid ornamentaalset mustrit ning mitte seda, mida nad väljendavad.

Kui võrrelda Mägi esimesi töid ta viimase perioodi maalidega, näeme, et kunstnik on pidevalt otsides ja katsetades läbi teinud keeruka arengutee. Sealjuures on ta saavutanud kõigil erinevatel loominguperioodidel küllaltki tõsiseid ja häid tulemusi. Kuid ometi ei saa Mägi loomingu tähtsust eesti kunstis hinnata ainult säilinud maalide kunstilise taseme järgi. Ei tohi unustada, et Mägi oli omal ajal aktiivseks uute väljendusvõimaluste otsijaks, kes püüdis kaugemale edasi minna valitsevast akadeemilist laadi traditsioonidest, mis sel ajal hakkasid kunstielule juba pidurdavat mõju avaldama.

Oma töödega tõestas Mägi küllaltki veenvalt, et eesti maastiku omapära ei seisne sugugi mitte ainult tagasihoidlikus ja hallikas värvigammas, vaid vaadates meie loodusele värske ja erksa pilguga võib seda kujutada vägagi värvikirkana.

Kuigi mitmed Mägi tööd pole küllaldase määrani viimistletud ning kunstnik pole sageli ära kasutanud kõiki oma loomingulisi võimeid, ometi pani ta oma töödega tugeva aluse maalilis-koloristliku suuna arengule meie maalikunstis. Võttes ise küll suhteliselt lühikest aega osa pedagoogilisest tööst, on Mägi poolt algatatud suund leidnud viljakat edasiarendamist norema põlve kunstnike loomingus. „Pallase” kunstikool, mille üheks aktiivsemaks asutajaks oli Mägi, on hiljem välja lasknud mitmeid tugevate koloristlike võimetega kunstnikke, nagu Liimand, Kõks, Vardi, Pärsimägi, Saal, Kits, Mikko jt.

Käesoleva sajandi esimese veerandi eesti kunsti üldilme oleks võrratult vaesem ja ühekülgsem, kui sealt puuduks Mägi looming. A. Laikmaa, K. Raud, N. Triik ja K. Mägi on meistrid, kelle loomingut ei saa välja jätta selleaegsest kunstipildist, ilma et sinna ei tekiks lünka, mida pole võimalik katta mõne teise kunstniku teosega. Igaüks neist meistritest rikastas meie maalikunsti omamoodi eriküljest. Ning ühegi teise selleaegse maalija tööd ei paku sääraseid uudseid ja värskeid koloristlikke lahendusi kui Konrad Mägi looming.