Sirp ja Vasar 28.08.1981 Oma mõtete ringis. Enn Lillemetsa intervjuu Aleksander Vardiga
Siinkohal on edastatud vaid Konrad Mägi puudutav intervjuu osa, ülejäänud intervjuu on leitav pdfist.
Oma mõtete ringis
Enn Lillemetsa intervjuu Aleksander Vardiga
Kui nüüd ajas kaugele tagasi minna… Kuidas juhtus, et sa esimestes seas äsja avatud kunstikooli jõudsid?
„Odamehes“ avaldati väike teade, „Postimehes“ ka. Kirjas seisis, et avatakse joonistus- ja maaliateljeed. Juurde olid lisatud andmed sisseastumise kohta, muud ei midagi. Õppejõud Konrad Mägi oli varem õppinud mitmes välisriigis. Polnud, nagu Pariisis ja Soomeski, eelnõudmisi ja katseid. Pärast avamisest teada saamist oli õnnis tunne. Päris kergesti viisid jalad tookord Meltsiveski tiigist mööda koju.
oktoobril 1919 kogunes rahvas hea tahte ja kavatsustega Lossi tänavale. Oodati eesruumis. Korraga saabus Konrad Mägi, tutvustas ennast kõigile kättpidi. See oli väga austav ja mitte just tavaline. Möödus veel mõni minut, enne kui avati ateljeeuks. Paluti sisse astuda. Avanes ootamatu ja üllatuslik pilt. Poodiumil seisis alasti naine. Häbenedes peitsime pilgud mujale. Mägi soovis otsida endale ruumis sobiv koht ja joonistama hakata. Enamik meist oli kogemusteta, seepärast valdas kaunis kõhe tunne. Lõpuks olukord laabus. Asetasime paberid staffelei’dele, nagu tookord nimetati. Igaüks töötas oma oskustele vastavalt. Mitmed olid varem ainult pisut maastikuga katsetanud. Nüüd tuli joonistada küllalt suurele formaadile. Põhiliselt tehti seda söega, mida oli kerge lapiga kustutada. Osavamad kasutasid kriiti, küll ei maalinud veel keegi. Ühte poosi joonistamise terve nädala, iga päev kolm tundi. Model oli nädala peale võetud.
1920. a. detsembril õpilastööde näitusel olid sul välja pandud joonistused, maalid, linoollõiked. Mis on esimestelt näitustelt ja esimestest ostudest meelde jäänud?
Õpilastööde näitused aitasid edasijõudmist kontrollida. Need selgitasid, kes hakkas esile tõusma, kes välja jääma. „Pallase“ kunstikool oli rajatud vabale õppimissüsteemile, mis jäigi valitsema. Leiutaja ja hindaja olid eeskätt ise. Ostude peale kunstiõpilane siis ei mõtelnud. Võimatu polnud, et vahel müüdigi mõni töö.
Esinesid 1921. a. peale ka „Pallase“ ühingu näitustel, kus oma töid eksponeerisid juba vanemad ja tunnustatud autorid.
Ehk mingi tähelepanu oli tekkinud. Igatahes tegi Konrad Mägi mulle ettepaneku, et on aeg mõelda suuremate esinemiste peale. Alguses paistis see väga uskumatu.
Kooliajal oli sul aktiivne huvi graafika vastu…
Joonistasin hea meelega. Ja linoollõiked olid nagu moeasjaks. Üks ja teine tegi — Vabbe, Viiralt, Sannamees. Siis koostati linoollõigete mappe, ka mina panin kokku, aga ei mäleta, kuhu need tõmmised jäid. Valdavamaks alaks kujunes siiski maal.
Saatuse tahtel polegi 1921. a. ja varasemast rohkem konkreetseid jälgi su tööst jäänud, kui kuus linoollõiget Julius Oengo esimesele luulekogule „öö-päev“. Nende omapäraste luuletuste autorit tunneme praegu ainult paari lasteraamatukese põhjal.
Oengo tegi mulle meeldiva ettepaneku oma luulekogu illustreerida. Võtsin selle rõõmuga omaks. Lõikasin ise klišeesid ja nõnda sündis mu esimene katse raamatut kujundada. Oengo oli lähedane sõber. Töötas joonistusõpetajana ja õppis natukest aega ka „Pallases“. Ta pärines meremehe perest ja oli hästi sisse võetud merelainetest. Väga energiline nii inimesena kui ka loova isiksusena.
Läksid Konrad Mäe juurest üle Ado Vabbe ateljeesse. Mispoolest nende õpetamislaadid erinesid?
Päris kindlat jaotust koolis veel polnud. Kus midagi parajasti vaba ja huvipakkuvat oli, sinna läksid ja töötasid. Ehkki polnud just vastava õppejõu õpilane. Algul õppisime üsna algeliselt, puudusid paljud töövahendid, isegi värvid. Oli ju sõjajärgine aeg. Mägi oma heast tahtest katsus õpilasi aidata. Mõne värvi, õli või poolkulunud pintsliga. Aeg-ajalt jälgis ta töö käiku. Kui nägi, et esineb asjatut üleviimistlemist, siis soovitas ruttu uut pilti alustada. Tahtis, et igal juhul värskus juurde jääks. Kahjuks lõppes Mäe osa varakult. Tema haigus süvenes. Kasutades välismaalesõidu võimalusi, reisis Mägi Itaaliasse ja Saksamaale. Tuli vahetada õppejõude. Ado Vabbe oli asjalikum ja nõudlikum. Eks seegi tulnud omast seisukohast kasuks. Kogu õpetuse aluseks oli „Pallases“ natuur. Kunstikooli edu ja salapära seisneski looduses. Tema oli peaõpetaja. Tuli teha põhjalikku uurimustööd. Ime läbi ei saavutanud midagi. Ikka töö ja veelkord töö.