Klassekampen. Kåre Bulie
4. jaanuar 2023
Eesti maalikunstniku Konrad Mägi looming annab rohkem kui ühel viisil tunnistust modernse kunsti mõjutustest ka suurlinnadest väga kaugel asuvates paikades.
„Konrad Mägi. Eesti maalikunsti suurkuju”
Lillehammeri Kunstimuuseum
Avatud kuni 2. aprillini
Kuus aastat enne Esimese maailmasõja algust saabus oma rahutut eluteekonda rändav noor baltlane Norrasse. Tema nimi oli Konrad Mägi (1878–1925). Ta oli maalikunstnik ning pärit piltide poolest vaesest Lõuna-Eesti paigakesest. Ühel suvisel nädalal 1908. aastal olid kunstniku näpud nii põhjas, et ta elatus Kristiania ümbruse metsadest korjatud mustikatest. „Raske öelda, kas ma olen surnud või mitte, sest elus pole ma kindlasti”, kirjutab ta aasta hiljem.
Sellele vaatamata maalib Mägi Norras viibimise ajal „oma karjääri esteetiliselt julgeimad pildid”, nagu väljendub kunstiajaloolane Bart Pushaw. Pushaw nimetab eestlast isegi üheks kõige eksperimentaalsemaks kunstnikuks Norras aastail 1908–1010 – ajal, mil Mägi Norras viibis.
Pushaw sõnu võib lugeda raamatust „Konrad Mägi – Estonia’s great painter”. Tegu on raamatuga, mis saadab Mägi näitust, mis saabus Lillehammerisse novembrikuus pärast eksponeerimist Soomes Espoos. Kunstimuuseumi poolt Norrasse tagasi toodud loomingu autor aga ei jäta muljet nälginud kunstnikust: 1914. aastal tehtud fotolt vaatab vastu mõistatuslikult, ent samas trotslikult maailma seirav, ülikonda ja lipsu rõivastatud varasem sportlane, käsi puusas.
1910. aasta maikuus sai lõpuks tasutud Mägi vaevanägemine viletsates oludes. Blomqvisti kunstikaupluse päevinäinud kuulutus kõneleb näitusest, kus lisaks Norra kunstnike Christian Krohgi ja Leon Aurdali piltidele eksponeeriti ka „Konrad Mägi (venelane)” töid. Eestlane esines Norra pealinna olulises galeriis mõjuvõimsa Krohgi initsiatiivil 22 maaliga ning ajalehe Aftenposten kriitik kiitis Mägi maastikumaale. Oktoobris lahkus Mägi siiski Norrast ega naasnud enam kunagi.
Ometi näib valitsevat üksmeel selles, et just Norras leidis aset Mägi läbimurre maalikunstnikuna. Varem oli ta valmistanud mööblit ning juugendstiili mõjutustega illustratsioone. Ent just Norra maastikesse süvenemise tulemusena lõi ta oma esimesed omanäolised tööd. Pushaw vihjab sellele, et Norra-aastad olid Mägi kõige produktiivsemad.
Näituse kataloogis tuuakse esile „Norra maastikku männiga” kui Mägi tuntuimat maali sellest perioodist ning see ei üllata. Koos paari teise maaliga eristub see ülejäänutest markantselt. Siin kujutab kunstnik müstilist, ääretult elavat, inimtühja loodust kärgjate struktuuride ja lainjate vormide abil. Muuseum kasutab selle pildi kirjeldamiseks sõna psühhedeeliline.
Tugevad, ebatavalised värvid annavad tunnistust kunstniku võimetest koloristina. Ka dramaatiline taevas on Mägile tüüpiline. Nagu enamike Mägi „Norra” maastike puhul, pole ühtegi viidet sellele, mis paika maalil kujutatakse. Kompositsioon on ilmselt segu „tõelisusest” ja väljamõeldisest.
Ühtviisi silmatorkav on ülikülluslik „Norra tütarlapse portree” (1909). Värvikireval, tekstiilile sarnaneval taustal kujutatakse kahvatut, punasesse kleiti rõivastatud tütarlast, kelle kahte patsi pandud pikad punakaspruunid juuksed langevad õlgadelt rinnaesisele. Jahmatavalt suurte silmade pilk on suunatud otse vaatajale. Väidetavalt oli selle maali modelliks Gerd Egede-Nissen, kellest sai hiljem tuntud näitleja ning kes abiellus radikaalse kirjaniku Nordahl Griegiga. Kuidas Mägi temaga tutvus, on vaid üks paljudest huvipakkuvatest küsimustest, millele näitus vastust ei anna.
„Mägi tööd jutustavad eksperimenteerivast vaimust, mis oli kursis suurlinnas toimuvaga.”
Tütarlapse portree kuulub portreede seeriasse, millest paljud olid tellimustööd. Loodus ja taevas selle kohal olid siiski Mägi loomingu domineerivaimad motiivid sõltumata sellest, kas ta viibis Norras, Ahvenamaal, Itaalias või oma kodumaal Eestis. Ta oli alati kusagile teel ja elas ka Pariisis, ent tundis end alati kõige paremini suurlinnast eemal.
Sellest vaatevinklist on tema maalid näide modernismi mõjutustest perifeerias, fenomenist, millele on hakatud viimasel ajal tähelepanu pöörama: Mägi oli ühtaegu pärit paigast, millele pole modernse kunsti ajaloos kuigi palju ruumi antud, ning eelistas ka viibida pealinna asemel provintsis – ja ühtlasi seda kujutada. Mägi tööd jutustavad eksperimenteerivast vaimust, mis oli kursis suurlinnas toimuvaga – oli see siis sümbolism, puäntillism või kubism ning mis seejärel püüdis neid enda omaks teha.
Aastatega sai Mägist jõukas mees, ent ta suri noorelt psühhiaatriahaiglas. Kommunistliku võimu aastatel jäi Mägi looming varju, kuna see ei esindanud „õigeid” poliitilisi hoiakuid. Nagu pealkirigi ütleb, on „Konrad Mägi. Eesti maalikunsti suurkuju” osa suuremast panusest tema rahvusvahelisse tutvustamisesse. Huvitava asjaoluna märgitakse näituse kataloogis ära, et sajandivahetusel oli Norrast huvitatud nii palju Eesti kunstnikke, et 1996. aastal korraldati Tallinnas selleteemaline väljapanek.
Kohtumine Mägiga annab vaatajale palju ning esitab viljakal moel väljakutse traditsioonilisele kunstiajaloole. Ilma, et väljapanek seda eraldi rõhutaks, teeb sedasama praegune geopoliitiline olukord. Kahel korrusel välja pandud tööde kolmekohaline arv ei ole ainus, mis jätab mulje, et Lillehammeri muuseum on lasknud uue avastuse õhinal võimust võtta.
Korduvalt rõhutatakse, et Mägi positsioon Eestis on samasugune nagu Edvard Munchil meie juures, trükistes kerkib Munchi nimi pidevalt esile, seda ka seetõttu, et norralase looming avaldas Mägile muljet. Tundub, et mõlemad mehed olid romantilised ja melanhoolsed, kes nokitsesid omaette ja keda paelus maastike draama. Ent nimetatud paralleel ei tugevda eestlase kunstist jäävat muljet. Konrad Mägi on rohkem kui huvipakkuv, ent tänini avastamata Munch ta ei ole.