Kunst 54/4 1978 Evi Pihlak. Konrad Mäe tulek Eesti kunsti
Konrad Mäe tulek Eesti kunsti
Evi Pihlak
Konrad Mägi kuulub sellesse kunstnike gruppi, kelle esimesed eneseavaldused langevad 1905.-1906. aasta revolutsiooniperioodi. Olles sunnitud õpilaste revolutsioonilistest rahutustest osavõtmise tõttu Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskoolist lahkuma, viis edasiste töö- ja õppimisvõimaluste otsimine koolis ühtseks rühmaks kujunenud Konrad Mäe, Nikolai Triigi, Jaan Koorti ja Aleksander Tassa üksteisest lahku. Olukorrast tingitult ei tulnud nad publiku ette mitte ühise debüütnäitusega, vaid nende loomingu esmatutvustajaks kujunesid tol ajal populaarsed poliitilised pilkelehed.
Kui Triigi joonistajatalent sellise loomingu jaoks hästi sobis, siis Konrad Mäe kohta seda öelda ei saa. Tema kunstiideaalid seostusid tol ajal hapra ja üsnagi ebamaise sümbolismiga. Kaastöö neile pilkelehtedele sundis teda tegema üldine revolutsiooniline häälestatus, kuid vinjettide ja joonistuste sisuline sobivus J. Lilienbachi väljaannetesse („Lendleht“ nr. 2, 1906, „Tapper“ nr. 4, 1906) jääb üsna küsitavaks. Kui N. Triik oma esimeste graafiliste töödega kohe esile kerkis, siis K. Mägi jäi küll esialgu täielikult oma kaaslaste varju.
Mingit laiemat kõlapinda ei leidnud ka K. Mäe esimene näitusel esinemine. Selle põhjuseks oli esmalt juba näituse iseloom. Ajalehe teatel võttis ta nimelt 1906. aastal osa Ida Johansoni Haapsalus korraldatud käsitööde ja vanade esemete näitusest, kus teistest kujutavatest kunstnikest esinesid A. Weizenberg, N. Triik, P. Burman ja A. Laikmaa. Kuid kunstiteosed moodustasid käsitööde ja vanade tarbeesemete kõrval vaid väikese osa. Tõenäoliselt saatis Mägi sinna mõningaid joonistusi või esimesi Ahvenamaal valminud maastikuetüüde.
1906. aastal Tartus korraldatud Esimesest Eesti kunstinäitusest K. Mägi nagu teisedki nooremad kunstnikud osa ei võtnud. Mõneks aastaks kadus Konrad Mägi kogunisti eesti kunstipubliku silmist. Viibides Helsingis, Pariisis ja Norras olid ta sidemed kodumaaga õige nõrgad. Ta jäi kõrvale isegi Tartus 1909. aastal korraldatud Teisest Eesti kunstinäitusest, kus noorema kunstnikkonna tugev loominguline potentsiaal õieti esmakordselt esile kerkis. K. Mäe olemasolust rääkis vaid N. Triigi poolt 1908. aastal temast Pariisis maalitud portree, mis sellel näitusel oli eksponeeritud.
Konrad Mäe enda tööd oli kodumaal neil aastatel võimalik jälgida üksikute raamatukujunduste vahendusel. 1908. aastal ilmus näiteks „Noor-Eesti“ kirjastusel Friedebert Mihkelsoni (Tuglase) novellikogu „Kahekesi“ K. Mäe vinjettidega. Kuid vaevalt need, iseendast küll väga kaunid ja omapärase hapra iluga stiliseeritud taimemotiivid, raamatu lehekülgedelt laiemalt tähelepanu äratasid. Pealegi pärines raamatu kaanekujundus K. A. Hindreylt. Üldtuntuks ei teinud kindlasti Konrad Mäge ka „Noor-Eesti“ ajakirja esimeses numbris 1910. aasta alguses ilmunud vinjetid ja vahelehed maastikujoonistustega. Kuid raamatugraafika oli Konrad Mäele nagu ta kaaslastelegi paljudel juhtudel vaid loominguliseks paralleeltegevuseks.
Konrad Mäest kui maalijast sai eesti kunstipublik teada mõningase hilinemisega. Oma esimese maalinäituse korraldas K. Mägi 1910. aasta mai alguses Oslos (tolleaegses Kristiaanias), kus ta Blomquisti kunstikaupluses 22 tööga esines. Samaaegselt toimus seal Norra Kunstiakadeemia professori Christian Kroghi näitus. Seoses selle sündmusega ilmus Oslo ajalehes „Aftenposten“ lühike arvustus, mis kiitis K. Mäe teoste värvikust ja dekoratiivset stilisatsiooni. 5. mai „Postimehe“ vahendusel jõudis teade näitusest ja selle arvustusest ka eesti lugejateni. Informatsiooni hankijaks oli siin tõenäoliselt tol ajal „Postimehele“ ja „Päevalehele“ kaastööd tegev ajakirjanik Eduard Virgo, kes 1910. aasta kevadel viibis Oslos. Kodumaale tagasi pöördudes võttis ta kaasa umbes paarkümmend K. Mäe maali.
Selle materjali põhjal saigi teoks K. Mäe esimene näitus kodumaal. Seega siis K. Mäe tõeline osalemine eesti kunstis algab õieti alles 1910. aastaga. Kunstnik ise oli sel ajal kolmekümne ühe aastane. K. Mäe näituse korraldajaks Tallinnas oli tema endine õpingukaaslane Stieglitzi koolist Alfred Kivi. Näitus korraldati tema tööruumides Maakri tänava ja Viruvärava bulvari nurgal majas nr. 2/11. Ühtlasi ilmus „Tallinna Teatajas“ kunstnikku ja tema eelseisvat näitust tutvustav kirjutis. Kuna näitus oli kavandatud laulupeo ajaks, võis selle külastamine kujuneda tavalisest elavamaks.
On mõneti omapärane, et Mäe loomingu üheks esimeseks propageerijaks kodumaal osutus just Eesti Kunstiseltsi liige A. Kivi, kes kuulus „Noor-Eestiga“ seotud kunstnike vastasrinda. Kuid sel ajal ei olnud konflikti nende kahe rühmituse vahel veel liiga teravalt valla puhkenud. Ja küllap kutsus E. Virgo kirjeldus K. Mäe tõeliselt raskest olukorrast Norras esile siira soovi aidata. Oli ju näituse eesmärgiks mitte ainult teoste tutvustamine, vaid ka nende müümine.
Kuid vahekorrad muutusid kiiresti. Saanud teada Kunstiseltsi liikmete vastuseisust „Noor-Eesti“ üritustele, ei soovinud Mägi temale nii soodsalt alanud koostööd selle organisatsiooniga jätkata. Olukorraga kodumaal tutvustas teda tõenäoliselt lähemalt Bernhard Linde, kes varsti pärast E. Virgot 1910. aasta suvel Oslos viibis. Kuna B. Linde oli ühtlasi „Noor-Eesti“ poolt 1910. aasta sügiseks kavandatud Kolmanda Eesti kunstinäituse üks organiseerijaid, sai ta K. Mäele olukorra kohta küllaltki täpseid teateid anda. Nii paluski Konrad Mägi juba 1910. aasta suvel oma Alfred Kivi kätte jäänud töid Tallinnas Kunstiseltsi näitusel mitte välja panna ja teatas oma soovist esineda just „Noor-Eesti“ poolt korraldataval näitusel.
Kolmas Eesti kunstinäitus kavatseti avada Tartus juba 1910. aasta augustis, kuid tegelikult toimus avamine 17. oktoobril. K. Mägi ei tahtnud, et näitusel esitataks juba Tallinnas nähtud töid ja saatis seetõttu Norrast 40 uut teost, mis näituse esimeste eksponaatide hulgas juba augustis kohale jõudsid. Nagu kinnitab näituse kataloog, olid kõik 40 teost ka näitusel välja pandud. Kuid lisaks sellele võib lugeda 1. novembri „Postimehest“, et K. Mägi on Norrast veel 15 uut tööd saatnud, mis samuti näitusel välja on pandud.
Seega moodustas K. Mäe looming näitusel väikese omaette personaalnäituse. Valdavas osas esindas see maastikke, vähemal määral lillemaale ja portreid. Kui arvestada veel A. Kivi juures eksponeeritud 20 maali, saatis K. Mägi 1910. aastal kodumaale umbes 75 teost. Seda ei olnud sugugi vähe kunstniku kohta, kellest paar aastat tagasi ei teatud veel midagi. Nii kujuneski K. Mäe esinemine Kolmandal Eesti kunstinäitusel publiku jaoks tõeliseks üllatuseks. See tõi endaga kaasa tähelepanu ja tunnustuse. Ükski teine tolleaegne eesti kunstnik ei vallutanud nii kiiresti kriitika ja vaatajate südameid kui K. Mägi. Näituse kõige asjatundlikum arvustaja F. Stryk arvas, et Mäe maastikud on näituse hiilgenumbrid. Poeetiliselt ja kõrgelennuliselt kirjeldas Mäe maastike värvirõõmu ning tugevat mõju vaatajale J. Luiga. G. Suits nimetas Mäge üheks publiku sellekordseks „pailapseks“.
K. Mäe edust räägib selgelt ka näituse ostude aruanne. Sellest võime lugeda, et näituselt osteti kokku 1924 rubla eest teoseid. Üksikud kunstnikud olid esindatud järgmiste summadega: K. Mägi 525 rbl., J. Koort 425 rbl., N. Triik 300 rbl., P. Burman 239 rbl., K. Burman 230 rbl., A. Roosileht 65 rbl., R. Aren 45 rbl., A. uurits 40 rbl., R. Nyman 35 rbl. Ajalehes väidetakse, et ostjateks olid peamiselt Tartu kehvemad haritlased ja ülikooli noorsugu.
Kordaläinud esinemine ja ostud ei tähendanud aga, et nii Mäe kui ka teiste nooremate kunstnike looming, mis sellel näitusel esmakordselt ühiselt ja ilma vanemate kunstnike kaasosalemiseta publiku ette toodi, oleks kohe absoluutse ja üldise tunnustuse leidnud. Kõrvuti kiitvate hinnangutega näituse kohta rõhutati ajakirjanduses korduvalt, et rahva arusaamine kujutava kunsti osas on veel väga vähene ja maitseliselt madalal tasemel. Kolmas Eesti kunstinäitus oli üks esimesi ja otsustavamaid samme kodumaal ka kaasaegsemaid ja moodsamaid kunstipüüdlusi tutvustada. Sageli ühines alalhoidlikuma maitsega publiku arvamusega ka vanameister August Weizenberg, kes 1910. aasta „Postimehes“ kirjutas: „…nad ei jaksa enam iluduse ja jäleduse vahel vahet teha. Üks kombeline ning ilus pilt ehk kuju näitab inimese vaimu ning ülendab tema hinge igapäevasest elust kõrgemale, kus häädus ning ilutundmus meeli kosutab ning tundmusi erutab.”
See oli ka paljude teiste akademismist mõjutatud kunstnike ja vaatajate seisukoht. Näiteks toosama A. Kivi, kes abistas K. Mäge esimese näituse korraldamisel Tallinnas, ütles 1911. aasta aprillis Tallinnas Kirjanduse-haruseltsi kõneõhtul peetud ettekandes „Realismusest uuema aja kunstis”, et tema esinemist ajendas soov realistlikku voolu kaitsta „Noor-Eesti” kunstnike vastu. Sealjuures esitasid nimetatud kunstnikud realismi all tegelikult üsnagi konservatiivset akademismi. Selle propageerimiseks korraldas Eesti Kunstiselts paralleelselt „Noor-Eesti” Kolmanda kunstinäitusega Tallinnas oma kunstinäituse. Ometi kujunes neist kahest „Noor-Eesti” näitus vaieldamatult mõjukamaks. Sellel esinejate hulgas oli K. Mägi oma küllaltki natuurilähedase ja tugeva esteetilise värvimõjuga teostega just üks neid autoreid, kes publikut kõige otsesemalt lähendas moodsa kunsti mõistmisele. Näib, et harjumine K. Raua, J. Koorti või N. Triigi ekspressiivselt jõulisema ja järsuma kunstilaadiga nõudis rohkem aega. Pealegi oli K. Mäe loomingus valitsevaks maastiku- ja lillemaal – alad, mis juba iseendast kuulusid publiku meelisžanride hulka.
Erinevalt oma kaaslastest ei kirjutanud K. Mägi üleskutseid kodumaise kunstielu ergutamiseks, ei arutanud kõneõhtutel või ajakirjanduse veergudel uuema kunsti päevaprobleeme, tema mõjutas kunstipublikut eelkõige oma loomingu kaudu. Ühtlasi oli K. Mägi 1912. aastal Eestisse asudes ka üks esimesi kunstnikke, kes hakkas kodumaist loodust jäädvustama. Kuigi kunstnik sekkus hiljem aktiivselt ka kunstielu organisatoorsetesse küsimustesse, on teise aastakümne alguses tema missiooni kandjaks siiski looming.