Noorte Hääl 04.10.1975 nr 233 lk 3. Minevikulugusid.
Minevikulugusid
Ralf R. Parve
Kohvijoomise komme olevat alguse saanud Etioopiast. On teada, et XV sajandil pruugiti seda jooki Araabias, sadakond aastat hiljem ka Türgis. Lääne-Euroopasse jõudis kohv XVII sajandil ning sama aastasaja lõpul olevat aroomirikast kohvi ka Tallinnas nauditud.
Esimesed teadaolevad kohvikud Euroopas avati XVI sajandil Konstantinoopolis, XVII sajandi teisel poolel oli neid juba ka Viinis, Marseille’s ja Londonis. Esimesed teated kohviku olemasolust Tallinnas pärinevad aastast 1702.
Arvukamalt levisid kohvikud XVIII sajandi lõpul, kui nendesse hakati maksuta lugemiseks tellima ajalehti ja ajakirju. Sedaviisi kujunes kohvikutest muuhulgas ka kunstnike ja kirjanike kooskäimiskoht.
ELU MAITSVAIM TASS KOHVI
1907./1908. aastal elasid Pariisis kunstnikud Konrad Mägi, Roman Nyman, Nikolai Triik, Jaan Koort, Aleksander Tassa jt. Kord, kui kogu eesti kunstnike koloonia põdes järjekordset ränka rahapuudust, hüüdis Konrad Mägi: „Sõbrad, mul on hea plaan, kuidas saada palju raha!“ Endastmõistetavalt oli see tähelepanuvääriv uudis ning Mägi piirati sõprade poolt sisse. „Sõidame mängupõrgusse!“ teatas Konrad Mägi. „Me tuleme sealt pururikkastena tagasi.“
Mängupõrgu asus Pariisi-lähedases väikelinnas. Ühiselt koostati eelarve, sest käsilolev suurüritus nõudis omajagu kapitali. Korjatigi kokku viimased rahad ja määrati mängusumma. Kulude hulka arvestati ka rongipilet. Üldise õhina seast kostis vaid Nikolai Triigi kainusele kutsuv jutt. Ta nõudis resoluutselt edasi-tagasi rongipileti hinna võtmist üldisesse bilanssi. Peale suurt kauplemist õnnestus Triigil oma ettepanek läbi suruda. Reis algas suurte lootustega ning mängupõrgus oligi Fortuna esialgu armulik. Ent esialgset rõõmu ei jätkunud kauaks; žetoonid kadusid mängulaualt ning lõpuks leiti end ilusate lootuste ahervaremetelt. Õnneks olid tühjades taskutes tagasisõidupiletid.
Kui kunstnikepere tagasi jõudis, hakativarahommikuses Pariisis just väikekohvikute uksi avama. Esimesed kohvilõhnad ei valmistanud näljastele ja pahuratele eesti kunstnikele erilist rõõmu. Igaks juhuks tehti siiski taskutes viimane revideerimine, ja — oh seda õnne! — leiti mõned mündid, mis võimaldasid kõigile tassi kohvi osta.
„See oli igatahes kõige maitsvam tass kohvi mu elus,“ meenutas Roman Nyman aastaid hiljem.
PARIISI KOHVIKU „LA ROTONDE“ TÕUS
Ka Friedebert Tuglas kirjutab oma memuaarides Pariisis elanud eesti kunstnikest, kes õhtuti siirdusid aega viitma Montparnasse’i bulvaril asunud voorimeeste kohvikusse „La Rotonde“. See kujutas endast väheldast ruumi paari laua ja letiga, mille ees joodi püstijalu, kõrval aga asus veelgi väiksem ruum paari lauaga.
Viimasesse ilmusid vihmastel talveõhtutel tihti Konrad Mägi, Anton Starkopf, Eduard Sõrmus, Friedebert Tuglas, Jaan Koort ja veel teised hilisemad silmapaistvad kultuuritegelased. Püsiv publik tõmbas ligi seltskondliku loomuga prantslasi. Nii hakkaski külastajate arv pidevalt suurenema. Varsti oli käijaid nõnda palju, et majas lõhuti üks vahesein maha ja saadi ruumi juurde. Kohviku edasist käekäiku kirjeldab Friedebert Tuglas järgmiselt: „Ja siis hakkas kohvik nagu svamm maja sööma, ikka ühe ruumi teise järel. Igal mu uuel Pariisi saabumisel oli „Rotonde“ suurem kui sealt lahkumisel. Ta neelas kogu maja alumise ja siis teisegi korruse. Muidugi oli ta nüüd ise põhjalikult muutunud. Ta omanikud vahetusid, ja ikka suuremaid kapitaale lasti tema laiendamisel käiku.“
„Rotonde“ sai aastateks kunstnikekohviku rahvusvahelise kuulsuse, nagu teisele poole bulvarit tekkinud „Le Dome’gi“. Viimases armastas hiljem istuda Eduard Viiralt ja salvrättidele tehtavate visandite abil oma kunstnikukätt harjutada.
Aegade jooksul oli Pariisi legend Montmartre’ist kui ainsast kunstnike linnaosast lõplikult purustatud. Selle kõrvale astus Montparnasse. Ja sel puhul mõtiskles Friedebert Tuglas: „Aga minus püsib ikka veendumus, et kõigi muude eelduste kõrval – ka näputäis tundmatust rahvusest kunstikehvikuid oli selles murrangus kaasa mõjunud…“
KIRI KOHVIKUSSE
1913. aastal olnud Tartus vaid kaks kohvikut. Üldse polnud tol ajal siinmail kohvikus istumise kommet. Pisteti koogid kinni, joodi kohvi peale, vesteldi väheke ilmast ja mindi koju tagasi.
1912. aastal jõudis Pariisist kodumaale kunstnik Konrad Mägi. Olles Pariisis harjunud kohvikutega, ei saanud ta neid külastamata jätta ka Tartus. Mägi istus Verneri (praegu „Tartu“) kohvikus järjekindlalt iga päev teatud kellaaegadel. Kohvikupersonal oli algul üllatunud: milline veider kunde — käib ja istub, mõtleb endamisi, suitsetab ja kirjutab kirju.
1915. aastal ilmus mitu uut kohvikut, ent Verneri kohvik jäi ikkagi haritlaskonna põhiliseks kogunemiskohaks. Aastaid hiljemgi oli see kirjanike ja kunstnike kohtumispaigaks. Kohvikupersonal polnud sugugi üllatunud, kui saabus selline kiri:
V. a. Fr. Tuglas.
Verneri kohvik.
Tartu.
KATKESTATUD MALEKÄIK
1923. aastal viibis Eestis kodanliku vabariigi Londoni saadik Kallas oma abikaasa, kirjanik Aino Kallasega. Viimane esines siinsetel kirjandusõhtutel Londonist kaasatoodud nooblites tualettides, mis tõusikkodanluses maruvaimustust tekitasid. Seesugune moedemonstratsioon tekitas kirjanik August Alles meelepaha ning ta kirjutas följetoni „Jaanalinnu sulgedega“, kus kritiseeris naiskirjanikku, kes Alle arvates „osanud tabada õhus liikuvat meeleolu ja õigel ajal oma kuninglikkude jaanalinnu sulgedega kõditada meie ametliku bürokraatia ja tõusiku seltskonna rahvusliku uhkuse rasvakasvanud päkaalust“. Pärast seda toimus tolleaegses Tartu kohvikus „Linda“ Aino Kallase poja ja „Jaani ning Malle poeg August Alle“ vahel intsident, mida viimane kirjeldas järgmiselt: „Asi oli lühidalt nõnda. Mängisin esmaspäeva õhtul Hans Kruusiga „Linda“ kohvikus malet. Pidin parajasti just hobusega astuma, kui korraga keegi mulle isiklikult tundmatu noorhärra üle malelaua kummardas ja minuga paar sõna soovis rääkida. Tõusin püsti ja mulle pandi küsimus ette, et kas mina olen Aino Kallasest följetoni kirjutanud. Mina vastasin, et jaa, mina kirjutasin. Samal silmapilgul, mulle kaunis ootamatult, rabas ta mind näkku lüüa ühelt poolt ja teiselt poolt, kuid ma pareerisin mõlemad löögid pahema ja parema käega, kuna ainult üks hoop natuke otsaesist riivas. Siis lõin vastu ja ta hakkas taganema. Haarasin ajalehekepi kätte ja lõin ta esimese hoobiga vastu vastase turja või külge katki, nõnda et mul ainult kepi pärajupp pihku jäi… Läksin tagasi oma laua juurde, istusin poolelijäänud malepartii taha ja tegin kavandatud hobuse-käigu.“