Noorte Hääl 12.11.1958 Evi Pihlak. Konrad Mägi. Merikapsad
Konrad Mägi „Merikapsad“
Evi Pihlak
Oma mõtete kujukamaks edasiandmiseks kasutavad kunstnikud sageli väga erinevaid väljendusviise. Mõni kunstnik armastab tugevalt rõhutada vormi plastilisust, teine pöörab peatähelepanu paindlikule, viimistletud joonele jne. Eesti vanema põlve maastikumaalija Konrad Mägi (1878–1925) kuulub kunstnike hulka, kelle peamiseks väljendusvahendiks on värv, vormi- ja joonistusprobleemidel on teisejärguline tähtsus. Oma maitseka toonidevaliku ning huvitavate värvikombinatsioonide varal oskab ta vaatajale pakkuda kõige erinevamaid elamusi loodusest.
Pärast kümneaastast õppimist, töötamist ja rändamist välismaal pöördus Mägi 1912. a. tagasi Eestisse, kus ta kaks suve järjest veetis Saaremaal. Saare näiliselt vaene, kuid väga omapärane loodus pakkus talle maalimiseks rohkelt uudseid motiive ja avas kunstnikule huvitava värvide maailma. Ning 1914. a. suvel maaliski ta seal ühe oma tuntumaid töid „Merikapsad“.
Antud maali motiiv on iseenesest väga lihtne ja tavaline. Kujutades tükikest heledaks pleekinud kiviklibulist kallast õitsvate taimedega ning eemalt paistvat sinendavat mereriba, on kunstnik loonud koloriidilt kaunima maastikumaali eesti kunstis. Rannataimede kollased, valkjashallid ning terrakota värvi õitelaigud mere siniste toonide kõrval tekitavad elava mulje kirkast suvepäevast. Töös on tunda tõelist heledat päikesepaistet, mereõhku ja mänglevat vaigut.
Kuna maalimisel on kasutatud peamiselt puhtaid, segamata toone, on töö värvid erakordselt säravad ja intensiivsed. Nende kõlajõudu suurendab veelgi kontrastvärvide kasutamine. Et näiteks kollast eredamalt esile tuua, on see kõrvutatud siniste toonidega jne. Ka värvide lõuendile kandmise viis väikeste rahutute nagu täppivate pintsli-löökidega süvendab muljet päikese ja õhu virvendavast mängust.
Oma värvirõõmu ja muljevärskusega sisendab töö vaatajasse optimismi ning õpetab teda paremini nägema ja mõistma kodumaa looduse omapära ja ilu.