Looming 1925 A.Vaga, F.Tuglase, J.Genssi ja G.Suitu mälestused Konrad Mäest

Lae alla 1925

Konrad Mägi

Alfred Vaga

1

Olles enam kui kümmekond aastat üks kõige populaarsematest Eesti kunstnikkude seas, on Mägi siiski tänapäevani jäänud suurel määral kummaliseks probleemiks. Ta on tuntud, ent ometi tundmata, — ta on loonud erilise maastikukooli, on suggereerinud hulkadele oma loodustunde, oma värviilma, oma kunstilise ilmamõistmise ja vastuvõtlikkuse, ent ometi pole tema maastik, tema loodustunne defineeritud, tema loomingu põhijooned kindlaks määratud. Arvustus on võtnud teda kuidagi paratamatuna, iseenesest mõistetavana, on andnud tema teostele näituste puhul ühe või teise, peamiselt siiski ülistava hinnangu, kuid on jätnud selle põhjendamiseks ette toomata lähemaid motiive ja selgepiirilisemaid väiteid. Ja vist kordagi ei ole üles seatud küsimust väliste mõjude kohta Mägi kunstilises arengus, kuigi selle arengu tihedalt-muutlikud ja mitmeilmelised astmed juba iseenesest oleks pidanud esile manama selle küsimuse, niisama ka elavat huvi tekitama sarnase sagedase ilmemuutmise põhjuste vastu. Koosneb ju Mägi toodang nii paljudest erinevaist palgetest, et ülevaate nendest on kaotanud isegi ta lähemad ametivennad ja austajad.

Nüüd on Mägi need kõrvale jäetud, unustatud küsimused ise oma surmaga teravalt päevakorrale tõstnud. Ent näib mulle, et nad kindlama ja otsekohesema vastuse jäävad ka nüüd: liiga lähedal seisab meile veel kunstnik. Võime tõmmata vaid ainult tähtsamaid piirjooni, esitada arvamisi ja oletusi, seda enam, et veel on üksikasjalisemalt selgitamata nii Mägi elukäigu välised sündmused, mille lähem tundmine möödapääsematult tarvilik sarnase subjektiivse ja haiglaselt-muutliku kunstniku loomingu mõistmiseks, kui ka tema toodangu suurus, mitmekesisus ja kunstiline iseloom, kuna näitused ei ole meile tutvustanud teda kaugeltki selgelt ja põhjalikult. Piirdun sellepärast lühema läbilõikega kunstniku elust ja loomingust, ainult pealiskaudselt puudutades neid seni lahtiseks jäänud küsimusi, seadmata omale eesmärgiks nende lahendamist.

Mägi elutee esimesest poolest teame meie äärmiselt vähe. Ta sündis 2./14. oktoobril 1878 Uderna mõisas Tartu lähedal valitseja abilise pojana, saades ristimisel nimeks Konrad Wilhelm. Siin möödub ta varajasem lapsepõlv ning sünnib ka ta esimene tutvus pintsli ja värvidega. Mihkel Martna, kes oli sel ajal tegev maalermeistrina Tartus, oli oma peale võtnud mõisa värvimistööd. Töid juhatades oli ta tähele pannud maalrite tegevust terava huviga jälgivat poisikest ning tulevale maalikunstnikule poolnaljatades pintslit pihku pistnud, käsuga teistele abiks olla, mida Konrad ka teinud oli suurima innuga. Nii on jutustanud kunstnik alles hiljuti, oma saatuse haiguse selgemal silmapilgul, ja see anekdoodina kõlav juhtumus on õieti ka kõik, mis on seni teatavaks saanud Mägi elust Udernas.

Mõisast asub kunstniku isa perekonnaga Tartu, saades koha Faure rauavabriku kontoris. Konrad pannakse Pellbergi algkooli, sealt satub ta linnakooli, kust aga varsti isa surma tõttu lahkuma peab, et ise hankida omale ülalpidamist. Ta saab koha Bandelier mööblivabrikus ning õpib seal puunikerdajaks, ühtlasi hiljem joonistamist harjutades Tartu Saksa käsitööliste seltsi õhtukursustel, kus oli õpetajaks maalija R. von zur Mühlen. Jätkates stuudiumi puunikerdamise alal, astub Mägi 1902. a. sügisel parun Stieglitzi kunstikooli skulptuuriklassi Peterburis ja jääb sinna kaheks aastaks, õppides peamiselt prof. A. Adamsoni juhatusel, kuni üks poliitilise ilmega väljaastumine teda 1905. a. algul koos sama kooli õpilaste N. Triiki, J. Koorti ja A. Tassaga sealt lahkuma sunnib. Sellega algab ühtlasi uus ajajärk Mägi elukäigus.

Ei ole teada, kus ja kuidas veetis Mägi esimese aasta peale lahkumist Stieglitzi kunstikoolist, kuid 1906. a. suvel leiame ta Ahvenamaa saarestikul väikese Eesti kunstnikkude koloonia liikmena, kuhu kuulusid ka Triik ja Tassa. Osalt Ahvenamaa omapärase kauni looduse virgutusel, esijoones aga oma kaaslaste, eriti Triiki mõju all tõuseb Mägis sel ajal võitmatu huvi maalikunsti vastu, mis sunnib teda skulptuurist loobuma ning anduma maalikunstile. Triikis leiab ta sel alal oma esimese õpetaja.

Sügisel asub kogu seltskond Helsingi, et täiendada oma võimisi sealses kõrgemas kunstikoolis, Ateneumis. Kuna Triik sealt paari kuu pärast Pariisi sõidab, jäävad Mägi ja Tassa Helsingi kuni järgmise aasta sügiseni, teenides ülespidamist Hurti rahvaluule kogude ümberkirjutamisega Soome Kirjandusseltsis ning teiste juhuslikkude töödega, mis nende stuudiumi kunstikoolis muuts loomulikult katkendiliseks ja vähe viljakaks. Siis sõidavad Pariisi ka nemad, kust Mägi 1908. a. kevadel asub Norramaale — Munchi, Viegelandi ja Hamsuni kodumaale, kuhu oli eelmisel suvel teinud kunstilise palverännaku Triik.

Vaatamata äärmise ainelise viletsuse peale töötab Mägi Norras Kristiaanias — iseseisvalt kaks aastat, saates selle töö viljana ajakirja „Noor-Eesti” toimetuse poolt 1910. a. sügisel korraldatud kolmandale Eesti kunsti üldnäitusele nelikümmend maali, mis osutusid valdavas enamus peenelt stiliseeritud müstilise põhiheliga dekoratiivsete maastikkudena. Kuna laiem publik nende vastu asus enam-vähem eitavale seisukohale, nagu üldse kogu selle näituse vastu, andis üks näituse korraldajatest — B. Linde — eessõnas näituse kataloogile Mägi loomingu kohta järgmise huvitava iseloomustuse:

„Selles kunstnikus on kahtlemata suur stiliseerimise anne, mis suures dekoratiivses stiilis tulevikus midagi võimsat luua võib, sest kalduvused dekoratiivsuse poole on K. Mägi juures ehk kõige võimsam element. Orna tundelikkusega, mis kuni haigluseni ulatub, näeb ta loodust, kust ta kõike seda, mis kunstniku tundmusi vangistada on suutnud, välja ütleb. See kõik ei sünni aga impressionismile omasel ülelibiseval kergusel,— viimane ilmutab ennast ka, aga üksi rohkem kavandilistes töödes, vaid juurdleval raskusel: kunstnikku on mõni koht oma dekoratiivsusega vangistanud, kuid ta ei lepi üksi selle momendulise mulje edasiandmisega, vaid näeb selle taga midagi muinasjutulist avanevat. See tuleb iseäranis suuremas „Soomaastikus“ ja „Maanias“ nähtavale. Selles võiks kaudset sugulust näha Edvard Munchiga. Kuid Munchi paaniline arusaamine tervest oma ümbrusest, tondilikkuse domineerivus Munchi juures petub K. Mägi dekoratiivsete stiliseerimiste tagaseina taga alles. K. Mägi tööd on nagu saladuslikud väravad, mis meie tähelepanu täie jõuga vangistavad, meid aga piinab küsimus: mis seal taga on?“

Olen toonud selle pika tsitaadi, mida suurelt osalt võtta tuleb kogu meie selleaegse kirjandus-kunstilise esirinna arvamisena, mitte sellepärast, nagu pakuks ta Mägi Norra ajajärgu toodangu ja kunstilise kontseptsiooni tabava iseloomustuse, vaid enam vastupidistel põhjustel, kuna näen siin esimest astet Mägi loomingu ja kunstniku-iseloomu väärhinnangute seerias. 

Sest mingit „juurdlevat raskust“ Mägi looduskäsituses need maalid ei ilmutanud, niisama mitte ka haigluseni küünivat õrna tundelikkust, — need olid pea erandita improvisatsiooniliselt sündinud vaibalisd, pinnalised, õhuta ja perspektiivita, kuid süngelt-värvikõlavad maastik-kompositsioonid, mille tekkimisel loodusfragmendid olnud ainult põhjuseks, väliseks tõukeks. Nad olid nähtud kui arenematu lapse silma läbi, kellele loodus näib ainult imelise värvilise pinnana — esemetult-ühtesulanuna, ilma õhulisuse ja joonelise kauguseta. Tehniliselt ja käsituselt olid nad nõrgad, dilettantlikud, vaevalt küünivad vähenõudliku kunstipärasuse piirideni, ning mis neis täiesti puudus — oli looduse elutunne, hingestatus. Et neis aga siiski näha suudeti midagi munchiliselt-jõulist ja salapärast, on meile tänapäeval hästi mõistetav, kui tuletada meele, et Mägi debüüt langes kokku sümbolismi õitseajaga, kus iga lihtsamagi nähtuse ees tõsteti küsimus, sarnanev eeltoodule: mis seal taga on? Sest vaevalt võib praegu vähematki kahtlust olla selles, et mitte vaimusugulusest Munchiga, mitte viimase mõjust ei kõnelenud need maalid, vaid inspireerumisest Gerhard Munthest, tema dekoratiivsetest kavanditest vaipadele ja kunsttikandustele.

2

Lahkudes 1910. a. sügisel Norrast sõidab Mägi uuesti Pariisi, kuhu jääb ligi kaheks aastaks, õppides katkendiliselt Colarossi eraakadeemias ning elatades ennast juhuslikkudest töödest skulptuurkäsitöö alal, muu seas ka teenistusest mööblinikerdajana, nagu kord noormehena Tartus. Tema selleaegne toodang on peaaegu täiesti tundmatu, kui mitte lugeda paari 1916. a. kunstinäitustel Tallinnas esitatud impressionistlikku etüüdi, mille põhjal aga raske on väita midagi kindlamat kunstniku arenemisest ja huvidest neil aastatel. Kevadel 1912. a. pöörab ta kuueaastase äraoleku järel kodumaale tagasi ja asub Tartu, hankides siin omale tunniandmisega ülespidamist. 1913. a. suve veedab ta Saaremaal — Kihelkonnas, järgmise aasta Viljandis ja Võrumaal — Mõnistes — ning 1915. a. suve Kuresaares, luues arvurikka kogu maastikmaale ja etüüde, mis põhjalikult erinevad tema Norras sündinud toodangust. See ajajärk annab ka mõned nature morte’id — „Sirelid“ mitmes variandis — ja portreed, millest siin parematena nimetatud olgu „Mustlane“, „Mustlase tüdruk“ ja „Neiu valges“.

Iseloomult ja käsituselt jagunevad neil aastatel loodud maastikud üldjoontes kahte seeriasse. Esimest, mille moodustavad Kihelkonna rannamaastikud, kannab joobumine värvidest koos neoimpressionistliku, Signac’i mõjutatud looduskäsitusega, teises — Kuresaare tänavaetüüdides ja etüüdides mererannast avaldub ilmne püüd edasi anda tihendatud impressioone looduse-suggereeritud meeleoludest, kus juures nende tõlgitsemises tunda võib osalt Munchi, osalt Van Goghi, teatud määral aga ka „vanema“ Matisse’i looduskontseptsiooni varjundeid. Vahepealsed, 1914. aasta pärit tööd seovad mõlemaid seeriaid enam-vähem segailmise üleminekuna.

Kõigis neis, suuremalt jaolt vabaõhumaalides, näeme võrreldes Norra seeriaga märksa tihedamat, peaaegu silm-silmalist lähenemist loodusele, ununenud on kunstniku varema loomisjärgu dekoratiivne stilisatsioon, ning peamiselt selle loodusläheduse mõju tõuseb neis esile Mägi toodangule seni võõras kunstiline element — erk loodusunne, kõneldes kunstniku tundeilma, värvimeele ja vastuvõtlikkuse süvenemisest ning peenendumist. Ometi ei ole kuidagi viisi põhjendatav 1916. aasta näituse puhul H. Kompuse poolt vaadeldud maastikkude kohta avaldatud väide, et neis „kõik elab, liigub, sünnib, sureb, ajab end metsikult üles või tõmbab end aralt kokku, karjatab võikalt või vaikib õudselt, kuhjunud täis salapärast jõudu, mis tuhandevõrra asjadesse kildunduna neissamus kildudes iseendaga heitlemas…“ See on äärmine liialdus, enesepete, sündinud ühte või teise välise tõuke tekitatud pingutuspüüde tagajärjena näha neis Mägi töödes tegelikult leiduva asemel seda, mida näha oleks tahetud.

Veel ekslikuma iseloomustuse annab eelnimetatud arvustaja Mägi selle ajajärgu portreemaalidele, kirjutades järgmist:

Sootu iselaadilise ilma avab meile Mägi omis portreedes, laseb meid aimata tundmatuid, salajaid jõudusid, mis inimese hinge hämarustes algusest saadik tegutsenud, hirmutades ja kuritegudele ahvatelles, sundides ja valitsedes kui orjaperemees, ja ometi ka ekstaase kinkides, mille kõrval „terve mõistuse“ „mõistlikud“ lõbud on nagu igavuse haigutus: jõudusid, mis nõidasid sünnitanud ja pühasid, kõrtsi ajanud ja kloostri… Kes võib niisuguste tundmatute jõudude olemasolu eitada, kes neid seletada? Ja kas ei ole kõik tundmatu oma võimatu väega inimesele algusest saadik hirmutav olnud, turmaline, kuri? Ja ometi ligi meelitav, kui ööliblikaile tuli? Niisugustele, hirmu ja õuduse, julmuse ja kuratlikkuse, oma salapärasusega ja tundmatusega veetlevaile rajamaile viib meid Mägi oma portreedega …

Tuues selle iseloomustuse, mida loon üheks tooniandvamaks ja seega mittevaigitavaks Mägi loomingu väärhinnangutes, ei saa ma ühtlasi salata selles tõe ivakese olemasolu. Kuid see tõde on viidud paroksismini, arendatud valeks. Sest kuigi Mägi „Mustlane“, „Mustlase tüdruk“, „Neiu valges“ ja teised portreed sellest loomisjärgust ilmutavad teatavat müstilise värvinguga salapärasust, ei vii meid kunstnik nendega kaugeltki ülalkirjeldatud veetlevalt-õudsele inimhinge ööpoolsuse rajamaadele. Ta ei saa seda, kuna ta oma modelle mõistnud ja käsitlenud ei ole elavate, ihast ja verest koosnevate inimestena, – ta on näinud neis ainult välist värvilist kesta, pinda, ning seda lõuendile kandes kujutanud neid vaid kunstlikult elulisteks jumestatud mannekeenidena, vahakujudena panoptikumis.

Kõik see võimaldab roobasjooni tõmmata Mägi ja Van Dongeni loomingu vahel, kellest viimane oma maalides käsitleb inimesi ka kummaliste olevustena — poolnukkudena. Siiski on lahkuminek mõlema kunstniku vahel suur, — Mägi modellid tunduvad lõuendile kantuna poolhingetute, tardunud mannekeenidena, Van Dongeni omad aga erkaste marionettidena, sest kunstnik on võtnud neid liikuvatena, hingestanud neid dünaamilise momendiga, nagu laps mängides nukukedega neid oma ettekujutusega paneb elama ja liikuma, ometi sealsamas mitte unustades, et need on vaid asjad, mängukannid.

Isesuguse ühendava astme Mägi eluliselt läbituntud Kihelkonna ja Kuresaare maastikkude ning eelvaadeldud portreede vahel kujundavad tema samast ajast pärit nature morte’id, milles imelises koonduses segunenud on mõlemad elemendid — portreede tardumus ja maastikkude erk elutunne. Nagu Vrubelgi on Mägi õitsevate sirelite hapras ilus tunnud midagi haiglast, hääbuvat, ning selle kauni morbidezza, selle suremismomendi vaikse, suursuguse ilu tabavalt lõuendile kannud, seal juures aga seda tihendades peaaegu mateeriaks. Mingi kunstlik element on läbi immutanud need sirelid, – nad on kui klaasistunud, ometi selle irreaalsuse mõjuoleku peale vaatamata säilides oma õrn-hapra kurvalt-leegitseva elutunde.

Kokkuvõtteid tehes leiame, et aastad 1908—1915 oma kahe erineva loomisjärguga on olnud rahututeks, närvilisteks otsimisaastateks Mägi kunstilises arengus. Nad ei paku suuremaid ja väärtuslikumaid saavutusi ent nende kestvusel sündinud tööd on siiski huvitavad kui tähised, mis võimaldavad meile jälgida seda loomispingutuste sõlmilist ja sopilist keerdteed, mille kunstnik enne jõudmist kandvama kunstipärasuseni läbi pidi rändama seotud kätega, sest tal puudus tehniline kool, ning kinniste silmadega, sest omades piiratud üldhariduse ei võinud ta kuigi teadlik olla oma otsingutes. Neist tähistest seisavad eesmärgile kõige lähemal mõned tänavaetüüdid Kuresaarest, eriti aga nature morte’id, mis selle otsimistee paremate saavutustena ühtlasi ennustavad peatsest päralejõudmist sihile.

3

Suved 1916 ja 1917 veedab Mägi Võrumaal, Kasaritsas, kus teda kütkestab Valgjärve kallaste omapärane vaheldusrikas ilu. Siin tekib uus seeria maastikumaale, milles varieerub üksainsus motiiv — leheseltskirkas läbipaistmatu-tihe tumeroheline puudepuhmastik orgu laskuval künkanõlval peegelselge klaasistunud järvesopi tagapõhjal, mida horisondil oranž-roosa pilvepalistuse all piirab ultramariinsinine mäekinkude ahelik; eelpaanil looklevatest jalgradadest läbilõigatud lage, lainetav, paari veega täidetud ümariku lohuga murdmaastik, käsitletud põletatud siena, mahlaka rohelise ja tumeda ookri soojades toonides. Ekslik oleks neid näha tõelist Võrumaad, — need on vaid maastikud Võru ainetel, improvisatsioonid looduse-antud motiivi aluspõhjal, subjektiivse loodusmuljete kehastatud kangastused. Kõiki neid läbib raskepärane resignatsiooni meeleolu, millesse omapärase varjundi sulatab looduse dekoratiivne, tagasihoidlikult arkaiseeriv tõlgitsus.

Erandina seisab Kasaritsa maastikude seas ja vast ka kogu Mägi toodangus prl. E. Lõo impressionistlik-realistlik, pehmelt värviküllane, stiilne ja sooja elulise käsitlusega lapseportree (1917), tundudes siiski ligilähedasena kunstniku järgmistele maastikumaalidele, loodud 1918. a. suvel Pühajärvel. Ehk küll ka viimased on iseloomult pooleldi improvisatsioonid, ilmutub neis vaatamata selle peale märksa tihedam lähenemine loodusele: kontuurjoon, järsk ja kohmakalt primitiivne Kasaritsa maastikkudes, on muutunud pehmemaks ja paendlikumaks, pintslitõmme sulavamas ja värvigamma seotumaks; nende juures võiks kõnelda peaaegu isegi kaugusperspektiivist ja õhust. Ei ole kaugel neist enam kodumaa looduse tõeline hingetõmbus.

Sama aasta lõpukuudes sünnib aga kunstnikus äkiline murrang. Ta annab ootamatult suure kompositsioon-maali „Pietà“ — ristilt maha võetud surmakrampides kangestunud Kristuse kitsaste, väljavenitatult-pikkade leinavate naiste seas õudse maastiku foonil, mis oma teravjoonelise violett kaljudega, tardunud sinika veega, fantastiliste sinililledega kõlaval sünge-toonilisel rohuvaibal ja raske õhuta taevaga kahvatama paneb pildi peaosa — inimgrupi eelplaanil. Mõjudes peamiselt oma jõulise koloridiiga, tõstab see maal varjamatult esile Mägi kunsti nõrgema külje — vähearenenud oskuse joonistamises — ja võtab teoselt tarvilise ühtluse, kuna kunstnik värvilise ekspressiooni vastu seada pole suutnud samajõulist ekspressiivsust lineaarses kompositsioonis. Kas ei kanna see Grünewaldi ja Greco inspireeritud süngeilmeline teos juba oma autori saladusliku haiguse esimest mõjuvalduse pitserit, niisama need sügava kannatusnukrusega looritud Võrtsjärve rannamaastikud (1919), kus domineerivad tumedad sinirohekad ja violett toonid? Kas ei ole eksitus näha neis ainult sõja-ja revolutsiooniaja meeleolude kajastusi?

Oleme lähenenud Mägi viimasele loomisjärgule. Ka selles puudub ühtlane ilme ja elukäsitus — tumeda, sünge koloriidiga lõuendeid vahelduvad selgevärvilistega, ilutsevatega. Nii annab aasta 1920 maastikud Viljandimaalt, mis on nähtud nagu läbi pisarate saabunud rahuekstaasi, kus kõik paistab selgena, omab romantilise värvingu ja herooilise ülevuse, — sealsamas sünnib aga paarik „Pietà’le“ kompositsioon-maal „Kolgata“, veel süngem ja õudsem, kuigi tehniliselt tuntavalt nõrgem ja ebaühtlasem käsitluses. Edasi järgnevad mõned ilutsevad Saadjärve motiivid, missugused talvel 1922—23 aset annavad maastikkude seeriale Itaaliast, kus tumedate, sügnekõlaliste arhitektooniliste motiivide kõrval, nagu „Capri“ ja „Väike-linn“, paralleelselt esinevad dekoratiivsed, päikese-elustatud maastikud fontäänide, kolonnide ja terrassidega. Viimastena tunneme kunstniku surma järele tema ateljeest leitud Saadjärve õhulisi, pehmelt-vibreerivaid, koloriidilt täiskõlalisi lüüriliste meeleoludega meisterlikke maastikke, milles valitseb isesugune ülev, selgunud, rahulik loodustunne. Need mõjuvad teatud määral ilmutusena, olles ühtlasi lahkunud kunstniku loominguliste saavutuste haripunktiks.

Olen annud katkendilise, puuduliku ülevaate Mägi loova kunstnikuna, sealjuures peotades mõningaid eriarvamisi, mis lähevad parguti diametraalselt lahku tema loomingu kohta enam-vähem üldiselt omaks võetud arvamistest. Leian terviliku olevat neid veel mõne väitega täiendada, väljaminnes seisukohalt, et paremaks teeneks lahkunu ees on kõnelda teamast tõtt varjamata otsekohesusega.

Kõige pealt — Mägi ei olnud kultuurne kunstnik, teadlik oma püüetes ja otsingutes. Omades erksa värvimeele, otse haigluseni küüniva kunstniku-rahutuse ja füsioloogiliseks tarviduseks kujunenud loomistahte, puudus tal analüseeriv vaim ja vähegi arenenud enesekriitika. Nende saavutusteni, nende väärtusteni, mida ta annud, jõudis ta käsitsi kobades, instinktiivselt, oma eesmärki ainult aimates, mitte aga seda selgemalt ära tundes. Kas leiduks vastasel korral tema arvurikkas toodangus nii vähe lõpetatud, viimistletud, tervikuna tunduvaid töid, kas sisaldaks see muidugi nii sagedasti kaldumist arvustuslagedasse dilettantismi?

Mägi kohta on maksvaiks saanud vaade, nagu oleks ta kõige kodumaalisem maastikumaalija. Kas on see nii? — Vaevalt küll. Ta ei saanud selleks kujuneda, kuigi tal selleks oli eeldusi ja nähtavasti ka tahet. Tehniliselt ja oskuslikult paiguti abituseni nõrk, tuletame ainult meelde, et ta vaatamata ligi paarikümne-aastasele kunstilise tegevuse peale jagu ei suutnud saada õhulisest ja joonelisest perspektiivist, — kujunes talle puhtvõimeliste takistuste tõttu edasiandmatuks kodumaa looduse omapärane ilu, — ta oli sunnitud improviseerima. See loomismeetod võimaldas talle enese vabamat avaldamist ja ainete kunstipärasemat tõlgitsemist.

Mägi toodangust ei pääse kunstiajalukku arvatavasti palju — „Pietà“, paar portreed, kolm-neli nature morte’i ja paarkümmend maastikku. Kuid see arvuliselt vähene tööde kogu on sisuliselt rikas, — ta on uudne, temas peitub omapärane ilm. Seda värviküllast, vaiballist, dekoratiivset ilma on kunstnik õpetanud meid armastama. Ta on äratanud meis huvi värvide müstilise elu ja ilu vastu. Ta on loonud oma kooli.

Kelle kohta Eesti kunstnikkude seast võime seda korrata!

Konrad Mägi. Mälestusi ja märkusi.

Friedebert Tuglas

1

Paarkümmend aastat rännakuid, sagedasti erisihil, kuid aegajalt ristlesid meie teed. Vahel aastate viisi eemal, siis kuude kaupa koos; vahel kaotand kauaks üksteise jäljed, siis jälle mõni rida kirjavahetust kusagilt Euroopa teisest otsast.

Sõitsid vahel kaugest põhjast ja leidsid ta Pariisis vihmasel talvepäeval istumas Dumesnili juures, kaebustega külma niiskuse üle. Tulid teine kord niisama kaugelt lõunast ja leidsid ta Tartu kohvikus, sapisena kogu selle viletsa maakera puhul.

Kuid seesama niiske ja külm maailm pakkus ometi ka niipalju elurõõmsaid, kavatsusküllaseid ning ülemeelikuid silmapilke. Ta võimaldas ka inimlikku õnne, kogemuste korjamist ja loomisrõõmu ning kõige boheemliku käegaviskamise kõrval ometi visa energiapingutust. Ja kõigest sellestki sai mõndagi ühes elat.

Nii kestis see palju, palju aastaid, kuni ühel päeval astus tuppa tuttav, käes närvikliiniku arsti poolt saadet, punase pliiatsiga kirjutet tähekene: Kunstnik K. Mägi suri täna kell 13.20.

2

See oli 1906. aasta sügisel Helsingi Eesti Seltsis. Seltsi ruumid, kaks väheldast tuba vanas Passaažis, kusagil neljandal-viiendal korral, olid alati täis kodumaalt põgenenud emigrante, juurist lahti rebit, võõrsile paisat kõige mitmekesisemat elementi. Keda küll ei leidund siin! Intelligente, vabriku- ja käsitöölisi ning mõisamoonakaid, kellest karistussalkade hirm mõned esimese hooga oli kannud kuni Lõuna-Euroopani, kuid kes 1906. a. sügiseks jälle tasakesi olid liikund kodumaale kõige lähema piirini. Siit valgus neist osa pärast paariaastast ootamist uuesti kaugemale, teised hiilisid tähelepanematult kodumaale, kolmandad aga viidi sinna viimaks vangitapiga…

Selle kirju hulgaga liitus ka salgake kunsti-emigrante, vabatahtlikke või sunnipäraseid maapagulasi. Siin olid tol ajal N. Triik, K. Mägi, A. ja R. Tassa ning Ed. Sõrmus. Ja alles siin tutvunesin nende kõigiga lähemalt.

Kuna Triik juba samal sügisel Helsingist lahkus, siis jäid Tassad ja Mägi ligi aastaks sinna. Nende ainelist olemasolu võimaldas kuidagi Suomalaisen Kirjallisuuden Seura hoiu all oleva Hurti vanavara ümberkirjutamise töö. Kuid see oli ometi küllaltki hall ja igav olemasolu. On kirjutet Mägi õpingutest tol ajal Ateneumi kunstikoolis, kuid vaevalt võib seda võtta kuigi tõsiselt. Tema päevad kulusid regevärsside ja nõiasõnade masinlikus ümberkirjutamises, õhtul aga sulati emigrantide halli ning närvilikku peresse. Nii kulus vähemalt talv, võideldes Helsingi kõleda kliima, harjumatu ümbruse ja kitsaste elutingimustega. Alles järgmisel sügisel lahkusid kunstnikud, juhtides tee Pariisi poole.

Nagu nad olid ühes siia ilmund ja ühes siit läind, nii olid nad ka varem asund rühmana koos. Kõige päält mitmeaastasel õppimisajal Peterburis, kus sai enne esimest vene revolutsiooni terve põlv eesti kunstnikke oma hariduse. Kuid ka otsekohe enne Helsingi saabumist olid nad suve ühes veetnud, nimelt Ahvenamaa saartel, Põhjalahe suus, kust alles hilissügis nad mannermaale ajas.

Viimasest ühesolu kohast kubisesid veel nende jutustused. See muust maailmast eraldet saarestik näis neile nii olevat meeldind kui vaevalt mõni teine koht. Ja alles siis mõistsin, mis ta oli neile olnud, kui järgmisel suvel, just nende jutustuste mõjul, ise sinna sõitsin ning seda veel mitmel suvel hiljem kordasin.

Esimesena oli Ahvenamaale sattund 1906. a. kevadtalvel N. Triik, mai algul saabusid A. Tassa ja Mägi, hiljem veel R. Tassa ning mõned teised tuttavad. Oli olnud suur koloonia, esiti laiali Önningby külas (otsejoones kilomeetrit 5 Mariehamni linnakesest), pärast kogunend pea kõik ühtekokku Nedra Knapansi tallu samas külas, võõrastelahke peremehe Verner Johanssoni juurde.

Olid veetnud eht-boheemlaste elu. Olid traageldand lagunevaid saapaid viiulikeeltega ja viksind neid tušiga, et minna tantsima külapidudele. Olid heitlend Ahvenamaa aedadega, mida oli jalgrajal Önningbyst Mariehamni tükk kolmkümmend, ja olid heitlend Mariehamnis ainsa riigivõimu esitaja – ühe konstaabliga. Olid hulkund metsis, kaljurannikuil, liikund merel ja teind rännakuid läbi kogu saarestiku – kuni Lemlandi, Kastelholmi ning Bomarsundi.

Kõigest sellest kõnelsid mulle järgmisel aastal kohalikud elanikud, kõnelesid veel mitmed aastad hiljemgi. Ei teatud õieti meie kodumaa nimegi, ei mäletet ka nende haruldaste suvivõõraste nimesid, kuid mäleteti ikka veel neid endid.

Elasin üksinda Nedra Knapansis, just samas toas, kus oli eland eelmisel suvel Mägi. See oli väike ärklituba talu pääehituses, ainsa aknaga loode poole. Aknast avanes vaade külale mäerinnakul ja selle taga käsivehkivale tuulikute tosinale. Toas oli kõik veel puutumata. Seinul olid Mägi maalit maastiku-kavandeid, kummuti laekais ta luuletusi ja karikatuure, aga toa ukse taga, katuse ääres hämaral pööningul seisid reas tema modelleerit kujud kui savijumalad. Näis, nagu oleks kunstnik alles eile siin olnud. Ja kui hulkusin kuumil suvipäivil mööda mere kaljuseid randu, siis nägin veel siin ning sääl kohti, kus maalipintsleid oli pühit vastu kive. See kõik kõneles mu seltsimeestest-eelkäijatest sel Patmosel.

Kuid kõige päält, olu Ahvenamaal polnud mitte harilik suvitus, ei mulle ega minu eelkäijatele. See oli õieti esimene kord, kus meid kõiki valdas looduse puhas primitiivsus, kus õpiti nägema tema monumentaalseid vorme ning intiime varjundeid. Kuna Ahvenamaa mõju Triikisse tema omade kalduvuste tõttu oli ehk väiksem, siis mõistsid nii Mägi ja A. Tassa kui ka mina alles siin, mis tähendab lüüriline maastik. Muljed ja mälestused neist elamustest jäid kustumatuiks.

Vaevalt olime enne Ahvenamaale sattumist aimandki selle omapärase maailma olemasolu: Sajad ja tuhanded saared ning saarekesed, kaugel meres, kümmekond tundi sõitu nii Turust kui Stockholmist. Kesk lõpmatut saarteräga suurem kindelmaa, pääsaar, selle ja Lemlandi ning Lumparlandi vahel ainus avaram veeteväli — Lumpari meri. Muidu ikka segamini nii maa kui vesi. Järsud merre laskuvad kaljuseinad, igavesti unustet kivisaared ja vaikivad lahed. Kõrged kääbusmändidega kaljumäed, kuid nende vahel metsad ja niidud nii lopsaka, otse lõunamaise taimestikuga, mida võimaldab ainult soe merikliima. Metsroosid, metskirsid, mingid üleni suuris valgeis õites puud. Ja siis Lumpari meri ise — igalt rannalt, igal kellaajal ja iga ilmaga iseilmeline, tuhandes toonis veiklev, pärlmutrine, heleroheline, sametisinine. Eemal Enesetapjate saar ja Punase lehma päikeses põlevad kaljud.

Kuid niisama kütkestavad kui üldpildi monumentaalsed jooned olid väikeseid, intiimid detailid. Otsekui esmakordselt nägid siin kivikirja, sammalornamenti ja kääbusmänni kontuuri. A. Tassa tegi siin omad esimesed kivide-stuudiumid ja hiljem sõnajala-stilisatsioonid. Mis minusse puutub, siis pean tunnustama, et alles siin nägin loodust intiimilt ja kohe saarelt lahkumise järel kirjutasin novelli „Toome helbed“. Ka Mägi tegi siin omad parimad graafilised väikejoonistused looduse primitiivide järele, mis hiljem ilmusid minu „Kahekesi“-kogu vinjettidena. Kuid üldse näib Mägi arenemisse Ahvenamaal olevat otsustav tähendus.

On teada, et ta siin lõpulikult loobus skulptuurist ja andus ainult maalimisele. On tähendet, et ta selle sammu astus osalt oma aastailt noorema, kuid kunstiliselt varaküpsema seltsimehe Nikolai Triiki mõjul. Kuid ka Ahvenamaa looduse otsekohesel veetlusel näib siin olevat oma osa. Pärast halli ja sombus ilmaga Peterburi nägi ta siin looduse selgeid värve ning jooni läbi imepuhta õhu kui ilmutusi. Eriti aga näib Ahvenamaa vete värv mõjund tema ultramariinseste ja violett toonide eelistusse. Kaua aega valitsevad tema maastikes need sini-lüürilised toonid.

Selle oma kunstilise äratuse alglätte poole püüdis Mägi ikka tagasi. Kui tal isikliste pettumuste tõttu polnud vaimustust Soome vastu üldse, siis paistis talle Ahvenamaa aeg ikka mingi idüllina. Kui ta ei pääsend kaugemale, siis läks ta vähemalt Saaremaale, et tunda mere eraldet looduse veetlust. Ja tema kolmandat saareolu aega — nimelt Capril — võib samuti märkida tõusukohana tema loomingus.

3

Nagu tähendasin, lahkus Mägi 1907. a. sügisel Helsingist ja sõitis Pariisi. Säälne elu kulus tal väga kitsais oludes (ikka sessamas La Ruche’is!) ega olnud pikaajaline: juba 1908. a. kevadel sõitis ta ühes A. Tassaga üle Brüsseli ning Kopenhaageni Kristiaania. Kuna Tassa peagi jälle ära sõitis, jäi Mägi Norrasse paariks aastaks. Sinnaminek oli ettevõet juhuslikult ja lühemaks ajaks, kuid Mägi pidi sinna jääma kuni 1910. aasta sügiseni — lihtsalt sellepärast, et ta äärmise ainese puuduse tõttu enam edasi ega tagasi ei pääsend. See ajajärk on üks kurvemaist Mägi elus.

Norra-sõidu tõukeks oli muidugi tung põhjamaise looduse poole ja ühtlasi vaimustus kõige norralise vastu: oli ju ajajärk, mil norra kirjandus ja muud kunstid enesele otse tormijooksul Euroopa imetleva tunnustuse olid võitnud. Tegelikult ei kestnud aga Norra veetlused Mägile kauaks: maastikud osutusid varsti ühetoonilistena ja väikekodanlised inimesed enam kui igavatena. Liiategi et Mägi, aineliselt seotuna, nii Norra maad kui elu ennast õige napilt võis näha.

On tähendet, et Mägi Norras „töötas iseseisvalt maali alal“. Kuidas selle töötamisega oli, see on eriküsimus, kuid ligi „iseseisvalt“ pidi ta sääl küll elama!

Varsti oli Mägi Kristiaanias kõige raskemas seisukorras, mis palju ei erinenud Hamsuni tuntud „Nälg“-romaani kangelase omast, kes ütleb, et see linn igaühele oma pitseri pääle surub, enne kui enesest päästab. Kuna Mägi väga harva sai mõne summakese kodumaalt, siis pidi ta leidma teisi elamisvõimalusi. Kuid mis võis ta teenida ses võõras linnas, mille keeltki ta alguses ei oskand! Siiski, tal õnnestus saada mõneks ajaks kohta ühes emaili-tööstuses. Ta tegi koguni mingi leiduse sel alal, segades emailivärve eriviisil kui varem tehti. Ta valmistas naiste kübaranõelte nuppe, sõlgesid, miniatüürpilte jne. Kuid tema valmistet tooted tulid liig kallid ega leidnud turgu niisuguses linnas nagu Kristiaania. Peremees ei võind teda enam pidada, ja siis algasid jälle rasked päevad.

Märtsikuul 1910 kirjutas ta mulle: „Minu seisukord praegusel momendil on päris kole. Siin elamine on võimata, liikuda siit paigalt ka ei saa. Olen viimase kuu kõiksugu töö otsimisega ümber jooksnud, kuid ikkagi ilma tagajärjeta, nii et lootusegi juba kaotanud olen, siin veel midagi leida. Kõige selle krooniks on veel mu lõpulikult korrast läinud närvid ja veel palju „mitte-lõbusaid“ asju. Kurat teab, millega see elamine siin lõpeb…“

Umbes samatoonilised on paari aasta jooksul pea kõik tema kirjad Kristiaaniast. Äärmises ainelises kitsikuses ja allakäind tervisega, saadab ta mõned sapised kirjad, mis sisaldavad kõike muud kui komplimente Ibseni ja Björnsoni maa päälinnale ning selle elanikele: „On üks neetud linn kõige oma rahvaga!“

Ühtlasi oli Mägil põhjust kaevata ka vaimlise üksiolu pärast. Ainsaks samahuviliseks seltsiliseks oli tal Kristiaanias meie ühine tuttav, läti kirjanik Karl Skalbe, kuid ka see just samas ainelises ja psüükilises seisukorras, nii et lohutust temastki vähe. Skalbe leidiski lõpuks, 1910. aasta algul, kergema olevat kodumaale minna ja ennast vabatahtlikult sandarmite kätte anda, kui nii edasi väljamaal elada.

Arusaadav, et Mägil niisugustes oludes raske oli loovalt tegutseda. Puudus vahel kõige tarvilikumgi: lõuendid ja värvid. „Oled siin nagu maha maetud,“ kirjutas ta kord, „ja kui veel kõik võimalused töötada ka nii kitsendatud on, et ainult hakata saad, kuid lõpetada midagi.“ Umbes samal ajal teatas ta ometi, et tal valmis oli paarkümmend õlietüüdi, pooleni valmis samapalju tušijoonistusi, samuti 3-4 portreed. Need tööd vist olidki osalt samad, mis ta asetas 1910. aastal Noor-Eesti kunstinäitusele.

Viimaks muutus Mägi aineline seisukord Kristiaanias paremaks: ta oli leidnud sääl tutvusi, võis juba oma otsekohesegi tööga pisut teenida, kuid, kõige päält, ta sai ülemal nimetet näituse kaudu mõned maalid ka kodumaal müüa. Ja 1910. a. sügisel avanes talle jälle võimalus Pariisi sõita.

Sääl olime koos kaks järgmist talve. Rasked, väsitavad, haiglased ajad. Meid oli terve koloonia, kuid kõik ühteviisi tuule najal. Mägi aineline seisukord oli endiselt vähemagi kindlustuseta. Ta tegi kõik, mis ette juhtus, ja avaldas üldse rohkem praktilist eluoskust kui mõnigi teine. Elamisvõimaluse saavutamiseks tegutses ta jälle ka skulptuuri alal või, õigemini, hakkas uuesti mööblinikerdajaks, nagu oli olnud kord noormehena Tartus: ta voolis vene skulptori Sudjbiinini jaoks postamente, millele see võis asetada omad kunstteosed! Loomulikult oli sääranegi teenistus ainult ajutine.

Oli veel midagi, mis mürgitas meie meeleolu. See oli äärmiselt vaenulik suhtumine kodumaal kõige selle vastu, mis meie ringkond kunstis ja kultuuris väärtuslikuks ning edasiviivaks pidas. Võitlused Noor-Eesti ümber olid noil ajul kõige ägedamad. Tungiti kallale nii paremalt kui pahemalt poolt. Iga ajaleht, iga kiri, mis kodumaalt saabus, kõneles ainult kõige sõgedamast vaenust; tuul kodumaalt oli külm ja halvav. See suurendas veelgi mahajäetuse ja üksinduse kibedust.

Kuid see tõstatas ka trotsi ja võitlusiha! Lõpulikult ei tule asju võtta siiski nii sentimentaalselt-traagiliselt. Kõige meeleheite vastu sõdis meie nooruslik elutunne ja usk oma suuna õigusse.

Kui palju kavatsusi tehti noil ajul meie boheemilistel koosviibimistel, kui palju fantaseeriti, ironiseeriti, kui palju loodi õhulosse! Unisteti kogu Noor-Eesti liikumise Pariisi ületoomisest, ajakirja väljaandamisest Pariisis, üldse arvestamata meie olude naeruväärset kitsusega! Veel kaugemale lükati piirid: mõttekujutuses rännati ühiselt läbi kõik kultuurimaad, maalides ja kirjutades ning avaldades koguteoseid kord Pariisis, kord Roomas, kord Aleksandrias ja kord Kalkuttas!

Kui 1910. a. algul kavatsesin jala minna Itaalia, sest muid võimalusi ei paistnud olevat, siis kirjutas Mägi Kristiaanias: „Ma olen vähe niisugust mustlase elu maitsnud ja tunnen suurt igatsust ta järele. Sina kirjutad reisikirjeldused, mina teen skitsid jne. … asi läheks.“ Sellest ühisest reisist ei tulnud midagi välja. Veel enam fantaseeriti hiljem Pariisis teekonnast Hispaania. See oli Mägi tõotet maa, kõik tema eksootikajanu, värvimeel ja stiilitunne tõmbas sinna poole. Sellest Hispaania teekonnast oli omavahel nii palju juttu, et mul noil aastail, „Felix Ormussoni“ kavatsedes, Mägi vaimustus lakkamata kõrvus kajas. Ja täiesti loomusunnilikult kiilusin neist unistusist mõned killud oma romaani, esitades Mägi ühtlasi „Homunculuse“ nime all.

Palju aastaid hiljem tegi Mägi ometi oma Itaalia-sõidu, kuid Hispaania jäigi talle paljaks unistuseks. Käimata ise kunagi Hispaanias joonistas ta mu „Hispaania teekonna“ esimesele trükile illustratsioonid.

1912. aasta kevadel lõpetas Mägi oma vabatahtlikku maapao, mis oli kestnud kümmekond aastat, ja sõitis kodumaale (viimast sammu kahetses ta hiljem ühtsoodu). Olime koos veel Berliinis, viimane kord väljaspool kodumaa piire, kus kohtasime samuti, mitmeaastase vaheaja järele, ka Nikolai Triiki.

Ka kodumaal oli Mägi aineline seisukord alguses raske. Aegamööda paranesid olud, kuid enam-vähem rahuloldavaiks muutusid nad veel palju hiljem. Ja seda ometi mitte sellepärast, et Mägi end oma loova tegevusega oleks võind elatada, vaid et ta ikka enam ja enam rakendus kunsti-pedagoogilisse tööse, andes esiti eratunde ning tegutsedes hiljem õpetajana „Pallase“ kunstikoolis.

Minu kavatussese ei kuulu aga enam nende aegade kirjeldus. Olen tahtnud lähemalt käsitleda ainult paari ajajärku Mägi elus, mille kohta üldsusel seni vist vähem on olnud teateid.

Mägi saatuses kordus meie põlve üldine traagika: enese füüsiline ja vaimline ärakurnamine, ülepingutamine, äravintsutamine just nooruse kõige lootusrikkamail aastail, nii et hiljem enam jõudu pole seda täiel määral teostada, milleks alguses eeldused oleksid olnud. Kõik, mis lõpulikult on korda saadet, on sündinud nagu kogemata, olude kiuste, muist pingutusist üle jäänud energiaraasukeste varal. Nii kehaline tervis kui ka vaimlised võimed on liig palju kannatand, et loominguline potents veel täiel ulatusel võiks väljenduda. Ärgu kurdetagu siis, et ses loomingus tihtipääle leidub midagi haiglast ja virilat. Elu, mis on inspireerind ja võimaldand selle loomingu, on olnud veel mitu korda haiglasem ning virilam!

Aastate kaupa korduvad Mägi kirjades märkused: „Meie koloonia elab vana viisi, s.o. näruselt.“ „Mu elamine on võimata kirju.“ „Olen harilikust enam haige.“ Ja juba paljude aastate eest, kui ei võind veel oletada seda haigust, mis viis ta lõpulikule katastroofile, otsis ta korduvalt abinõusid kõiksugu närvirikete vastu. Mis oli siis sellest enam kasu, et Mägi aineline seisukord viimaseil aastail oli võrdlemisi rahuloldav, et ta oleks võind töötada oma otsekohesel alal ja teha sõitusid vanadesse kultuurimaadesse,- kui polnud enam küllalt füüsilist jõudu loomiseks ning väljamaa-teekonnad muutusid ainult terviseparandusreisideks!

4

Mägi sai alata oma kunstitegevuse võrdlemisi hilja. Ta leidis oma tee alles täisealisena ja tingimused tema edaspidiseiks õpinguiks ning arenemiseks olid ebasoodsad. Mööblinikerdaja ametist siirdus ta loova kunsti alale. Von zur Mühleni joonistamiskursused Tartus ei võind talle palju anda. Parun Stieglitzi kunstikooli Peterburis astus ta alles 24-aastasena ja säälgi õppis ta paar aastat nimelt skulptuuri, mitte maalimist. Ei või ka kuigi suurt tähtsust anda tema otsekoheseile kunstiõpinguile hiljem nii Helsingi Ateneumis kui Pariisis Colarossi juures. Need olid õieti juhuslikku ja katkelist laadi. Kuid kuigi kunsti ennast ei või teiselt õppida, siis igatahes kunstitehnikat. Selle teadlik arendamine kogend juhi abil aitab võrratult lühendada noore kunstniku õpiaastaid.

Süstemaatilise kunstiõpetuse vähesuse tõttu olid need aastad aga Mägil õieti pikad. Ta pidi töötama poole omast tegevusajast, et leida end ligikaudugi. Ta pidi korjama mõjusid ja tähelepanekuid siit ning säält ja täiendama end tegeva töö kaudu. Iga kunstnik on olemuselt self-made man, kuid eriti oli seda Mägi. Kauaks ajaks jäi ta tehnikasse midagi dilettantlikku. Suure energiaga pingutas ta kogu elu läbi, et sellest vabaneda. Alles paljude aastate jooksul hakkas kujunema see, mida tunneme eht-mägilise maastiku käsituse ja koloriidi all. Suure sammu oma arenemises edasi tegi ta alles paari aasta eest, Itaalia-reisil. Ja õieti samasugune samm on Itaalia-ajajärgust tema kõige hilisemate tööde juures. Nüüd näis ta viimaks olevat täisküps meister, mitte enam meie koduste nõuete kohaselt, vaid juba euroopalises ulatuses – paraku, nii hilja!

Hoolimata neist takistavaist asjaoludest on Mägi toodang arvuliselt haruldaselt suur, suurem kui ühelgi teisel eesti kunstnikul. Meil pole praegu mingit võimalust isegi kujutleda tema teoste üldarvu. Neid on nii paljudes maades ja nii paljude isikute käes laiali, et neist puudub igasugune ülevaade. Kes tahaks kirjutada monograafiat Mägist, sellel seisaks kõige päält ees peaaegu üle jõu käiv andmete kogumine. Ka Mägi ise poleks võinud anda kuigi täielikku ülevaadet oma toodangust. 

Ei ole üle kodumaa vist palju neid vähegi kunstihuvilisi isikuid, kel poleks Mägi töid. Kuid neid leidub ka Soomes, Norras, Prantsusmaal, isegi Inglismaale on neid ulatund. Neid on Moskvas ja Berliinis. Ja nägin Pariisis ise seda mitmekümne-numbrilist valikut Mägi Norra ning Pariisi ajajärgu maalidest, mis ta saatis Ameerikasse müügile. (Viimased või osa viimastest töödest olla praegu kuulu järgi Berliinis.) Ning surres jättis kunstnik järele nii suure hulga valmis või poolvalmis, seni täiesti tundmatuid teoseid, et neist üksi saaks kogu näituse.

Selle suure toodangu põhjuseks on ühelt poolt Mägi otsekohene tööenergia, teiselt poolt aga ka tema improviseeriv loomisviis, mis lubas võtta ülesandeid vahel võrdlemisi kergelt.

Mägi kuulub nimelt nende kunstnike hulka, kelle iga töö pole mitte omaette kunsti-filosoofilise või isegi kunsti-tehnilise probleemi lahenduskatse. Ta oli võrdlemisi teravalt eritleva intellektiga, kuid lõi ise toetudes pääasjalikult ainult silmalisele inspiratsioonile, vahel ka paljale õnnelikule juhusele. Jälgides tema loomisviisi, võis näha, et ta just siis kõige vähem õnnestus, kui mõnd ülesannet eriti teadlikult püüdis teostada. Selle tunnistuseks on mitmed tema portreed ja kompositsioonid. Ta oli improviseerija, kes ei võindki palju eritleda oma ainet, seda tüübistada ja tihendada, ilma et töö poleks kaotanud kunstilist värskust. Ses suhtes erines ta põhjalikult Trükist, kelle teosed on seda suggestiivsemad, mida rohkem neis avaldub intellektuaalne süvenemine ja teadlik kunstikultuur.

See improvisatsiooniline loomislaad tegi loomingu Mägile kergeks ja võimaldas tema suurt toodangut. Kuid ühtlasi surus see tema toodangule ka mingi kavandilise pitseri. Nii polnud maastik talle kaua aega mitte kompositsioon, mida nähtava tõelikkuse abil vaja alles luua. Ta fikseeris otse esialgse mulje lõuendile ja töötas oma kavandi ligikaudu ka pildina välja. Nii palju kui kavandeid, pea sama palju ka pilte. Nõnda võis Mägi, suvitades mõnes loodus-huvitavas kohas, igapäev maalimisriistadega välja minna ja paari maastikumaaliga tagasi tulla. Sääraseist maalimisrännakuist jutustab oma märkustes M. Taevere, Mägi lähem tuttav ja kaaslane neil rännakuil. Loomulik, et selgi teel võisid vahel sündida kõrgeväärtuslikud teosed. Kuid ometi on just neid Mägi tosina-maastikke eriti rohkesti laialilagunenud meie keskmiste kunstiharrastajate hulgas. Alles kõige hilisemail ajal muutus kunstnik enese vastu nõudlikumaks. 

Nii on Mägi and laiali pillat tema suure toodangusse, nagu see toodang isegi on laiali pillat. Ta produtseeris palju, ja selles produktsioonis on palju nii õnnestunud kui ka ebaõnnestunud töid. Viimaseid tuleb võtta lihtsalt kui kavandeid, katseid ja harjutusi enese jaoks, mida mõni teine kunstnik poleks üldsuse kätte lasknudki.

Kuid selle juures ei tule süüdistada mitte ainult kunstniku enesekriitika puudust, vaid palju sagedamini meie üldiseid kultuuriolusid. Mägi pidi elama palju aastaid ainuüksi oma loomingust. Kuigi ta vaevalt kunagi midagi tegi otse publiku „maitse“ järele, kuid ainelised olud ometi paratamatult tema loomingusse. Ta oli sunnit müüma vahel omi maastikke mõne rubla eest. See madal aineline tasu võimaldas tema loomingut ainult laiuses, mitte aga kõrguses ja sügavuses. Kunstnik viskas käega – ja laskis nõrgemadki tööd müügile.

Iseenesest oli aga Mägi esteetiline maitse tunduvalt sügavam ja tihedam, kui võiks vahel otsustada tema tööde põhjal. Tema esteetiline mina oli palju vähem pinnaline ja kavandiline, isegi mitte nii lüüriline, kui tihtipääle tema toodang.

Mägi kuulus nimelt sellesse meie kunstnikkude põlve, kel oli suurem huvi üldesteetiliste probleemide vastu, kui näeb seda harilikult. Need kunstnikud ei kujutand enesest mitte ainult maalikunsti käsitöölisi, vaid neile oli lähedane kogu esteetiline elu, vähemalt teoorias ja passiivses maitsmises. Mägi ise ja mitmed ta kaaslased olid ka tegelikult katsetanud teistel kunstialadel: kirjanduses, muusikas, näitelaval. Ja kuigi oma kunstilooming lõpulikult nõudis spetsialiseerumist, siis jatkus neil ometi edaspidigi huvi ning instinkti ka teiste kunstide vastu.

Nende arenemine oli üldesteetilises mõttes olnudki võrdlemisi soodus, olgu teised tingimused muidu kui viletsad tahes. Kuna varem oli eesti kunstnik arenend üksi omaette, siis ilmusid alles Noor-Eesti kaasaegsed-kunstnikud nii ajaliselt kui vaimliselt ühtekuuluva sugupõlvena. Nende kaudu vabanes eesti kunst lõplikult saksa ja vene akadeemilise kunsti mõjust. Mitte enam väikesed kunstitsenturmid ei avatlend neid, vaid suured ilmalinnad oma pulbitseva eluga: esiti Peterburi ja siis Pariis ning üldse teised kunstimeridiaanid. Ka varem oli eesti kunstnik tegutsenud Peterburis, kuid peab meeles pidama just seda romantilis-revolutsioonilist õhkkonda, mis valitses sääl selle noore generatsiooni õppimisajal. Nad sukeldasid sesse uude maailma kollektiivselt, aet ajajärgu tugevamast eluinstinktist. Nad said osa mingist uuest rahutusest, trotsist ja julgusest. Ning siin oli suur tähtsus vastastikusel mõjul, mõtetevahetusel ja üksteise inspireerimisel. Nagu ikka teatud tõusuaegadel, nii alanesid ka nüüd sumptiaiad üksikute kunstiharude vahel. Kõigi kunstide saadusi nauditi ühtlaselt, ja see kasvatas ja kõvendas üldse esteetilist meelt, avaldas mõju ka igaühe erialal. Neile kunstnikele oli uue raamatu lugemine, teaatris või kontserdil käimine niisama vajaline kui kunstinäituse nägemine.

Praegu on aga meie noor kunstnik sunnit kasvama jälle meie õhuvaestes vaimsetes oludes, isegi aimamata, kui paratamatult tähtis on talle üldine esteetiline koolitus, et ta võiks tegutseda harituna omal erialal.

Peab ütlema, et Mägi kunstimaitsed kaldusid pisut teise suunda, kui ta suutis seda avaldada omas loomingus. See väide kostab paradoksina, kuid näib mulle ometi tõena. Tema maitse oli nimelt kompaktsem ja mehisem. Tema lemmikkirjanikud olid Poe ja Huysmans, eriti esimene, kelle teoseid ta vedas pool eluaega kaasas; eesti kirjanduses aga Suits ja Oks. Samuti maalikunstis El Greco ja Grünewald ning mõned nooremad prantslased. Talle olid ikka lähedad raffineerit dekadentsi meeleolud. Ja seepärast näib tunduv vahe tema enese loomingu ja ta ideaalide vahel.

Ta armastas teravat, ilmerikast kontuuri – ja oli ise ometi nõrgapoolne joonistaja, mida tõendavad eriti tema kompositsioonid ning graafika. Ta armastas mürgist ja vürtsilist sisu, ning oli enese loomingus siiski lüüriline. Ja mulle näib, et nii palju kui Mägi elutöös tundub traagikat, oleneb see vastolust tema sisemiste kalduvuste ja väliste võimete vahel. Viimased olid tal kaua aega liig piirat, pinnalised, dilettantlikud. Püüdes vahel väljendada oma tõelisemat mina, põrkas ta tehniliste raskuste vastu ja pingutas üle oma võimeist. Eriti teravalt avaldus see ülepingutus suuremas kompositsioonis „Kolgata“, kus Mägi püüdis tõlgitseda oma sugulust Matthias Grünewaldi jubedate kannatusnägemustega, kuid kus kompositsioonilise terviku asemel saabusid siiski ainult tegelaste kaunid riietelaigud ja tagapõhja maastik. 

Just maastikumaalijana suutiski Mägi end väljendada täisküpsena ja täies ulatuses. Isegi portreed ja kompositsiooni võttis ta maastiku seisukohalt, s.o. puhtsilmalise, pinnalise värviprobleemina, nagu seda mõistis. Kõik psükoloogiliselt eritlev, mõistuslikult sügavam oli talle siin raskelt tabatav. Sellepärast õnnestusid tal ka paremini riided kui näod, paremini naiste kui meeste portreed. See vastas enam tema lüürilis-pinnalisi võimeid.

Mägi on maastikumaalija par excellence, ja tema loomingut võib liigitada suurtes joontes nende maakohtade järele, kus ta juhtus viibima. Tema toodangus on nagu päevaraamatus fikseeritud ta rännakud ja suvitused. Siin on tema Norra, Pariisi ja Itaalia, siin ta Saaremaa, Kasaritsa, Püha-, Võrts- ning Saadjärve ajajärgud. Ja ainult maastikumaalides võib jälgida ka tema järjekindlat kunstilist arenemist; alguses stiliseerivat dekoratiivsust, siis impressionistlikku realismi ning lõpuks tungi sünteetilise kompositsiooni poole. Ning just maastikes leidis ta lõpuks ka tee pinnalt sügavusse, leidis väljenduse oma sisemisele minale.

Mägi on tõeliselt alles eesti maastiku leidnud ja olnud siiamaale ka selle ainuesitaja. Meie maastik ja Mägi – need mõisted on praegu veel seevõrra sünonüümsed, et meie tulevastel maastikumaalijail kõige päält kaua tuleb töötada, et vabaneda Mägi mõjust ja näha ise ning näidata ka meile meie maastikku teisiti kui oleme seda praegu harjund nägema. Seni on aga Mägi silm, tema värvimeel ja käsitusviis meie kohta alles ainuvalitsejana maksev.

Mägi suurest toodangust jääb püsiva väärtusega järele hulk maastikke, väiksem arv natüür morte ja veelgi väiksem portreid. Et see pärandus pole väike ja et ta sellega on võitnud enesele ühe väljapaistvamaist kohtadest eesti kunstiajaloos, see peaks juba nüüd olema vastuvaidlematu tõsiasi.

5

Olen püüdnud ülemal mõne joonega iseloomustada Mägit kunstnikuna. Kuid loomulikult jääb tema hindamine sel alal siiski spetsialistidele – kunstiarvustajatele. Oma poolt tahaksin lisada aga veel mõned märkused Mägist kui inimesest, kaasaeglasest ja seltsimehest.

Nii paljud meist näevad veel silme ees tema lüheldast kogu, halliks mineva pää, tugeva otsaesise ja tundelise suuga. Ja me kuuleme veel kõrvus tema enamasti sapist, kibedusest läbiimbund häält, mida saatsid samasugused sapised grimassid ning liigutused. Aeg oli lisand juustesse halli, näole grimasse ja häälesse sappi, kuid ka aastate eest oli mulje Mägist ikka umbes sama: alati pisut kibe ning millegagi vastolus. Kogu tema olevuses, kandilise näo ilmes ja rutulises, vehkivas käimises oli midagi jäiki, „homunculuslikku“. Triiki portree, mis maaliti a. 1908, annab sest Mägi raskevõitu poosist, nii otsekoheses kui kaudses tähenduses, hää käsituse.

Ma ei võind kokku puutuda Mägiga tema otsekohesel tegevusalas, küll aga liikusime paarikümne aasta jooksul üheskoos selles boheemiõhkkonnas, kuhu kuulusime samade esteetiliste ja vahel maisemategi harrastuste tõttu. Ja siin avaldus Mägi omil paremail ajul seltsimehena sõna kõige paremas mõttes.

Suur osa kunstiinimeste ekspromptilisist fantaasiasädemeist ja vaimuvälgatusist kaob paratamata tühja, ilma et neid keegi suudaks fikseerida. Nad plahvatavad sõpruskonnas silmapilgu inspiratsioonist hetkeks lõkendama, et kustuda samal hetkel. Kõik elurõõm ja elukibedus väljendub siin otsekohesuses, mida võimaldab ainult üksteise lähedam tundmine, umbes sama kogemuspiir ning sama eluväärtuste kriteerium. Ja ses sõpruskonna ülemeelikus konversatsioonis luuakse vahel sõnalisi kunstiteosed, mille laadi ei piira miskid esteetilised kanoonid ega tsenseeri üldmoraal ning tavalised tõekspided, vaid mida kannab absoluutselt oheldamatu mõttelend. Kui abitud ja nõrgad on kirjutet sõnadki, et väljendama neid meeleolude hüpertroofilisi avaldusi, kõnelemata teistest kunstivahenditest! Sest hiljem puudub jäljenduses õige rõhk ja tarvilik miljöö-tunne.

Mägi oli vajaline kuju selles boheemitsevas sõpruskonnas. Ta lisas sellesse enese elukogemuste ja ilmasuhtumisega oma varjundi. Siin mõisteti täiel määral tema kibedust ja sarkasmi, ilma milleta teda ei võind kujutledagi. Oma igaveste haiguste ja ühtlasi elumehelikkusega oli ta paljude aastate jooksul peaaegu selle boheemkonna keskkuju.

On lugematud need õhtud ja ööd, mis veedet ühes Mägiga kusagil Montparnasse’il või ka kodumaal sõprade seltsis. Me tunneme Mägit juba „Pallase“ kunstiühingu algaastailt, täis ettevõtlikkust ja leidlikkust. Oleme teda näinud tantsimas „Vanemuise“ näitelaval koketteeriva hispaanlanna osa: roosas tüllundrikus, puudri alt paistva habemetüükaga, suus punane roos! 

Pisut vara avalikkusele pakut eraelulised mälestused alles äsja lahkunud kunstnikust – kahtlemata. Kuid varem või hiljem oleks nende avaldamine Mägi elu ja loomingu mõistmise seisukohalt ikkagi õigustet. Teen seda juba praegu, kui mälestused ise on veel värskemad.

On omast kohast traagiline, et Mägi viimased eluaastad just tema lähemas ümbruses segavaid mälestusi on järele jätnud. Kuigi ta and püsis lõpuni värskena ja edasiarenevana, oli ühtlasi ta hingeelus alganud mingi seletamatu kriis. Tema kibedus ja sarkasm kasvas ühtsoodu, säästmata viimaks enam kedagi. See oli ülekohtune ja haavav – kuni lõpuks selgus, et oli tegemist paratamatu vaimse katastroofiga. Selle põrutav lõppvaatus seletas kõik ja võimaldas õige seisukoha võtmist. Ning praegu võime mälestada Konrad Mägit jälle mitte ainult kui väljapaistva kunstnikuna, vaid ka hää seltsimehena, kellega on seot suur osa meie eneste elust.

Konrad Mägi

Julius Genss

„Looming“ asetab lahkund Mägi hauale oma pärja, ja ma tahaksin oma poolt osa võtta sest austamisest. On osalt hää, et kirjutad siis, kui lahkunu surm pole veel suutnud katkestada niite, mis sidusid sind temaga ta eluajal, kui sa pole veel harjund mõttega, et tema looming on lõpeend ning oodata pole enam midagi. Aeg annab kord õige hinnangu tema tegevusele ja kord ilmuvad sellele pühendet uurimused, kuid praegu lubatagu olla subjektiivne ning pühendada käesolevad read isiklikele muljetele.

Praegu üleelataval „ismide“ ja koolide ajajärgul klassifitseerid ning püüad tahtmatagi leida silti, mille võiksid riputada kunstniku kohale; siis oleks nii lihtne temale läheneda ja otsustada tema toodangu üle. Kas võib ka Mägit suruda mingi rühma raamidesse, millesse ta sobiks ja mis määraks ühes sellega tema loomingu laadi?

Võtan mõttes läbi kogu Mägi toodangu, alates esimese minu nähtud pildiga 1910. aastal „Vanemuises“ korraldet näitusel, kus ta esines stiliseerit, süvendet Biliibini vaimus maastikkudega, ja lõpetades tema viimaste, surma-eelsete töödega. Maastikud, nature morte’id, portreed ja eraldiseisvad „Pietà“ ning „Kolgata“.

Kas oli see paljas kunstniku kapriis, mis sundis teda asuma kahe viimaks mainit töö kallale, või peitub nende taga midagi sügavamat? Nende sünnipõhjuseks pole igatahes mitte tellimised või lootus neile kergemalt ostjaid leida, — kuid seda keerulisemaks muutub küsimuse lahendamine.

Mägi oli sünnipärane maastikumaalija ja sellena ta ennast ka päämiselt tundis. Ta ei maalind muinasjutulikke, väljamõeld’ maastikke, vaid meil on palju tema eskiise, mis fikseerit kohe looduse järele. Tema eesmärgiks oli otsekui vaataja tutvustamine tema nähtud maakohtadega, ning piltide nimed nagu „Kasaritsa“, „Pühajärv“ jne. toonitavad seda veel enam.

Kuid miks pole tema tööd siiski mitte väljalõiked meile tuntud maakohtadest? Miks pole nad ka näit. Claude Monet’ tööde taoliselt maastikumaalid, milles domineeriks õhk ja valgus? Miks asub ta kui sünnipärane maastikumaalija siiski nii sagedasti portree kallale, mis teda ilmselt ei huvita, sest vähe võib märgata temas soovi, põlistada oma objekti järelmaailmale? Otse selle vastu, me võime ta töis kõige päält tunda kunstnikku ennast. Arvestamata mõne erandiga, on neile kõigile omane mingi eriline, ainult temale kuuluv joone teravus. Saab mulje, nagu oleks mudelit kasutet ainult selleks, et saada midagi üleelada ja ise portrees väljenduda.

„Väljenduda“ — ses sõnas peitub vahest see, mis mulle Mägit iseloomustab. Kas maalib ta maastikku, lillekimpu või portreed, — kõik on ainult abinõuks selle väljendamiseks, mille poole ta kogu eluaeg püüdis. Tähendab siis — ekspressionism? Nii jah kui ei. Kui juba kord silti tarvitada, siis oli see talle kõige lähem vool. Kuid ekspressionism mitte praeguses — saksalises mõttes, vaid primitiivi, gootika ekspressionism. 

Sellepärast huvitas teda nõnda vähe kujutetav ese, vaid talle oli tähtis end selle eseme kaudu ainult väljendada, ja teda ennast näemegi kõige päält tema töödes. Väljendusvahendiks oli värv, vähem huvitas teda vorm, perspektiiv. Tema maastikud on tihti äärmiselt primitiivsed, otsekui linnu lennust maalit. Ja näib, et teda portree kallale sundis asuma just jatkuv rahuldamattuse tunne, et ta maastiku kaudu, mis talle ometi nii lähedane, siiski küllalt selgelt ei suutnud ennast väljendada. Ning ainult sellesama rahuldamattuse tundega võib seletada ka „Kolgata“ ja „Pietà“ tekkimist.

Mägi tundis Matthias Grünewaldis kindlasti sugulashinge. Kuid Grünewaldil tähendas tahtmine ühtlasi ka võimist. Ta oskas omis teostes väljendada keskaja müstilist hinge äärmise jõu ning selgusega. Grünewaldi mulje ja mõju all sündisidki Mägi „Kolgata“ ning „Pietà“ — kaks maali, mis määravad tema loomingutee üht äärmist punkti. Nad olid tarvilikud, et näidata talle enesele tema loomingu piiri.

Grünewaldiks ei võind Mägi saada, kuid lähem süvenemine keskaegsesse kunsti ja nende töödega seot elamused algatasid kriisi tema loomingus. Ta tuleb nende juurest rikastunult tagasi oma maastiku juure ja sõit Itaalia võimaldab rea töid, milles peituvad selle idud, mida oleks võind anda meile Mägi kunst. Näib, lõppeks on ta enese leidnud, leidnud need toonid, mis teevad ta meile lähemaks ning selgemaks. Kuid siis üllatas teda surm.

Tulevad meele Hokusai sõnad: „Kuue-aastasest vanadusest pääle vangistas mind kirg kõiki esemeid joonistada. 50-aastasena avaldasin ma suure hulga töid igasuguste ainete kohta, kuid ükski neist ei rahuldand mind. Tõeline töö algas, kui lähenesin 70-dale eluaastale, ja tõeline arusaamine loodusest tärkab minus praegu, mil olen 75-aastane. Sellepärast loodan ma, et saavutan 80-aastasena teatud läbitungijõu, mis areneb edasi kuni mu 90-da eluaastani, ning 100-aastasena võin ma julgelt kuulutada, et mu arusaamine on täiesti kunstipärane. Ja kui mulle antakse elada 110 aastat, siis loodan ma, et eluline ja õige loodusemõistmine sätendab igast minu joonest ning punktist.“

Tsiteerisin need read, et selgemalt rõhutada Mägi jätkuvat arenemist. Jälgides tähelepanelikult tema loomingut võib näha, kuidas tema oskus kasvas pikkamööda, kuid sihikindlalt. Kogu elu lahutab tema varasemaid pinnaliselt värvit maale hilisemaist värvilopsakaist maastikest, kus koloriidil on omaette tähtsus. Pildil on otsekui kaks ülesannet: jäljendada maastikku ja olla veetlevaks värvide harmooniaks, mis mõjuks meie mõttekujutusse ning tõlgitseks meeleolu, mille saatel on pilt maalit. Sedasama võib öelda Mägi portreedest, kui võtame ühe tema esimese töö sel alal — Natan Altmanni portree, ja võrdleme seda viimaste aastate töödega. Esimese puhul näeme püüdu luua portreed selle sõna kitsas mõttes, kus joonistus, vorm ja värvid teenivad kõik üht ning sama eesmärki. Selle vastu esineb Mägi hilisema ajajärgu igas naisportrees kõige päält kunstnik ise ja alles teisel plaanil kujutetav isik. Ja siin väljendub selgelt see siht, kuhu kandis alguses hämar püüd, hiljem aga kindel teadmine kunstniku loomingut. Selles on Mägi traagika, et just siis surm tema saavutas, kui ta hakkas lõpulikult kujunema.

Konrad Mägi 

Gustav Suits

Oli kord kuueaastane mõisavalitseja poeg Konrad Mägi. Kutsuti mõisasse linnast maalermeister oma sellidega. Miks mitte maalermeistrigi nime nimetada: Mihkel Martna. Vahtis poisikene mõisa saalis imestusega lae iluvärvimist. Ei tea mispärast, haaras ka teda vastupandamatu soov Martna osavaid pinslitõmbeid jäljendada, — värvida ja võõbata.

Väike Mägi üleval töötavalt maalermeistrilt pinslit paluma. Astus lõuna vaheajaks maha Martna. Ulatas kangekaelsele nurujale ihaldatud pinsli, aga käskis seda mitte sees, vaid väljas tarvitada. Prassib kuueaastane Konrad Mägi nüüd värvi käsitluse esmakordses ekstaasis: kui tema eest hoiti seini ja kaitsti sambaid, kutsusid teda kivid, pakkusid pinda loodud asjad. Pinseldas mõisavalitseja vallatu poisikene õhinal enese meelehääks. Tuiskas tasuta mööda mõisa õue praktilise maalermeistri ja ta sellide lõbusaks irvituseks.

Juba hallunud juukseudemetega paljaspää, kriitiliseks teritunud pilguga teiste ja enesegi nägija, eluks ajaks jäänud pinslit ja värvi käsitlevaks kääbuseks, muheles boheemlane Konrad Mägi aastat nelikümmend hiljem seda lugu jutustades: Tööta, kunstnik, ja ära oota tasu! Maitse oma kasutule kutsele andumise lõbu! Ära hooli ülevalt alla vaatava kainuse õpetustest ja naerust! Ära jäta jonni, enne kui oskad pinsliga ümber käia!

Ei pea arvama nagu oleks naeratav kunstnik tänamatud olnud oma esimesele õpimeistrile ja arvustajale. See oli mälestus ta saatuse varasemast ja teadmatust käskjalast, ta ärkavate meelte tuhinast, päikeselisest suvipäevast, lapsepõlvest, lillelõhnast. Pärastist Toompeale tõusnud poliitikategelast analüüsida ei olnud enesesse läinud värvitaiduri asjaks.

Aga sellest mõisavalitseja pojast pidi mõneks ajaks saama ärakadunud poeg, ennekui selgus ta käärimiste põhivirre ja ta oma pinslitõmmetega jõudis tunnustatud kõrgusele. Nende mälestusridade kirjutaja isiklik tutvumine Konrad Mägiga ei ole varasem kui „Noor-Eesti“ päevilt. Enne seda olin noorest Mägist vanas Tartus kuulnud kui ebamäärasest vabade kunstide tuuletallajast ilma kindla kutseta. Teatava renomee oli ta siiski juba saavutanud oma ulaeluga: mürglitegija kuulsuse kõrtsides ja puhvetites. See kõhetu kasvuga mehike ei olnud noores põlves oma rammu mitte ainult karastanud pommide tõstmisega. Vastumeelse „lõusta sisselöömine“ oli pärastpoolegi Mägile hõlpsaks žestiks. See oli ta veelgi sagedamaks lemmiksõnaks. Äkilist maitsnud, äärmiselt hellik oma aumõisteis, sümpaatiais ja antipaatiais, hüppas see vimmaline härjapõlvlane kas või laua pääle, et väljakannatamatule „molkusele“ paremini vastu vahtimist virutada. Oma elavas fantaasias, tagant järele, võis ta tervel „tuivankade“ korporatsioonil lõustad „sisse lüüa.“

Mida intensiivsem elu ja ilu janu, seda vimmalisem võitlus vastaliste oludega. Meie uue esteetilise elusuhtumise teemurdjaist on noor Konrad Mägi olnud taltsutamatumaid kunstihulguseid. Ei ole teda ühes kohas kaua kinni pidanud ei vanemate keelud, ei kodumaa kitsad piirid, ei eluhoiu mured. Üdernast Tartusse, Tartust Peterburki oma loomusundi jälgides, oma tujusid ja rusikaid usaldades! Ärgu arvatagu nagu oleks noor tuisklane Peterburis Stieglitzi kunstikooli astudes tõttanud eriliselt maalikunsti õppima. Aga ärgu järeldatagu ka ta skulptuuriklassis käimisest nagu oleks ta hoole ja andumisega A. Adamsoni käsitööd õppinud.

Oma eluhoiuks oli see kukrutu ümberaeleja Tartus sunnitud olnud peitilt ja höövlit käsitlema. Ta enese sõnade järel astus ta Peterburis Stieglitzi skulptuuriklassi sellepärast, et teda huvitas A. Adamsoni õpetatud puust kujude nikerdamine. Aga ta artistiloomust on selle kõrval huvitanud ja hullutanud veel mitme muu kunsti kurast. Ta on mänginud kaasa asjaarmastajate näitemängu ja teinud tsirkust. Tema taltsutamatu iharust on veedelnud päälinnaline ars amandi. Midagi, mis talle on meeldinud, ei ole ta läbi katsumata jätnud. Nagu rähnapeoga loomus veab puusse, nii on 1905. a. ärevused noort Mägi vabaduskirge tõmmand streikijate ja mürglitegijate ridadesse. Käratsevaist meeleavaldustest Stieglitzi kooli autoriteetide vastu on ta väga hääleka vaimutusega osa võtnud. Ta on mässajana koolist välja heidetud. Ta on Peterburi „Edasi“-rühma lööksalgas tunginud Jaani kiriku saali: „Pastor Valk maha, mahaa!“

Kui selle punast kaelasidet kanda kunstiõpilase tormis ja tungis midagi oli ehtsat, siis ta käremeelsus vana kunstiõpetuse ja vagatseva kirikujutluse vastu.

Konrad Mägi õpiaastate järgmised etapid on — lühidalt öeldes — Helsingi ja Pariis. Linnuprii, outcast, outlaw, oli ta 1906. a. kevadel Peterburist lahkunud. Ta jälgis sõber Triiki kutset Ahvenamaale, kuhu see Stieglitzi kooli edasijõudnum ja abiellunud rahurikkuja oli maapakku läinud tormis ja tuisus. Soome huvitava merimaastiku värviesteetika rüppes, Nikolai Triiki ja Aleksander Tassa seltsis paleti ja pinsli haaranud, oli Konrad Mägi 1906. a. suvel lõpulikult pöördud maalikunst poole. Triikil avanes varsti õnnelik võimalus enese täiendamiseks Pariisi sõita. Sama eesmärki hellitas Mägi. Aga ülesaamatu aineline kitsikus sundis teda esiotsa jääma Helsingisse.

Mis teha oma protestivaimu ja esteetilise päämäara rahuldamiseks? Selles meeleolus kohtasin teda esimest korda kodas Helsingis 1906. a. sügisel. Olin sinna saabunud veidi varem ja teist teed kui Konrad Mägi. See teeotsiija liikus Helsingiski „Edasi“-pagulase Sõrmuse seltsis; aga ta poliitiline lõustade „sisseloomise“ vaimustus oli juba hakanud lahtuma. Ei olnud ta isekas kunstnikuloomus hästi vastuvõtlik ka Sõrmuse revolutsioonilise ohvrimeelsuse viiulimängule, ta proletaarse keeldumise ja enamlise heroismi manitsustele. Küll on Mägi tol ajamomendil vähemalt oma korterit Helsingis lubanud enamliste pagulaste salakonverentsi kohaks. Ta on aidanud ka nende protokolle ja tegevuskava ümber kirjutada. Aga seda paljundamistööd on ta enese jutustust mööda teinud „vaesena kunstikuradina“, s. o. mitte ilma ainelise tasuta.

Konrad Mägi oli neid isekaid kunstnikuloomuseid, kelle rinda surutud hingeline protest peagi piirdus ainult oma individuaalse eneseteostusega. See eneseteostis ei tunnistanud muud ülemat kohustust kui oma teed otsiva kunstnikuande makspamakut. Oma kunstilise eneseaimuse väljendamiseks tasuta töötada, kirglikult töötada kogu oma isikut kaalule pannes oma kunstilise iselaadi koolitamiseks ja ilmutamiseks Lääne hiilgavamasse hariduskeskusesse lennata, kui ka tiivad nälga ja häda peaks riivama; oma kunstipaleust jälgida kodanlistest ja proletaarseist nõuandjaist hoolimata, — jah, seda tahtis Konrad Mägi kangekaelsus. Seda seisukohta pooldas Mägi kääbuskuju vahvalt ka Helsingisse heidetud sotsiaaldemokraatliku-vähemlase M. Martna, selle oma esimese pinslitutvustaja, eelarvuste vastu. Ta jagas Helsingis punase Martnaga mõni aeg sama korterit. Aga ei suutnud Martna sellele kunstiproletaarlasele sisendada oma revolutsioneeritud maalermeistri vaateid. Ei mööndanud Mägi, et kunstnik ka antud oludeski peaks töötama propaganda ja plakaadi jaoks. Ei hoolinud õpetusest: „Kunst kunst pãrast on herraskunst. See äbarik on Eesti töölisele üleliigne, Eesti kodanlase jaoks enneaegne.“

Need aastad ei kajastanud mitte ainult poliitiliste, sotsiaalsete ja esteetiliste erutuste kokkupõrkeid taeva kumendamise ja maa punetamise tagapõhjal. Need aastad olid ka ühe uue Eesti kirjandusliku ja kunstilise rühmituse lähtekohtaks. Oli Tartus 1904—1905 sündinud „Noor-Eesti“ liikumise esimene sõpruskond nii talupojalik-väikekodanlisest kui proletaarsest utilitarismist erinevate haridustahetega. Europaseerigem oma intelligentsi! Vabastagem Eesti kirjandust ja kunsti kirikukõlbulisute, rahvakasuliste ja klassihuviliste otstarvete orjusest! Tunnistagem oma esteetiliste elamuste enesemääramist, täiendagem oma ilmevahedeid! Jaolt vabatahtlikkude õpingute teostamiseks, jaolt pagulastena kodumaalt lahkunud, oli neil aastail ka enam kui üks „Noor-Eesti“ sulemeestest väljundud lähemale teisele rannale, Helsingisse. Sääl oli nõnda siis Tuglasel, minul ja veel mõnel muul nooreestlasel juhus Konrad Mägi esteetilise individualismiga kokku puutada ja tal sõpruseks kätt suruda.

Konrad Mägi on liigitatud „Noor-Eesti“ kunstnikkude rühma. Nii loeme tagant järele Soome Tietosanakirjaski.

Aga meie uue seltsilise kangekaelsus oli tõrges nii üht- kui teistpidi. Kui Nikolai Triiki vaimuhõimlus ja ta koostöö „Noor-Eesti“ liputõstmist oli saatnud algusest saadi, siis ei suhtunud Konrad Mägi ka Helsingi ülikoolis õppivate nooreestlastega mitte ilma lahkhelideta. Tänu Mägi vahelesegamisele ilmus „Noor-Eesti“ teine album illustreerimata. Ise veel ilma asitõendusteta oma graafiliste oskuste kohta, oli isemeelne Mägi küllalt kriukaline ettekäändeks ja teise õhtumiseks: kunstnikku ei huvita nii nõrkade kirjanikkude väljaandes kaasa töötada! Niimoodi ülendas see hundipassile jäänud iseõppija oma kunstiproletaralase alaandust valgemüttside ja seltskonna reputatsiooni vastu. Tulid teised tujud, lepiti jällegi üksteisega. Üheks Mägi vastuhakkava vaimu lahkkalduvuseks teistest Helsingi nooreestlastest oli ta Soome seltskonnale ja hariduselule liginemiste lähikaudne halvakspanek. Mägi armastas Soomest õieti ainult Ahvenamaad. Ta kiitis saarestikurootslaste peenetundelist lihtsust ja lahkust võõraste kohta. Soome haritlane äritas ta kägunud kasvus ja kulunud kuues peituvat eneseteadvust tahtmaltki, „väiksemaks vennaks“ pidamisega.

Soome oli liiga külm maa ahjunurka surutud Mägi kuumale verele. Ei lepitanud vastsündinud „Soome-Eesti liidu“ koosolekute külastamine ta reisivalu. Püsivuse kiusatused ei olnud üldse ta mustlaseloomuse jaoks. Aga kui ka akadeemiline „Soome-Eesti liit“ Mägi hõimlustunnet ei kinnitand, oli selle üliõpilasühingu esimees prof. K. Krohn ühtagu huvitatud Hurti vanavara ümberkirjutamistest ja väikese teenistuse andmistest Eesti uue kunsti Soome sattunud kehvikule. Selle akadeemilise huvi tegeliku käänu ettevalmistusse olid, tõsi küll, segatud Mägi ja paari muu Helsingis viibiva Eesti kunstikehviku sõbradki. Kogus siis prof. Krohn Soome Kirjanduse Seltsis enese ümber kehva kunstitrio ja ütles: „Käige minu järel!“ Ülikooli raamatukogus; „Kirjutage ümber Hurti vanavara kogud!“ Noor Konrad Mägi oli valmis kõike minevikku maha karjuma. Tema iseloomus oli kõige seda mõnitada, mis ta ise ei olnud teinud. Kõik kirjutamine oli talle tüütu. Kui ta Krohnile vabalt oma arvamist oleks saanud ütelda, siis oleks ta vast lausunud: „Minge metsa oma vanavara ja geograafilis-ajalolise metoodiga!“ Aga nüüd maldas ta meelt ja asus oma esivanemate sõnalist pärandust ümber kirjutama nagu ta varem enamlaste venekeelset protokolli oli ümber kirjutanud. Tööd ei makstud paremini, aga seda oli palju, palju. Küürutas meie vaene kujutava kunsti tulevik nädal nädala ja kuu kuu järel Helsingi ülikooli raamatukogus, nina Hurti vanavarasse pistetud. Kõik Soome-Ugri elukutselisedki harrastajad imetlesid eriti Mägi kõhna kuju õhinat ja andumist. Aga see kõhnret naeratas vahetevahel salakavalalt oma usinuse imestlejate üle: mida kaugem ta küürutas ja sulge keeritas, seda lähemale jõudis ta Pariisi siht.

Kui siis viimati tuli lahkumise tund, ei varjanud Mägi oma Soomest edasi pääsemise rõõmu. Ta läks kui esteetiline mustlane igavate püsivussuhete maalt. Ta ei olnud hoolinud palju muust kui silmailust. Aga vist ükski valget verd neitsi ei jäänud Kaljuvalda õhkama lahkumise pärast. Niivõrra kui ta Soome naisega oli lähemalt kokku puutunud, oli see sündinud silmapilkse kirelõbu-vahelduses. Nõnda oli teda vaksalis saatmas ainult paar mehist sõpra ja seltsilist.

Helsingi vaksalis kaotasin ta mitmeks pikaks aastaks oma silmast. Teatevahendiks meie vahele jäi mõni postkaart Pariisist ja Kristianiast, mõni huvitav vinjett, mõni värvirõõmus ja loodusmüstiline lõuend. Uuesti kohtasin teda isiklikult alles 1920. a. Tartus. Siis ei olnud ta selg mitte ainult kohviku ahju vastu toetatud. Juba juhatas ta suure hoolega „Pallase“ kunstikooli organiseerimist. Kõiges muus tundsin ära ta varasemad lähtekohad. Juure oli tulnud „Pallase“ valdkonnas teraselt ringi lendav pilk ja boheemkonna logelemist karistav sõna. Nagu oleks nüüd oma viimastesse õigustesse pääsenud Uderna mõisavalitseja poeg: nagu oleks korraldanud ja kärkinud kannataja näoga kääbuskubjas tõugu tegevate moonakate ja päivilistega, kelle nõrkusi ta ei vabanda, kelle tööpidud on aga ka tema pidud.