Kunst 54/4 1978 Ene Lamp. Konrad Mägi ja ekspressionism
Konrad Mägi ja ekspressionism
Ene Lamp
Konrad Mägi kujunes kunstnikuks sajandivahetuse ülitundliku ja äravalitud loojatüübi märgi all. Niisugust tüüpi esindav paljastatud närvidega isiksus püüdis end teostada erilise, piitsutatud intensiivsusega, tihti oli hinnaks enesehävitamine loomingus, elus või mõlemas. See traagiline kunstnikukontseptsioon on rakendatav ka Mäe ekspressionismist puudutatud maastikumaali mõistmisel. Subjektiivsete tegurite tõukel seisavad siin kõrvuti täiesti vastandlikud elemendid – pihtimusliku siiruse kõrval ülepingutatud tunnete maneerlikkus, koloristliku terviklikkuse kõrval värviväljenduse rabedus, kavatsuse orgaanilisuse kõrval laenuliste elementide mehaaniline ülekandmine. Asjade fataalse käigu tõttu ilmuvad elujõulised impulsid liiga hilja, et otsekui eriliselt rõhutada kunstniku enneaegse surma traagilisust.
Ekspressionism ulatus eesti kunsti XX sajandi teise kümnendi alguses, ta mõju kõrgaeg oli 20-ndate aastate esimesel poolel. Mäe loomingus langevad ekspressionistlike algetega tööd samasse aega. Saksa ekspressionism oli tollases Euroopa kunstikeskkonnas üks olulisemaid moodsa kunsti avaldusi, kus ühiseks nimetajaks mitmete eri grupeeringute püüetele oli väljenduse rõhutatud intensiivsus ja vaataja tunnetele apelleerimine. Loodusekäsitlus oli ekspressionistlikus kunstis üsna olulisel kohal, motiivile läheneti teravdatud subjektiivsusega, panteistliku hardusega kummardati taas ürgset või salapärast. Looduses võidi veel näha ka müstilist objekti, universumi ja olemasolu suuri tõdesid usuti saavutatavat ekstaasiks muudetud elamuse kaudu, kujutletava ühtesulamise kaudu loodusvaate või loomaga. Need aspektid on teataval määral olemas ka Mäe maastikes.
Ekspressionismi käsitletakse tavaliselt otseselt ajast väljakasvanud liikumisena, meeleheitekunstina, mis juurdus ühiskondlikus kriisisituatsioonis. Analoogiline tähendus oli tal Eesti oludes. Siin oli ta samuti noore põlvkonna reageering, väljakutsutud allasurutud tegevusjanust ja normaalsete eneseteostamise võimaluste puudumisest. Sõdade ja revolutsioonide taustal, tähendusrikaste sündmuste pöörises elab kunstnikkonna tundlikum osa üle suuri meeleolude kõikumisi. Nende intuitiivselt vastuvõtlike aja õhkkonnale reageerijate hulka kuulub ka Mägi. Ajajärgu omalaadseks ühisnimetajaks võib pidada pinevust, mis on täiesti ekspressionismipärane näitaja. Sõda ja revolutsiooni oli oodatud kui puhastavat tormi, kuid siis muudavad surma ja kannatustega kokkupuuted reageeringu kaastundehoiakuks. Edasi murrab läbi helge usk, et purustatud tsaariimpeeriumi varemeil avanevad oma riigi tingimustes kodumaal kunsti tegemiseks kauaigatsetud võimalused.
Konrad Mägi oli üks fanaatilisi sellesse uskujaid. Ta oli „Pallase“ ühingu asutajate hulgas, „Pallase“ kooli loomisest osa võtmas, kooli õppejõud ja juhataja, veel jätkus tal energiat kunstikaitse alal tegutsemiseks, ta lootis kogunenud kunstivaradest asutada muuseumi. Optimistlik tegevustahe vaibub õige pea, pöördub pettumuseks. Riik ei leia raha oma esimese puhta kunstiõppeasutuse aitamiseks, majanduslikku ega moraalset toetust ei anna riik ka nooremale kaasaegsele kunstile. Vahest teravamalt kui seda tegelikkuses oli, tajub kunstnik enese isoleeritust ja ettevõtete liiva jooksmist. Siit saab tuge pettunud pessimistlik maailmakäsitlus, mis Mäe ekspressionistliku perioodi töödes on selgesti jälgitav.
Ekspressionismist märgitud kunstil oli Eestis emamaa omaga võrreldes olulisi erinevusi, osaliselt korduvad need Mäe töödeski. Ekspressionistlikud vormivõtted kandsid saksa kunstis kindlat tähendust, nende taga seisis laiem ja germaanipäraselt filosoofiliselt arendatud vaadete süsteem. Meie kunst võttis tihti üle vaid formaalsed kujutusvõtted, tundes palju vähem huvi ekspressionismi vastu tervikuna. Niimoodi jäi ta üsnagi poolikuks ja vulgariseeritud ekspressionismi peegelduseks. Ka Mäe töödes leidub vaid aimamisi vihjeid filosoofilistele taotlustele, ausalt öelda võime neid talle omistada ainult hea tahtmise korral.
Kindlasti oli niisuguse lähenemise üks põhjus see, et osa kunstnikke, nende hulgas ka Mägi, puutus ekspressionismiga kokku kaudsetest allikatest, tõenäoliselt ajakirjade ja raamatute kaudu. Saksa ekspressionismi ja 20-ndate aastate haku eesti kunsti jäi eraldama veel üks oluline joon: ekspressionismi julge vormiuuenduslikkus taltus eesti kunstnike töödes vägagi mõõdukaks, näib, et Mägigi on eeskujuks võtnud brükelaste või „Sturmi“-ekspressionistide loomingu seda osa, mis populaarseks maneeriks muutununa oli juba kaotanud oma algse novaatorliku antitraditsionaalsuse. Vist polnud meie kunstikultuur tookord moodsatest liikumistest osasaamiseks veel küps.
Kõigile neile täpsustavatele tagasivõtmistele vaatamata tõi ekspressionistlik liikumine eesti kunsti rikastavaid algeid. Huvitav on ta üsna otsejooneline kontakt aja meeleoludega. Subjektiivse kunstina, pihtimuskunstina oli ta loojale vabastamise, enesepuhastuse võimaluseks, mis osutas loomingu seni varjus püsinud psühholoogilisele funktsioonile. Asendades juugendi staatilisuse dünaamikaga tõi ekspressionism kaasa uued kompositsiooni ehitamise põhimõtted, kus vormide parallelism ja tasakaalustatud dekoratsioonlikkus asendus fragmentaarsuse ja diagonaalidele ehitatud liikumisega. Teisenesid ka värvikasutuse reeglid.
Mäe isiksuses ja temperamendis oli palju rahutuse- ja närvlikkusekunsti vastuvõtmiseks soodsat. Ta otsis intensiivset elamust juba juugendliku väljenduse raames, mil ta näiteks maalis väljakutsuva julgusega päikest, kujutist otse ja ainiti hõõguvale kettale keskendades. Rahutuse ilminguid tuleb Mäe kunsti juba enne ekspressionistlikku aega. Ta Lõuna-Eesti künklikud maastikud maailmasõja aastatest sisaldavad mõõdukalt voolavat vormide rütmi, kus metsatukad ja künkad võtavad oma koha sujuvalt sisse, vaid korraks teisendab seda rütmi järvesilmade paigutus ning kõige üle valitseb sõbralik vaibalik kirevus. Pilved taevas on esimene muudatuse märk neis vaadetes. Nad on küll alles juugendi pehme kontuuriga, kuid nende äreva kuhjumise kaudu läbib maastikke teistsugune hingus.
Koloristlikult toimub Mäe loomingus samas suunas liikumine. Värvide sõbralik võrdväärne intensiivsus asendub ühe tooni eelistamisega, selleks saab tume preisisinine. Sinist kasutab Mägi nüüd meelsamini suure pinnana ja vastandab talle üksikuid ereda punase ja kollase laike. Niisugune värvikasutus sisaldab endas juba olemuslikult dramatismi. Sünksinisest saab Mäe maastikumaalis omamoodi tunnusvärv, mis jääb teda saatma loometee lõpuni, varieerudes vaid õige pisut. Võib lisada, et saksa ekspressionistid omistasid sinisele värvile erilist väljendusjõu, ekspressionistlikus luuleski oli ta kõige sagedamini korduv värvinimi; see põhines küll ka saksakeelse sõna „blau“ kõlamaagial, kuid maagiliselt usuti mõjuvat värvi ennastki. Tumeda mustjassinise kasutamisega saavutab Mägi oma maalides hoopis teistsuguse õhuperspektiivi kui varasemas loomingus, ta muudab sünga tagumise plaani sellega läbipaistmatuks ja paneb taeva nagu raskelt rippuma.
Niisugused on juba Mäe pärisekspressionistliku perioodi taevad aastatest 1918–1920, mil kunstnik maalib seeria Pühajärve maastikke. Looduspilt on muudetud täielikult meeleolu kandjaks, ahastuse ja surutuse väljenduseks. Mäe kunstiliselt tugevate selleaegsete maastike ees tabad end mõttelt, et vahest polnud see ainult nimetu ahastus, mis niiviisi väljapääsu otsis, võib-olla seisid siin taga müstikasse suubuvad sisulised taotlusedki.
Pühajärve perioodil maalib Mägi palju, ekspressionistlik maastikukontseptsioon muutub tema käsitluses nagu mingiks utreeritud formaalseks skeemiks, kuhu ta motiivi surub. Rahutu liikumine, mis näib niisugust maastikku läbivat, pole enam närviline voogamine, vaid jäik ja kramplik, võpatuslik. Tema ülepingutatusest on saanud maneer.
Huvitava kõrvalepõike nende küllaltki ühelaadsete maastike hulgas moodustavad kunstniku suured figuraalsed pildid „Pietà“ ja „Kolgata“. Praegu on nad teada vaid fotode vahendusel. Kannatava inimese teema esitamisega lülituvad tööd tüüpilisse ekspressionismi teemaderingi. Mõlemas on liigutavalt mõjuvat müstikatarbe väljendust ja dramatismi, kuid tõenäoliselt ka kunstilisi puudujääke.
1921–1922 sõidab Mägi Itaaliasse ja Saksamaale. Ekspressionistlikud elemendid ta loomingus taanduvad mõnevõrra, kuid elavad varjus edasi. Itaalia muljetel maalitud maastikes lööb taas välja särav värvitoredus, mis iseloomustas kunstniku varasemat maali. Fragmentaarse kompositsioonirütmiga Capri maastikes on ärevus justkui teisele plaanile taandunud, aga ta on olemas. Obersdorfis maalib Mägi rea mäestikuvaateid, kus rahutu tundelaad uuesti valitsema pääseb. Mägede hambulised rasked vormid, mis korduvad ja silmapiiri katavad, on sündinud otsekui spontaanse meeleheitehoo väljendusena.
Siiski mõjus välisreis Mäele vabastavalt. Peab arvama, et ta nägi matkal üsna rohkesti ka saksa kaasaegset kunsti ning sai näha pärisekspressionistide töid. Uued impulsid, mis ta võimalik, et kaasa tõi, ei jõudnud aga enam täielikult välja areneda. Mäe elu lõpul loodud Saadjärve maastike seerias võib jälgida elemente, mis saaksid ehk pärineda käsitletud kunstinähtuste ringist. Valguse jagamine iselaadseteks hajutatud prismaatilisteks kimpudeks on näiteks vahest rohkem ühendatav Marci eeskuju kui kubismiga. Need maastikud kuuluvad kunstiliselt mõjuvamate hulka, mida Mägi üldse on loonud. Suurejoonelistes panoraamsetes vaadetes muudab omapärane dünaamiline atmosfääri käsitlus pildi illusoorselt ruumiliseks, ses õhu voogamises on ühendavat kunstniku rahutusemaastike tundelaadiga, kuid ka monumentaalset hingust.
Mägi kandis rahutusekunsti algeid oma loominguteel pikka aega kaasas, neist kujunes tema maali lahutamatu koostisosa, tunnus, nii nagu ekspressionismi ärritav sininegi seostub meil peaaegu et intuitiivselt tema nimega.