Sirp ja Vasar 27.10.1978 Evi Pihlak. Rahutu Konrad Mägi

Lae alla pdf

31. oktoobrist 3. novembrini tähistab meie vabariigi üldsus 100 aasta möödumist maalikunstnik Konrad Mäe sünnist (1. X 1978). Juubeliürituste ettevalmistamiseks on moodustatud komisjon mille esimees on Eesti NSV kultuuriminister J.-K. Jürna ja aseesimees EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär J. Lott.

Sünniaastapäeva tähistavad üritused algavad teisipäeval, 31. oktoobril kell 18 Konrad Mäe juubelinäituse avamise ja mälestusõhtuga Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis.

Kolmapäeval, 1. novembril kell 14 avatakse Tartus Nõukogude väljak 8 mälestustahvel majal, kus kunstnik elas, kell 15 viiakse lilli Konrad Mäe hauale Tartu Peetri kalmistul.

Neljapäeval, 2. novembril kell 11 algab Konrad Mäe loomingule pühendatud teaduslik konverents Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis. Käsitlemisele tulevad järgmised teemad:

1. „Kaasaegsete voolude ja stiilide mõju K. Mäe loomingu kujundemisel“ – Mai Levin.
2. „K. Mägi kunstikool „Pallas“ juhatajana ja õppejõuna“ – Tiina Nurk.
3. „K. Mäe tegevus kunstiühingus „Pallas“ – Eha Ratnik.
4. „K. Mägi ja ekspressionism“ – Ene Lamp.
5. „K. Mägi ja Fr. Tuglas“ – Evi Pihlak. 
6. „K. Mäe maalide säilivusest ja restaureerimisest Tartu ning Tallinna kunstimuuseumides“ – Endel Valk-Falk.

Kell 19 algab Tartu Kunstnike Majas Konrad Mäe mälestusõhtu.

Reedel, 3. novembril on Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis teaduslik konverents (Tallinna konverentsi ettekandel).

Konrad Mäe 100. sünniaastapäeva puhul on välja antud juubelinäituse kataloog, juubeliplakat, -märk ja -medal. Viimasega sutasustatakse ka 1978. a. eesti parima maastikumaali autorit. 

Rahutu Konrad Mägi

Evi Pihlak

Kui mõni loovisik on oma maa kultuuri jätnud nii sügava jälje, et tema 100. sünniaastapäev väärib tähistamist, siis tavaliselt kujutleme teda targana ja väärika vanahärrana, kes pärast mõningate raskuste võitmist lõi nagu iseenesest ühe meistriteose teise järel. Konrad Mäge on siiski veidi raske niisugusesse klassikurolli asetada. Esmalt ei elanudki ta sellise vanahärra vanuseni, vaid suri neljakümne kuuendal elu­aastal, samuti ei olnud tema loomus selle päris vastav.

Kunstnike generatsioon, millesse Mägi kuulus, ei käinud oma loominguteed rahulikult. Nende ellu mahtusid üks maailmasõda ja kaks revolutsiooni ning järsud pöörded nii kodumaa poliitilises situatsioonid kui ka kunstielus. Tolleaegne kunst­nikutüüp kujunes osalt juba ajastu mõju reljeefseks ja eredaks. Kuid ka kaaslastega võrreldes, kellega tal oli mõndagi ühist, hakkab Mäe looming silma erilise rahutuse ja dünaamikaga. Nikolai Triigi, Jaan Koorti ja Alek­sander Tassa kõrval, kellest ta tegelikult olid mõned aastad vanem näib ta oma käi­tumiselt nooruslikum ja kõrgelennulisem.

Meieni jõuab Mäe isiku­mõju esma­joones tema loo­mingu kaudu. Mäe loo­ming on eesti kunsti ajaloos köitev just oma elavuse ja suure ümberkujunemisvõimega. Olles juba Esimese maailmasõja aastatel kindla ilmega küps kunstnik, ei jäänud Mägi saavutatud tasandile püsima. Võrreldes kaaskunstnike N. Triigi, J. Koorti, R. Nymani või A. Janseniga, kes oma loomingulises küpsusjärgus hoidsid väga kõvasti kinni sajandi kahel esimesel aastakümnel omandatud kunstimaneerist, tundub Mäe loominguline areng palju liikuvam. Tema loomeetapid erinevad üksteisest tugevasti ja kontrastselt. Järjekindlalt oskas ta oma taset ületada ja sattuda vastamisi uute kunstiprobleemidega. Tema kunst oli tekkinud juugendliku vormitunde rüpes, kuid koos kunsti üldise muutumisega hülgas ta tolle esialgse lähtepositsiooni ja jõudis välja põhimõtteliselt teistsuguse märksa vabama ja ekspressiivsema maalikäsitluseni. Tugev arenguvõime nii tunnetuslikus kui ka puhtvormilises plaanis laseb näha Mäes rikast ja mitmetahulist kunstnikunatuuri. Oma sisemise paindlikkuse ja reageerimiserksusega ei ole ta meie taides kaugeltki tavaline nähtus.

Sajandi esimestel kümnenditel loodud eesti kunstile on omane teatav raskepärasus, tunde- ja mõttelaadi endasselgunud tõsidus. Sageli peitub teostes sümboolset allteksti, vormivõtetes eelistatakse massiivseid kujundeid ja raskepäraseid värve, milles on küll väljendusjõudu, kuid vähe koloriidi sära. Kõige selle kõrval mõjub Konrad Mäe looming märksa nõtkemana. Tema maalimislaad, mis paneb tugevat rõhku koloriidi värskusele ja puhtusele, milles on suur annus puhtartistlikku hoogsust, lisab eesti maalile tahu, mida keegi teine sel ajal lisada ei suutnud. Ilma Mäe loominguta oleks meie maal palju värvivaesem ja ühekülgsem, jääks puudu sellest sensuaalsest tegelikkusetajust, mille just tema looming endaga kaasa tõi. 

Ometi ei mõjustanud Mägi oma kaasaega üksnes loomingu kaudu. Tema osalemine kunstiühingu ja kunstikooli „Pallas“ organiseerimisel, kaastöö kunstikaitse alal, pedagoogiline tegevus, näituste ettevalmistamine ja palju muud viitavad ka otsusele ja tugevale isikumõjule väljaspool loomingu piire. Seda osa Mäest võime praegu ette kujutada üksnes tema kirjade ning kaasaegsete mälestuste läbi. Hoolimata ebapiisavusest ja lünklikkusest, kerkib K. Mäe kuju nende vahendusel meie ette niisama eredas ja natuke erandlikus valguses nagu tema maalidki.

Ükski Mäe kaasaegne, kes teda meenutab, pole saanud jätta märkimata tema trotslikkust, tema pidevat rahutust ja rahulolematust, Kui talle midagi ei meeldinud, siis ei kartnud ta konflikti. Näib, et temas puudusid täielikult kuldset keskteed otsiva inimese diplomaatilised jooned ja olukordadega leppida püüdmise mentaliteet. Juba õpingute ajal Peterburis Stieglizi kunstikoolis tulid need karakteriomadused selgelt esile. 1905. aasta õpilasrahutuste ajal oli Mägi üks aktiivsemaid osavõtjaid. Kui asi läks koolist väljaheitmiseni ning paljudel õpilastel lasti dokumendid niiöelda omal soovil välja võtta, siis Mägi selle variandiga nõus ei olnud. Erinevalt teistest koolis õppivatest eestlastest, kes temaga samas olukorras olid, kirjutas ta lahkumisavaldusele „omal soovil“ semel otse välja, et säärases olukorras ta õppida ei soovi. Kui teistele pakuti hiljem võimalust õpingute jätkamiseks, siis Mäe puhul seda ei tehtud. 

Hiljem, kui ta ise oli juba kunstikooli „Pallas“ juhataja, ei tundnud ta end oma positsiooni tõttu kuidagi kohustatud olevat teisiti käituma, kui ta senised harjumused ja arusaamad seda dikteerisid. Ta osales rahulikult edasi pallaslaste kirevas boheemlaselus, kus mõnegi „mürtsuga“ püüti teadlikult šokeerida kodanliku publiku provintslikke hea tooni reegleid. Värske kunstikooli juhataja võttis 1919. aastal „Vanemuises“ kõhklematult osa Soome tantsija Maggie Gripenbergi palju kõmu tekitanud skandaalist ning vilistajate ja protestijate kirja all, mis saadeti „Postimehe“ toimetusele, figureerib Mäe nimi kõrvuti Alle, Tuglase, Gailiti, Vabbe ja teiste asjaosalistega. 

Mäe tüüpilisi iseloomujooni oli ka võime kiiresti süttida, vaimustada uutest ettevõtmistest, siis nendes sügavalt pettuda ja leida taas midagi uut ning ihaldusväärset. Pürgides mõne eesmärgi poole, ei jäänud tal kunagi puudu heast usust ning ta ei kõhelnud kõike nii-öelda  ühele kaardile panemast. Me teame, et pärast Stieglizi koolist lahkumist sõitis Mägi Soome, sealt edasi Pariisi ja Norrasse. Seejuures olid tal rahaasjad halvemad kui mõnelgi kaaslasel. Kainelt vaadates ei oleks vähegi oma olukorda ja võimalusi arvestav inimene selliseid suurejoonelisi õppereise üldse hakanud ette võtma. 

Näiteks Pariisist asus Mägi koos Aleksander Tassaga teele Norrasse, ilma et neil oleks jätkunud reisiraha Osloni. Seda loodeto tee peal laenata Vene saatkondadest. Loomulikult see lootus ei täitunud. Kui lõpuks siiski pärast sekeldusi ja taha järeleootamist pärale jõuti, kujunes Norrast Mäele pikema sundpeatuse paik. Tal puudus lihtsalt võimalus ära sõita. Kui kogu reisi algus näis lõbusa seiklusena, siis lõpp oli sellest kaugel. Kas maksis siis säherduses hasartmängu stiilis elada? Kuid ilma nende reisideta ei oleks Mäel olnud seda silmaringi ja avarat kunstitundmist, mis tema isiku ja loomingu vormisid niisugusteks, nagu neid praegu tunneme.

Uued paigad andsid kunstnikule alati värskeid loominguimpulsse, innustasid tööle. Ehkki esimesele vaimustusele järgnesid tihti pettumus ja sügav meeleolulangus, ei kujunenud sellest ometi loomingut pidurdavat tegurit. Otsustades kunstniku kirjade järgi, valitseb tema meeleolulanguste ja teoste iseloomu vahel tõsine vastuolu. Nii saame Mäe Norra perioodi kirjadest teada, et see maa on üks väga vaene maa, kus ilma rahata midagi teha ei ole. Tööd ei ole võimalik kusagilt leida. Oslo oma rahvaga on neetud linn. Pahem kui seal ei või olla kusagil mujal. Lõpuks ei leia armu isegi tol ajal kogu Euroopat vaimustanud norra kunst. Mägi kirjutab rahulikult, et sealsed kunstnikud peale ühe või kahe on õige nõrgad ja nad ei ole Morrast midagi mõistnud. Sugugi optimistlikumalt ei olnud ta ka häälestatud ka oma töö suhtes. Kui ta Oslo lähedal Skotterudis maalimas oli, leidis ta, et kliima oli seal väga halb. Ainult esimesel nädalal püsis kaunis hea ilm, kolm viimast nädalat sadas hommikust õhtuni. Ta kahetses, et ta kusagile parema koha peale ei sõitnud ning peab sinna veel umbes kuuks ajaks jääma.

Hoolimata kogu oma rahulolematusest, töötas Mägi nendes „maailma kõige halvemates paikades“. Just Norrast saadetud töödega võitis ta kolmandal eesti kunsti näitusel esimese tõsisema tunnustuse. Nende müügist saadud rahaga oli tal võimalus uuesti Norrast Pariisi sõita. Lisaks olgu mainitud, et Norra maastikud ei ole sugugi seda nägu, nagu oleksid nad loodud kohas, millest enam halvemat olla ei saa. Maalide põhitoon on rõõmsameelne ja valitud motiivid mõjuvad hubaselt ning intiimselt. Ängistusest ja lõpututest vihmasadudest ei ole neis jälgegi. 

Umbes samasugune lugu kordub ka Mäe kodumaale asumisel 1912. aastal. Üsna varsti pärast seda on ta Tartust põhjalikult tüdinenud. Ta on pettunud kogu eesti rahvas ja tema väheses kunstihuvis ning igatseb vaid kusagile kaugemalt ära sõita. Jälle on ilmad halvad ja tööd on saanud teha vaid võrdlemisi vähe. Sellestki, mis tehtud, on õnnestunud vaid mõni etüüd. Siinkohal võib taas meenutada, et just niisuguse sisuga kirjade läkitamise ajal valmisid tal arvukad Lõuna-Eesti maastikud kirendavate väljade, siniste järvede ja kaharate pilvedega, millest õhkub värsket ja intensiivset loodustaju. Samuti ei sõitnud Mägi pärast sõja lõppemist kui selleks võimalus avanes kusagile ära. Selle asemel sukeldus ta täie intensiivsusega kohalikku kunstiellu, näidates end mitte üksnes lennukate plaanide tegijana, vaid ka nende praktilise elluviijana. Nii näiteks alustati kunstikooli „Pallas“ organiseerimist kevadel ning sama aasta oktoobris seal juba õppetöö käis. Seda võib nimetada operatiivsuseks.

Ometi ei olnud Konrad Mäe kõhklused ja pessimismiväljendused ainult kombepärased kurtmised. Mäe elus on küllalt aegu, millal tal pettumusteks ja pessimismiks tõsiselt põhjust leidus. Tema kirjades kajastuvad läbielatud psüühilised seisundid, kuid seda laadi meeleolud loomingusse ei pääsenud. Tema maalid on reserveeritud esmajoones postiivsetele tunnetele. Siiski kord, 1920. aastate piiril, näeme Mäe töödes süngete ja lõhestunud siseelamuste kajastust. Sellest räägivad mitu Pühajärve motiividega maali ning mõned kompositsioonid. Kuid see on põgus periood ja maaliliselt teostuselt ei kuulu need tööd tingimata tema loomingu paremikku. Paar aastat hiljem loodud Itaalia maalide tsükliga seisab Mägi meie ees taas kirkas ja puhtas värvisäras. Näib, et tema loomislaadile on lähedasem ja omasem tegelikkuse rõõmsa ning helge alge kujutamine kui ängistuse edasiandmine. Toda laadi tunded realiseerusid rohkem isiklikus elus. Võib-olla olid need loomingus avalduvad mažoorsed põhitoonid koguni üks tegureid isikliku tundeelu tasakaalustamiseks. Kuid nii või teisiti jääb Konrad Mägi eesti kunsti ajalukku üke tundeintensiivsema kunstnikuna. Ühtlasi suutis ta oma elamustele anda tähelepandava kunstilise kontsentratsiooni, seda esmajoones just värvi vahendusel.