Kunst 54/4 1978 Tiina Nurk. Konrad Mägi ja kunstikool Pallas

Lae alla pdf

Konrad Mägi ja kunstikool „Pallas“

Tiina Nurk

Käesoleva sajandi teise aastakümne lõpp oli Eestis revolutsiooni, klassivõitluse ja kodusõja rahutu ajajärk. Sel ajal tuli kodumaale tagasi haritlasi, kes enne Esimest maailmasõda ja Oktoobrirevolutsiooni olid viibinud paguluses, õppinud ja töötanud Lääne-Euroopas ja Venemaal. Vaimsed huvid ja loomingulised taotlused ühendasid intelligentsi gruppideks, et koos avaldada oma tõekspidamisi ja võidelda nende eest. Üheks aktiivsemaks ja ettevõtlikumaks koondiseks kujunes 1918. aastal asutatud kunstiühing „Pallas“ Tartus. Peale kunstielu organiseerimise ja näituste korraldamise võtsid pallaslased 1919. aastal osa kunstikaitse üritustest ja panid aluse kunstikoolile.

Kunstiühingu „Pallas“ üks teotahtelisemaid ja algatusvõimelisemaid liikmeid oli Konrad Mägi. Ta oli asunud kodumaale juba 1912. a., pärast ligi kümme aastat kestnud võõrsilviibimist. Elanud algul vaheldumisi Tartus ja Viljandis, valis ta 1916. aasta sügisel lõpuks elupaigaks Tartu. Loomingulise töö kõrval hakkas ta oma ateljees andma maalimistunde. K. Mägi, sel ajal lõpetamas neljandat elukümmet, oli näinud palju viletsuspäevi, mis olid laostanud tervise ja kurnanud elujõudu. Tulnud Pariisi kunstilembelisest õhkkonnast ja sõpraderingist, surus teda üksindus ja Tartu provintsliku vaimuelu loidus. 1915. aastal kirjutas ta sõjaväkke mobiliseeritud A. Tassale: „Muidu on elu siin vanaviisi väga nahkne ja mõistagi ei ole joonistamisest midagi välja tulnud… On nii palju igapäevaseid rahamuresid, et mitte midagi muud aega mõelda ei saa, sest need mured iga päevaga ainult suurenevad. On ju ka veel üks asi, mis seda seisukorda iseäranis hapuks teeb ja nimelt see, et ei ole kaaskannatajaid. On ju siin mõned isikud, õige sümpaatsed inimesed, aga ikkagi tunned nende hulgas ennast võõrana… Ka see ainuke oaas – Werner on vähe igavaks läinud, aga et kuskil olla ei ole ja tööks vähe tuju on, siis saab sääl surmapõlgusega edasi istutud.“

Uut energiat ja teotahet andis K. Mäele Pariisi-kaaslaste A. Tassa ja F. Tuglase saabumine Tartusse, eriti aga kunstiühingu „Pallas“ loomine, kus K. Mägi kandis abijuhataja kohustust. 1919. a. suvel läks ühingus liikvele mõte asutada kunstikool, võimaldamaks õpitingimusi noortele, kelle õpingud olid sõja tõttu katkenud. Ühing valis komisjoni, kuhu kuulusid K. Mägi, A. Tassa ja J. Einsild, kes pidid vaagima kunstikooli rajamise tingimusi. Kuna J. Einsild eemaldus ühingust, samuti kooli asutamise komisjonist, kutsuti Tartusse Anton Starkopf. 1919. aasta augustis oligi K. Mäel ja A. Starkopfil koostatud õppekava, mille A. Tassa kunstiühingu „Pallas“ juhtijana esitas Haridusministeeriumile. Kindlas usus kooli avamisse palus A. Tassa Haridusministeeriumilt ka rahalist toetust.

Vastuseks teatas Haridusministeeriumi Kunsti- ja Muinsusosakond, et eraalgatusel loodud õppeasutust on võimalik riiklikult toetada ainult siis, kui see faktiliselt töötab ja on ministeeriumis registreeritud. Kohapeal leidis pallaslaste ettevõte toetust Tartu Maavalitsuse haridusosakonna juhatajalt A. Bachilt, kes julgustas tööga alustama ja nõutas laenu Tartu Maapangast. Ulualune saadi Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonnalt, kuna see oli sel ajal oma tegevust lõpetamas ja võis loovutada koolile oma ruumid Lossi (praegu A. Lätte) tänaval.

1. oktoobril 1919. aastal koguneski paarkümmend noort Lossi tänava ruumidesse, kus neid hämmastasid kuldraamides vanad maalid ja 18. sajandi stiilne mööbel, mis olid kaitse alla võetud Tartust ja Tartu lähikonnast. Kunstiõpilasi tervitas A. Tassa. Kuna enamik õpilastest oli saanud ettevalmistuse Venemaa kunstikoolides või Tartu eraateljeedes, võis tööga kohe alustada, sest suures ateljees ootasid molbertid.

23. oktoobril kirjutas kunstiühingu „Pallas“ juhataja A. Tassa Tartu Linna haridusosakonnale: „Kunstiühing teatab registreerimise suhtes, et nimetatud ühing on korraldanud ateljeesüsteemilise kunstikooli, kandev nimetust: Kunstiühingu „Pallase“ kunstikool. Juhataja kohuseid täidab kunstnik Konrad Mägi. Õppejõududesse kuuluvad pääle ülalnimetatud kunstniku K. Mägi kunstnikud Anton Starkopf ja Ado Vabbe.“

K. Mäe juhatajaks valimisel arvestati kindlasti seda, et ta oli oma kolleegidest üle kümne aasta vanem. Ka oli ta mitu aastat tegutsenud õpetajana oma ateljees. 1920. aasta algul kutsuti kooli tööle veel Voldemar Mellik.

Peale juhatajakohustuste kandis K. Mägi võrdselt teiste õppejõududega õppekoormust. Esimesel aastal ei olnud eraldi ateljeesid õppejõudude järgi, vaid maaliateljees käisid juhendamas K. Mägi ja A. Vabbe, skulptuuriateljees A. Starkopf ja V. Mellik. Peale selle õpetas A. Vabbe graafikat, peamiselt tušijoonistust ja linoollõiget, sest ulatuslikumaks graafikatehnikate viljelemiseks puudus sisseseade. Teisel õppeaastal hakkasid ateljeed välja kujunema õppejõudude järgi: K. Mägi õpetas peamiselt akti ja portreed, A. Vabbe natüürmorti ja graafikat. Päris kindlat vahet aga ühe või teise ateljee vahel ei olnud, sest õpilane valis ise, mida maalida või joonistada. Koolis valitses sõbralik kollegiaalne vaim ja hea töömeeleolu. Pedagoogilistes küsimustes ei olnud juhataja ainuotsustaja, vaid kõik õppetöösse puutuvad küsimused arutati läbi õpetajate nõukogus.

K. Mäe pedagoogilise töö aluseks oli natuuristuudium, eelkõige inimfiguuri põhjalik tundmine. Seepärast laskis ta kõige enam töötada akti järgi. Tavaliselt joonistati söega, sest õlivärve ja pintsleid oli raske saada. Natuuri edasiandmisel lubas K. Mägi stiliseerivat lähenemist. Igasugustele utreerimistele ja deformeerimistele pani K. Mägi kohe piiri. Ateljeede põhimõtteks oli võimaldada õpilaste oskuste ja võimete iseseisvat arengut. Vastavalt aja vaimule ilmnes õpilaste töödes futuristlikke, kubistlikke ja ekspressionistlikke tendentse, kuid igapäevases õppetöös modernistlikke vormivõtteid õpilastesse ei sisendatud, vaid vastupidi – nende vastu võideldi. K. Mägi jälgis väga tähelepanelikult õpilast ja kui see hakkas kalduma maneeri või jäljendama õpetaja laadi, nõudis kategooriliselt vigurdamise lõpetamist ja täpset natuuri jälgimist. „Pallase“ esimestel aastatel märgiti sageli „mägitsemist“ ja „vabbetsemist“, s.t. K. Mäe ja A. Vabbe loominguliste võtete matkimist, sest nende spontaanne laad imponeeris õpilastele.

Mägi oli arvestatavaks ja autoriteet­seks õppejõuks oma mõistva ja abistava suhtumisega õpilase individuaalsuse kujun­damisel. Väljaspool ateljeeseinu võlus K. Mägi õpilasi elava ja temperamentse inimesena, kes oli maailmas palju käinud ja palju näinud. Ta püüdis õpilasi kõigiti arendada ja julgustada. Tema õhutusel esi­tasid andekamad õpilased oma töid kunsti­ühingu „Pallas“ näitustele ja astusid ühin­gu liikmeks. Ta käitus alati korrektselt, kuid kaebas sageli tervise ütle, eriti kül­made tulekul. Talumata jahedust ja rõskust, soojendas ta ennast õpetajatetoa suure ahju nišis istudes. Esimestel aastatel ei olnud koolis pidevat teoreetilist kursust, vaid seda korvasid kunstiühingu „Pallas“ avalikud loengud ja kirjandusõhtud. Need andsid õpilastele väga palju silmaringi arendamiseks. Pro­fessionaalseid probleeme, sageli ka mineviku ja aktuaalseid kunstiküsimusi arutati ateljeetöös. Sel puhul näitas K. Mägi ennast huvitava vestlejana.

Peale pedagoogilise töö nõuti kunstikooli „Pallas“ õppejõult loomingulist aktiivsust. Kõigist „Pallase“ põhikirjadest käis läbi nõue, et kooli õppejõud pidi olema eel­kõige loov kunstnik ja eksponeerima oma teoseid avalikel näitustel. K. Mägi töötas kahel esimesel „Pallase“ aastal suhteliselt vähe, kuid võttis osa nii näitustest kui ka ühingu tegevusest.

Lakkamatuks ja närvesöövaks mureks oli „Pallase“ majanduslik olukord. Kuigi koolil oli kuratoorium, kelle kompetentsi kuulus majanduslik külg, lasus pearaskus siiski kooli juhatajal K. Mäel. Teda tunti tubli organisaatorina, kes ise armastas tegutseda ja lasi teistel tegutseda. Ka ei puudunud tal diplomaadivõimed, sest peale majandusraskuste ületamise tuli võita koolile tunnustust ja poolehoidu. Kuna kool oli tekkinud eraalgatusel, siis Haridusministeerium ei määranud stabiilset summat ja „Pallas“ pidi leppima järjest muutuvate toetusrahadega. K. Mägi kooli juhatajana maadles pidevalt vekslitega, et saada pangalaenu ja tasuda võlgu, kus­juures sageli kujunes uus veksel eelmise väljaostmiseks. Žirantideks olid peamiselt kooli õppejõud või kuratooriumi liikmed. K. Mägi suutis hoida häid suhteid Tartu Linnavalitsusega, kes määras „Pallasele“ väiksemaid toetussummasid.

Tohutult ränk oli esimest kooliaastat lõ­pule vedada. Teisel õppeaastal olukord ei paranenud, pigem halvenes seoses tarbe­hindade tõusu ja üldise elukallinemisega. 1921. aasta kevadel oli „Pallas“ sulgemise äärel. See masendas nii õpetajaid kui õppijaid. Hakanud looma ateljeesid kunsti õpetamiseks, lootsid K. Mägi ja tema mõttekaaslased riigivõimult toetust, kuid sõjajärgses .kriisiolukorras oli kodanlik valitsus võimetu ülal pidama kunstikooli, seda enam, et 1920. aastal oli käsil Tal­linna Linna Kunsttööstuskooli muutmine Riigi Kunsttööstuskooliks.

Ruumide osas „Pallase“ olukord pisut pa­ranes, sest Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toim­kond viis kaitse alla võetud varad kunsti­ühingu ruumides 1919. aasta novembris korraldatud näitusele ja selle lõpetamise järel tagastas omanikele. Kuid teisel aastal tõusis õpilaste arv 60-ni ja Lossi tänava ruumide kitsikus andis tunda. 1921. aasta sügisel õnnestus saada kunstikooli kasu­tada endise linnahaigla ruumid Kalamehe (hiljem Kaluri) tänaval. Pidev koormus koolis ja organisatoorsed ülesanded rui­neerisid K. Mäe niigi viletsat tervist.

1920. aasta suvel viibis ta ravil Kures­saares, kuid mõtted põikasid siiski Tar­tusse. Nii kirjutas K. Mägi A. Tassale: „Kuidas on lood „Pallasega“? Kas mehed kõik ikka veel istuvad Tartu pääl? Loo­detavasti saan siit ühe kuu pärast minema. Kahju, et Sina ja Vabbe siia ei tulnud. Oleks vist hästi see olemine siin teie när­vide pääle mõjunud.“ Ilmselt andis ravi häid tulemusi, kuid järgnev ränk õppeaasta lõi K. Mäe taas rööpast välja. 1921. aasta sügisel siirdus ta pikemaks ajaks välismaale, et tutvuda kunstikoolide tööga ja puhata. Reis kulges üle Saksamaa Itaa­liasse, kus pikemad peatused toimusid Roomas, Capril ja Veneetsias. 1922. aasta suve veetis K. Mägi Saksamaal Obers­dorfis.

Kunstikooli „Pallas“ kaht esimest õppe­aastat iseloomustab vabaateljee töömeetod, mis oli populaarne Lääne-Euroopa kunsti­keskustes, eriti Pariisis. Vabaateljeedes olid oma oskusi viimistlenud K. Mägi, A. Starkopf, A. Vabbe ja A.Tassa. Vaba­ateljee õhkkonnaga õppeasutust püüti luua ka Tartus, sest K. Mägi pidas loomingulise tegevuse aluseks individuaalset pedagoo­gilist juhendamist ja õpilaste endi algatus­võimet.

K. Mäe välismaale siirdumise järel sai kunstikooli „Pallas“ juhatajaks A. Star­kopf. K. Mäe õpilastega hakkas töötama N.Triik, kes 1921. aasta hilissuvel asus Tallinnast Tartusse. A. Starkopf, energi­line ja kainelt kaalutlev mees, asus kii­resti päästma likvideerimise ohtu sattunud kooli. Juba 1919. aastal oli Haridusmi­nisteerium soovitanud joonistusõpetajate ettevalmistamist „Pallases“. K. Mägi tun­nustas ainult puht kunstialast õppetööd ja oli kangekaelselt vastu õpetaja kutseks ettevalmistamisele, sest lõpetatud kutse­hariduse andmine ei olnud vabaateljee eesmärgiks. A. Starkopf hoomas aga, et vabaateljee-tüüpi õppeasutus ennast Eesti kitsastes oludes ei õigusta, vaid „Pallas“ kui ainuke kunstikool pidi andma lõpeta­tud hariduse. Ka õppivad noored ise taht­sid tunnistust, mis näidanuks nende hari­dust.

A. Starkopf suutis koolis leida paarküm­mend õpilast, kes olid nõus taotlema õpe­tajakutset. Kiiresti kutsuti M. Pukits kur­suste juhendajaks ning K. Merilaid, L. Sapotzki ja K. Meimark õpetajaiks. Kursustega seotud kulud võttis haridusmi­nisteerium enda kanda.

Joonistusõpetajate kursusega seoses hakati kooli tööd muutma süsteemikindlamaks. Algajaile seati sisse ateljeele eelnev üld­klass kunstialgete omandamiseks. Ka teo­reetiline kursus, mis seni oli baseerunud põhiliselt üksikloengutele või lühemale sarjale, muutus pidevaks. Kooli profiili laiendamiseks avati graafikaateljee, mille juhatajaks kutsuti G. Kind Dresdenist.

1922. aasta sügisel saabus K. Mägi tagasi. Juhataja kohustusi ta üle ei võtnud, vaid hakkas juhendama tööd maastiku ja na­tüürmordi ateljees, mis loodi kolmandaks maaliateljeeks lisaks A. Vabbe ja N. Triigi ateljeedele. K. Mägi oli sügavalt pettu­nud „Pallase“ vabaateljeede ümberkujun­damisest kindla süsteemiga kunstikooliks.

1923. aasta märtsis sõitis A. Starkopf välismaale ja K. Mägi asus taas juhataja kohale. Ta ei teinud midagi alustatud ümberkujundamise pidurdamiseks, vaid laskis sellel kui paratamatusel edasi are­neda. Kooli astus üha enam õpilasi, kellel puudusid algoskused, seepärast tuli veelgi süvendada ettevalmistavat osa. Järgnevail aastail avatigi ettevalmistusklass ja jagati üldklass joonistus- ning maaliosakonnaks, mis tuli läbida ateljeesse jõudmiseks.

1923. aastal andis Tartu Linnavalitsus „Pallasele“ kasutusse maja Karlova (hiljem Kalevi) tänav 2. Ka see polnud sobiv koolimajaks ja vajas põhjalikku remonti, kuid selles jätkus ruume kõikidele klassidele ja ateljeedele.

1924. aasta kevadel saatis kunstikool „Pallas“ välja esimese lennu, kuhu kuulusid N. Mei, F. Sannamees, K. Veeber ja E. Viiralt, neist K. Veeber oli K. Mäe õpilane. Kuna viimase kolme aastaga oli kujunenud terviklik õppesüsteem, mis vastas kõrgema kunstihariduse nõuetele, siis 1924. aasta sügisel registreeriti õppeasutus Kõrgemaks Kunstikooliks „Pallas“.

Vabaateljeede luhtumise kõrval oli K. Mäele teiseks pettumuseks uus laad kunstiühingus „Pallas“. See oli intiimsest sõprusringist muutunud avalikuks ühinguks esinduslike klubiruumide ja laiahaardelise tegevusprogrammiga. Ja tundubki, et pärast välismaalt naasmist 1922. aasta sügisel oli K. Mäe algatusvõime ja organiseerimistahe saanud purustava hoobi. Oma halva tervise üle oli ta kurtnud alati, sellega oldi harjutud ega võetudki tema kurtmist tõsiselt. Kuid mõni aasta tagasi oli Pariisi-kaaslaste saabumine Tartusse, koondumine ühingu ja kooli ümber andnud K. Mäele nagu uut jõudu, erilist entusiasmi võidelda kõiki raskusi trotsides vabaateljeede asutamise eest. Nüüd tõmbus ta tagasi ja elas Itaalia-reisi muljetest, mida tõendavad suurel hulgal maalitud Itaalia-ainelised teosed, eriti sinitaevalised Veneetsia vaated ja öösumedad Capri motiivid. Maastiku maalimisele õhutasid teda ka Saadjärvel veedetud 1923. ja 1924. aasta suved.

1924. aasta sügisel avastati K. Mäel lisaks üldisele tervise halvenemisele ja närvlikkuse kasvule veel tuberkuloos. „Pallase“ initsiatiivil hangiti toetus ja saadeti K. Mägi oktoobris Schwarzwaldi sanatooriumisse, kus ohtlik kriis möödus. Järgmise aasta kevadel saabus K. Mägi kurnatuna ja väsinuna Tartusse tagasi. Kolleegid püüdsid hankida raha haige saatmiseks Soome sanatooriumisse, ent raha ei saadud. Psüühiliste häirete ilmnedes paigutati K. Mägi Tartu ülikooli närvikliinikusse. Juunis, koolitöö järgmise aasta plaane tehes pöörduti haigla poole saamaks teada, kas K. Mäele võib koormust planeerida. Vastuseks teatas Tartu ülikooli Närvi ja Vaimuhaiguste kliinik 20. juunil 1925. aastal: „… Mägi tervisline seisund on sarnane, et paranemiseks lootust ei ole ja et ta sügisel kindlasti mitte õppetööst osa võtta ei saa.“

1. augustil vabastati K. Mägi Kõrgema Kunstikooli „Pallas“ juhataja kohalt ja kooli juhtimine usaldati N. Triigile. 15. augustil 1925. aastal võtsid pallaslased vastu Konrad Mäe surmateate.

„Pallase“ kunstikool tekkis kunstiühingu liikmete ühise üritusena, kuid kõigi püüdlustele andis hoogu Konrad Mäe eriline entusiasm ja vaimsus, millega ta suhtus kunstikooli loomisse. Tänu esimeste aastate pingutustele õnnestus kooli säilitada ja luua esimene kõrgem kunstiõppeasutus Eestis.