Sirp ja Vasar 26.06.1968 Ene Lamp. Konrad Mäe loomingust
Konrad Mäe loomingust
Ene Lamp
Kunstniku suuruse mõõtmiseks pole üle aegade ulatuvaid õiglasi kaale. Igal vaatajal on oma kriteeriumid ja iga põlvkond mõistab maailma natuke oma mõõduga. Kuid tihtigi kujuneb ristikäivatest arvamustest hinnaline sõel, millele jäävad eri aspektidest leitud väärtused, üllatusega avastad kireva variatsioonide rea sellest, mida küll kõike pole ühe kunstniku loomingus nähtud. Konrad Mäe näituse puhul Kadrioru muuseumis tekkis mõte tuua otseste muljete sekka üksikuid kriitikakilde aastaist 1910-1925, ajast, mil need maalid olid esimest korda publiku ees.
Mägi oli selle generatsiooni esindaja, kes avalikult rõhutas kunstis loomingumomendi ümberkujundavat tähtsust. Üle alalhoidlikkuse, vaimse piiratuse ja mahajäämuse kuristiku püüti saada ühenduslüliks kaasaja suurte kunstimaade arengus. Noor-Eesti liikumist ilu kultuse ja säravate fantaasiapiltidega oli tollal tarvis, et avardada nägemisviisi võimalusi, luua puhastavat kontrasti olnule, anda tõuget rahvuse kultuurilise iseteadvuse äratamiseks, sest üldlevinud seisukoht kõlas: Eestimaal on „suurtele ilmarahvastele kultuura-alal järelejõudmise püüe lausa hullus“. Mägi sai üheks nende seas, kelle elutöö lükkas selle alandliku ennustuse ümber.
Noor-Eesti rafineerituse vaimust kantud maal on praeguses väljapanekus näiteks „Norra maastik männiga“ – punane fantaasiamaastik jaapanliku pinnastilisatsiooniga. 1910. aasta näitusel luges B. Linde temast välja haiglast tundelisust, millele seisid lähedal E. Munchi alateadvuse hoobadele vajutavad tööd. 15 aastat hiljem pidas A. Vaga salapärasust Linde soovunelmaks, maastikku ennast arenematu lapse silmadega nähtuks ja kogu tööd paremal juhul vaibakunsti kuuluvaks. Aga praegu? Stiliseering mõjub nagu ebamaiste olevuste ettevaatlikud jäljed ja sinise vee hõõguvpunane rant loob värvidesse erilise pinge, mis esineb hiljemgi Mäe parimates maastikes. A. Vaga oli kahjuks värvide suhtes liiga tundetu.
Varasemate maastike seas sugereerib tugevasti „Maastik punase pilvega“, kus kontuuridesse surutud verekarva taeva ja tumeda tillukese rohelise põõsaga vaates on hirmusisendavat. Tuleb meelde, et Mägi olevat armastanud Poe’ õudusjutte või veel, kuidas Baudelaire kirjutas päikeseloojangu hullumiseni viivast mõjust. Kuid konkreetsemalt räägib dateering – 1913-1914. Fr. Tuglas nimetas, küll mitu aastat hiljem, Mäe maalide verist kuma maailmasõja kajastuseks. Tuglas oli Mäe tööde pidevate hindajate hulgas, „Felix Ormussoni“ looduskirjeldusteski peegeldub maalija lõuendite kirevus ja Ormussoni sõber Homunculus on saanud endale kunstniku iseloomujooni.
Ahvenamaa ja Norra maalimisretkedelt, kus Mägi oli seisnud põhjamaise loodusega kahekesi, võttis ta kogu loomingusse kaasa oskuse tunnetada maastikku. Pariisis oli ta omandanud neoimpressionistliku täppiva tehnika, kuid läks selle kasutamisel täiesti omaenda rada. 1912-1914 maalis Mägi Saaremaal neid kahte eelduste-poolust ühendades oma värvirõõmsamad maastikud. Hiljem on neid pilte palju kordi hinnatud vaibalikeks. Aga ehkki kujutatav on siin ainult ühel plaanil, tunduvad nad vaiba jaoks liiga elavatena. Niisugust hoogsat värvide järele haaramise rõõmu pole meie kunstis enne olnud. Elurõõmu hindab 1914. aasta neis ka baltisaksa kriitik von Stryk, kuigi ta vastandab Mäge teistele veidi ebaõiglaselt: „On iseäraline lõbu näha niisugust värskendavat, positiivlist kunsti just praegu, kus pessimistlikkus kunsti ära kihvtitada ähvardab.“ Saaremaa maastikes oskab Mägi värvi ja vormikujundi mõju väga läbimõeldult tõsta.
Intensiivselt sinistes meredes otsivad kaasaegsed arvustajad ikka veel müstilist ja romantilist. R. Kangro-Pool ootab, et lainetest võib iga hetk tõusta näkineiu pea. Aga ta ootab peaaegu et asjata. Mägi on oma maastikega pingutatult sügavuti mineku sfäärist välja astumas. Kuid seda mitte kogu loominguga. „Maastik daamiga“ esitab sajandivahetuse saladusliku naise, nii saladusliku, et ta langetatud nägugi on kaetud.
Eri osa moodustavad Mäe kunstis portreed. Maalija tegi kõik oma naismodellid ümber üheks kindlaks tüübiks: ilmekad pruunid silmad, läbipaistev martsipannahk, roos juustes, vööl või rinnal. H. Kompus pidas neid kõige olulisemaks osaks kunstniku loomingus ja luges lõhekarva roosiga daami silmadest ürgset hukutamisjõudu. Talle astus vastu A. Vaga, kes nimetas kujutatud naisi portselannukkudeks ja hindas õiglaselt „Mustlaspoissi“ ja „Mustlastüdrukut“. Tahaks siiski tunnustada portreede omapärast nukravõitu otsitud ilu, nad on huvitavad kas või ainult aja maitse väljendusenagi. Vaadatagu täidlast naist lillakaspunasel foonil. Pooliti portreede pärast oli kunstniku eluajal veelgi ägedat ütlemist. 1924. aastal heitis A. Vaga Mäele ette joonistusvigu ja nimetas teda koos A. Vabbega diletandiks. Täis kibedust, et Vaga ei taha mõista uuema kunsti väärtust, prahvatas A. Alle vastu: „Aulik kunstiarvustaja võinuks mõlemaid hottentottideks nimetada, sel olnuks samavõrra loogilist alust.“ Tolleaegne arvamuste väljaütlemise või õigemini nende ärakannatamise viis paneb kadestama.
Et Mägi on teadlik ja järjekindel pildi ülesehitaja, selgub kõige paremini tema „Valgjärve“ ees. Rahuliku ja tugeva rütmiga on küngasmaastik jagatud plaanideks, sinised järvesilmad hoiavad nagu kaks naela kompositsiooni telgepidi koos. Lainjas kontuur teeb selle kunstniku ühe ilusama maastiku veel kompaktsemaks ja siis nihkub Mäe loodusetunnetamise laad teiseks. Need on tegelikult samad künklikud puid peegeldavate järvedega maastikud, kuid nüüd saab rahutus nad järjest tugevamini oma meelevalda. Maalija võtab lõuendile madalama silmapiiri, talle on vaja rohkem taevast, et sinna kansa iseenese sisemist pinget. H. Kompus kirjutab: „Võtke Mäe taevad, need kuulsad „rasked taevad“ oma rahutute pilvedega, mis on õhulikkuse kaotanud ja veerevad ränkadeks rüngasteks tihenenult möllavas mässus,“ ja ta näeb selles palavikku ja janu. Neis töödes on tõesti nagu viimaseid õhutuid äikese-eelseid hetki. Kulminatsiooni jõuab rahutus Pühajärve maalides. Igasugune tasakaal on hävimas, vormid saavad teravaks ja lähevad liikuma. Pilvedest helgib ilmutuslik valgus ning jääb kurjakuulutavalt maastiku kohale. Ülipingutatus võib alati kergesti vastandiks – maneeriks – muutuda. Ka Mäe puhul oli niisugune oht. 1923. aastal juhtis teravapilguliselt kunstis orienteeruv J. Semper sellele tagantjärele tähelepanu.
Eelkäsitletud töid võib vaadelda ka kui ekspressionismi avaldust. Õieti olid ekspressionistlikult rahutu ja valulise elutunnetuse algmed Mäe kunstis pidevalt olemas. Nad lõid välja isiklike elamuste ja üldiste ajastumeeleolude tõukel, kuid arvatavasti olid ka saksa kunsti eeskujud temani jõudnud. Vaevalt said nad määravaks, kuigi võib tõmmata otsesemaid ja kaudsemaid paralleele. Näiteks sinise värvi puhul. Intensiivne sinine, millega on seotud raskepärased kooskõlad, tähendab meile erilist mägilikku värvi. See on talle sisemiselt nii omane, et vaevalt võis laenuga tegemist olla. Kuid sinine oli just saksa ekspressionistide eriline lemmikvärv, luules ja kunstis. Ta kordus kõige sagedamini E. Lasker-Schüleri lapsemeelsetes ja ootamatutes võrdlustes, G. Trakli uimastuses sosistatud värssides, või meenutame Fr. Marci kuulsaid „siniseid hobuseid“ sedasama värvi A. Macke ja E. Kirchneril… Vahest peitub siin mingi psüühiline seaduspärasus ja sinine on ülierutatult tundliku hingeseisundi värv. Kui H. Kompus vastavalt oma aja terminoloogiale rääkis Mäe värvispiritualismist, mõtles ta võib-olla sedasama.
Et Mägi on ekspressionismilt välist maneerigi vastu võtnud, tunnistavad näitusel kõige paremini kaks naiseportreed, nurgeliseks murtud kontuuriga ja fooniga viirastuslikku kontrasti viidud nägudega (aastaist 1918–1921).
Mägi on rahutuse kunstnik ka selles tähenduses, et iga tema stiiliperiood kestab vaid paar aastat. G. Suits nimetas teda „meie kõige taltsutamatuks kunstihulgusek“, pidades silmas Mäe ringirändamise kirge, aga see kehtib laiemaltki. 1922 järgneb Mäe loomingus uueilmeline Itaalia ajastu. Lõunamaa loodus, mille värvirikkuse vastuvõtuks oli maalijal kunstis palju eeldusi, aitas tal end tasakaalu viia ja lahti saada ekstaatilisusest. Motiivide tunnetus on hingestatud, kuid allutatud teadlikumale vormivalitsemisele. Meenub jälle, et Mäge on nimetatud prantsuspäraseks. Kunstnik katab lõuendit suurepinnalisemalt, kuid terav kontrast valgete ehitusvormide ja musta tagaplaani vahel loob siiski pinge. Selline on näiteks „Varemed Capril“, kus musta-valge vahekorrale annab erilise varjundi väike roosa puuke esiplaanil. Midagi eelneva meeleoludest vilksatab siiski: ühel maastikul paistab taevas kellatorni tagant tuttav valgusesära. 1923. aastal nimetab J. Semper Mäge Itaalia tööde põhjal A. Vabbe ja J. Koorti kõrval kõige selgemalt oma stiili leidnud kunstnikuks. Ja konstateerib, et meie kunst teeb maailma kunstiliikumisi kaasa mitte väliselt laenates, vaid sisemiselt ühte elades, mis ei vähenda, vaid pigemini soodustab isikupära kujundamist.
Pidulik värvide kirevus on kõige suurem Veneetsia maalidel. Mägi paneb punast ja kollast laevade purjedesse ning värvib nendega ehitisi kaldal, taustaks ikka sinine.
Mägi ei vabane oma valulisest rahutusest, mis sama matka ajal ilmub uuesti Obersdorfi maastikes. Ta loob mäestiku looduse taas teravates vormides, rutakalt lõuendile heidetud risti-rästi pintslijälgedega. Valitseb rusutus, mäed katavad silmapiirigi.
Elu viimastel aastatel, Saadjärvel, on Mägi veel kord muutumas. Murdes seniseid eredaid värve pehmelt halli gammasse, asetab maalija maastiku otsekui loori taha. Kõrgelt võetud vaade nihutab pildi kaugele. Nagu seisaks maalija ise kõigest kummaliselt eemal. Siin võib näha Mäe irreaalsusekalduvusi uues astmes, võib näha ka lüürilist looduselamust. A. Vaga räägib neist kui selgunud ja rahuliku loodusetunnetusega maastikest ning peab neid kunstniku loomingu tipuks. Samal, 1925. aastal, Mäe surma puhul avaldatud mälestuskirjutistes jutustab G. Suits, et meister olevat öelnud ise: „Tööta kunstnik, ja ära oota tasu! Maitse oma kasutule kutsele andumise lõbu! Ära hooli ülevalt alla vaatava kainuse õpetustest ja raevust! Ära jäta jonni…!“ Sellega on haaratud kõige olulisem Konrad Mäe kunstisuhtumisest.
Meile tähendab Konrad Mäe looming lõiku ajaloo sellest perioodist, mis kujundas määravalt eesti kunsti arengut ja mille mõju ulatub tänapäevani.