Sirp ja Vasar 21.08.1959 Evi Pihlak. Kõlavate värvide kunst
Kõlavate värvide kunst
Evi Pihlak
Tallinna Riiklikus Kunstimuuseumis on avatud Konrad Mäe tööde valiknäitus. Tutvumine Mäe loominguga vahetult pärast Jaan Koordi ja Nikolai Triigi näitusi aitab meil tunduvalt avaramini mõista kogu meie 20. sajandi alguse kunsti üldpilti ja põhisuundi.
Nagu paljudel teistelgi tolle aja meistritel, on ka Mäe loomingulise tee algus seotud 1905. a. revolutsiooni tormiliste sündmuste ja uute ideedega. Kui Peterburis heideti Stieglitzi kunstikoolist välja rida õpilasi revolutsioonilistest rahutustest osavõtmise eest, siis kuulusid nende hulka esimeses järjekorras Konrad Mägi, Jaan Koort ja Nikolai Triik. Oma revolutsioonilisele meelsusele otsisid noored väljendust ka kunstis. See sundis neid lahti ütlema vanadest tardunud ja oma aja ära elanud akadeemilistest traditsioonidest ja otsima värskemat ning elavamat väljenduslaadi. Noortest kunstiõpilastest kujunesid meie kunstielu julged novaatorid, kes oma loosinguks tõstsid rahvusliku kunsti rikastamise ja edasiarendamise mõtte.
Konrad Mägi sündis 1878. a. Tartumaal Hellenurmes. Oma õpinguid kunsti alal alustas ta 1898. a. mööblitislerina Tartu Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Seejärel siirdus ta 1903. a. edasi õppima Peterburi Stieglitzi kunstikooli, kus töötas A. Adamsoni skulptuuriklassis. Kuid Mäe äärmiselt impulsiivne ja tundlik kunstnikuloomus leidis endale tõelise väljendusvõimaluse alles maalikunstis. Pöördumine maali poole sündis esialgu pooleldi juhuslikult. Pärast Stieglitzi kunstikoolist väljaheitmist ja lühiajalisi õpinguid eraateljeedes sõitis Mägi Soome – Ahvenamaale, kus veetis 1906. a. suve koos N. Triigi ja A. Tassaga. Teostades saare omapärasest loodusest rohkeid maastikuetüüde, hakkas ta ka senisest rohkem huvi tundma õlimaalitehnika vastu. 1907. a. Pariisis tegeles Mägi maalimise ja modelleerimisega veel paralleelselt. Kuid 1908. a. ja 1909. a. Norra tõrjus kunstniku maalijatalent skulptori lõplikult kõrvale. Ühtlasi valmisid seal ka esimesed silmapaistvamad tööd ja Mäest kujunes lõplikult välja maastikumaalijana.
Juba algusest peale hakkab kunstnik peamise väljendusvahendina kasutama värvi. Esialgu lähtub Mägi värvikasutamisel impressionismi traditsioonidest, tema maalitehnikas domineerivad väikesed täppivad pintslilöögid. Meeleolult on need maastikud helged, päikese- ning õhuriikad („Lilleline väli“, „Norra motiiv“ jt.). Norra maastike seerias kohtame ka üksikuid töid, kus on kasutatud pinnalist stiliseeringut ja ornamentaalset joontemängu, kuid ka nendes töödes on säilinud siiski värv. Pruugib vaid vaadata Mäe tuntud „Soomaastikku“ (näitusel pole esitatud) ning esimesel pilgul haarab just punaste toonide tugev värvimõju. Ehkki Norra perioodi tööd on loodud alles endaotsingute ja väljakujunemise ajajärgus, määravad nad kunstniku edasise arengusuuna, mis on alati olnud tihedalt seotud värviprobleemidega.
Oma teadmised ja professionaalsed kogemused omandas kunstnik peamiselt iseõppimise teel. Kogu Mäe hariduskäik oli veelgi katkendlikum ja konarlikum kui paljudel teistel tema kaasaegsetel. Et Mägi elas äärmises majaduslikus kitsikuses ja teenis endale ülalpidamist juhuslike töödega, kujunes ka tema Norras viibimine pikemaks, kui ta esialgu oli kavatsenud. Puudus sõiduraha tagasipöördumiseks Pariisi ning sinna saabus ta alles 1910. a. Kuid ka Pariisis tuli peatselt hakata võitlema uute raskustega ning lühiajalise tll kõrval vabaateljeedes kujunesid kunstniku peamisteks õpetajateks sealsed rikkad kunstikogud ja kogu ümbrus oma mitmekülgse kultuurieluga.
Süstemaatilise kooli puudumine annab end kohati tunda ka Mäe hilisemas loomingus, eriti joonistamise oskuses, mis ilmneb portreede ja kompositsioonide juures. Kuid Mäe loomupärane andekus, erakordselt arenenud värvimeel ning kaasakiskuv emotsionaalne väljenduslaad sunnivad vaatajar seda täiesti unustama. Ükski teine sajandi algul töötanud kunstnik pole meie kunsti värvikäsitlusse toonud nii palju uusi jooni. Ka A. Laikma, N. Triik, K. Raud ja mitmed teised kunstnikud ütlesid küll lahti nn. galerii pruunikatest toonidest ja kasutasid kohati vägagi intensiivseid värve, kuid nende tööde värvikäsitlus ei saavuta kunagi säärast mitmekülgsust, väljendusrikkust ja kõlavust kui Mäe lõuenditel. Triigi lõuendite värvil on peamiselt vaid vormi ja joonistust täiendav funktsioon, Mäe juures omandab see aga primaarse tähenduse. Mägi on sajaprotsendiliselt maalija, kes lähtub värvist kui peamisest väljendusvahendist. Eriti ilmekalt tuleb see esile, kui võrrelda näitusel esitatud maale ja joonistusi. Viimased moodustavad peamiselt ettevalmistavat iseloomu kandva abimaterjali maalisele ning pakuvad märksa vähem iseseisvate kunstiteostena. Erandi moodustab selles osas raamatugraafika.
Tulnud Pariisist kodumaale, veedab kunstnik 1913. ja 1914. a. suve Saaremaal. Seal valminud maastikes on tunda suvepäevade rõõmsat päikesepaistet ja mereõhu vibreerivat valgusmängu. Kunstnik on Saaremaa kiviklibulistel kallastel ja kadakapõõsastega kaetud lagendikel avastanud omapärase värvide maailma. Erakordse muljevärskusega on teostatud mitmed Vilsandi vaated, tuntud maal „Merikapsad“ jt. Oma erksate värvide kaudu on kunstnik meisterlikult edasi andnud Saaremaa looduse omapära ja iseloomulikke jooni. Ta tõlgendab nähtut läbi isikupärase pilgu ja tugeva kunstilise üldistusega, mis toob igast motiivist esile kunstniku jaoks kõige olulisema. Sealjuures oskab ta loodusest saadud muljet kontsentreerida kunstiliseks tervikuks.
Järjest tugevamini hakkab sel perioodil kujunema Mäe kui kunstniku isikupära, mis tõrjub kõrvale varasemad P. Signac’i jt. järelimpressionistide mõjutused. Esialgne impressionistlikult täppiv pintslilöök hakkab muutuma hoogsamaks ja lopsakamaks, sageli piirab kontuur vorme. 1915. a. alates töötab kunstnik peamiselt Lõuna-Eestis ja sellega seoses muutub ka tema motiivide valik. Endiste kitsaste intiimsete rannalõikude asemele ilmuvad avarad panoraamsed vaated kaugete küngaste ja järvedega. Üheks ilusamaks näiteks nendest aastatest on „Valgjärve“ maastik, kus ultramariinsinised metsad ja sinavad järved moodustavad intensiivselt kõlava värvikontrasti päiksest õhetavate ruskete küngastega.
Maastikuvormid on tolleaegsetes töödes antud sageli tugeva üldistusega, nii et üksikute küngaste, orgude ja metsatukkade kontuurid loovad maalil omapärase voolava joonterütmi. Kuid pearõhk töö ülesehituses on siiski värvikompositsioonil, üksikute toonide ja värvilaikude omavahelisel tasakaalul.
Oma põhiolemuselt on need maastikud tulvil elujaatavat optimismi ja rõkkavat värvirõõmu. Suvine loodus lilledest kirjute heinamaade, küpsete põldudega Lõuna-Eesti punakate liivaseljandike vahel ja kõrge sinava taevaga, kus liiguvad kaharad valged pilved – kõik see on avanenud kunstniku pilgu ees nagu tugevdatud värvirikkuses. Ta pilk on sel perioodil erakordselt tundlik kõigile väliselt kaunile. Samast rõõmsast elutunnetusest on kantud ka kunstniku mitmed lillemaalid.
Üheaegselt maastike ja natüürmortidega valmis Mäel sel perioodil ka rida portreesid. Vastandlikult Nikolai Triigile, kelle portreid iseloomustab sügav psühholoogiline analüüs, piirdub Mägi oma modellide puhtvälise iseloomustusega. Tema üksikud naiskujud on üksteisega üllatavalt sarnased. Mäe kunsti rikkus ja sügavus avaldub eelkõige siiski ta maastikes, milledega võrreldes on tema portreed kunstiliselt vähempakkuvad.
Mägi ei jää kauaks püsima päiksepaisteliselt helgete maastike ringi. Perioodil 1918-1921 hakkab ta töödes järjest kasvama rõhutatult ekspressiivne joon. Ta maastikud muutuvad seesmiselt järjest pingelisemaks, vormide voolav harmoonia muutub lõhutumaks ja teravamaks, pintslilöök katkendlikumaks. Endiste puhtalt kõlavate värvide asemel näeme raskeid mustjas-sinakaid toone. Maastikud on karmid ja tõsised, ilmuvad madalal maa kohal rahutute pilvedega kaetud rasked taevad. Nendes töödes puudub õhk, kõik on raske ja ängistav, nagu elaks kunstnik pingeliselt läbi seesmist kriisi.
Selle perioodi looming langeb osaliselt ühte ka väliste vastuoludega meie kunstielus. Võttes aktiivselt osa kunstnikkonna ühiste probleemide lahendamisest ja üritustest, oli Mägi tihedalt seotud kogu tolleaegse kunstieluga. Oma tegevuse suunas ta peamiselt meie esimese kunstikooli „Pallase” asutamisele, kunstivarade sõjakeerisest päästmisele ja mitmete kunstinäituste korraldamisele. Rahvusliku kunsti areng oli Mäele lähedaseks probleemiks kogu tema loomingulise tegevuse kestel. Ükskõik kus ta ka ei viibinud ja kui vaimustatud ta uutest muljetest ka ei olnud, ikka võib tema mõtteväljendustes ja kirjades märgata plaane kodumaise kunstielu organiseerimise kohta. Kuid Mägi ja ta kaaslaste kunstiideaalid jäid paljuski mõistmatuks omaaegse kodanliku ühiskonna valitsevatele ringkondadele.
Ka kunstikool „Pallas“, mis oli Mäele eriti südamelähedane, ei leidnud haridusministeeriumi poolt küllaldast toetust, seal ei mõistetud selle tähtsust meie kultuurielus. Kõik see kutsus esile pettumusi Mäe seesmiselt niigi närvilises ja vastuoluderikkas kunstnikunatuuris, millele lisandus veel tervisliku seisukorra halvenemine.
Ajutise vabanemise neist kibestunud meeleoludest tõi kunstnikule ta Itaalia matk 1921. a. Reisimuljete põhjal valmis kunstnikul ka terve rida töid, mis kujutavad peamiselt Capri, Veneetsia ja Rooma vaateid. Nendes töödes leiab Mägi uuesti oma värvirikka koloriidi. Veneetsia on kunstniku jaoks eelkõige maaliline laguunidelinn, seal loodud lõuendite laiades kiirgavates värvipindades on tunda poeetilist pidulikkust. Jällegi ilmuvad kunstniku töödesse õhk ja valgus, mis annab taevale avaruse ja paneb gondlite purjed või valged palazzode read kanalikallastel rõõmsalt helendama. Ka tumedates indigosinistes toonides maalitud öise Capri vaadetes üllatab värvikontrastide omapära ja paindlikkus. Sinised toonid on siin puhtamad ja kõlavamad kui kunagi varem ning endisest meisterlikumalt on eredamad värvikontrastid seotud maaliliselt harmooniliseks tervikuks. Varem kasutas kunstnik mõningal juhul pinnalisi lahendusi, nüüd aga tajume selgesti ruumilist sügavust. Laiade lapikute pintslilöökide abil saavutab ta omapärase vormi reljeefsuse.
Itaalias valminud tööde maalilisest lahendusest kasvavad orgaaniliselt välja ka kunstniku Saadjärve perioodi maastikud, mis on teostatud 1923.—1924. a. paiku. Nendele puhtakõlalistele ja õhulistele maastikele on omane eriliselt selge ja rahulik loodusetunnetus. Need olid Mäe viimased tööd. Ajal, mil Mäe kunstnikuvõimed on jõudnud oma arengus kõrgpunkti, katkestas tema loomingulise tegevuse surm (1925. a.).
Mäe anne on väga isikupärane ja väljenduslaad kirglikult impulsiivne. Seepärast on ta kunst kutsunud esile ka palju lahkarvamisi. Tavaliselt annab vaataja sellele kas eitava või jaatava hinnangu, kuid peaaegu kunagi ei jäta Mäe tööd passiivselt ükskõikseks.
On muidugi rake täpselt ära määrata ja hinnata ühe või teise kunstniku kohta tema kaasaegse kunsti üldpildis: ajaline distants toob siin sageli ümberhinnanguid ja muudatusi. Nii on ka Mäe loominguga. Tutvunud põhjalikumalt tema töödega, tuleb paratamatult nõustuda, et nimetatud Mäge mitmeid kordi esteeditseva või vaibalikult-dekoratiivse suuna esindajaks meie kunstis, on kriitika olnud lubamatult pealiskaudne. Taolise hinnangu andmisel ei ole küllaldaselt süvenetud kunstniku sisult ja vormilt nii mitmekülgsetesse loominguperioodidesse. Kindlasti on Mäe värvikäsitlusele kohati omased dekoratiivsed jooned. Kuid see on ainult üks tema loomingu väliskülgedest ja kodu seda dekoratiivset värvikäsitlust seovad tegelikkusega väga tihedad niidid. Mägi jääb meie maastikumaalis üheks sisukamaks ja tunderikkamaks kunstnikuks.
Konrad Mägi on oma olemuselt võtlev kunstnikunatuur, kes teadlikult püüdis meie kunstiellu tuua uusi jooni ja seda edasi arendada. A. Laikmaa, K. Raua, J. Koordi ja N. Triigi kõrval moodustub tema looming meie kunstiajaloos ühe eredama ja huvitavama lehekülje.