Konrad Mägi maastikumaalidelt võib vahel leida pilku püüdva peakatte, kleidi ja peenikese taljejoonega naisfiguure, kellel aga puudub isikupära. Nende naisfiguuride juures toonitab Mägi tavapäraselt detaile, mis aitavad esile tulla mõne maalil oleva loodusmotiivi või arhitektuuriobjekti vormil ning värvil. Ka „Naise portree“ puhul ei ole mõistlik kauni kostüümi ja ebaterve ilme põhjal teha järeldusi modelli tervisliku ja majandusliku seisundi kohta. Maal osutab 20. sajandi Lääne kultuuriruumis levinud trendile, millest lähtuvalt ei ole kunstniku peaeesmärgiks kujutada naissoost isikut, sest naine on pigem passiivne objekt, kes vormub vastavalt meessoost autori tahtele. Naise keha tervikuna on meeskunstniku tujude, ihade ja mõtete ning esteetiliste ideaalide peegeldus. Mägile olid naismodellid tihti vajalikud just dekadentliku ilu väljendamiseks. Mägi hea sõbra Fridebert Tuglase sõnul oli kunstnik lummatud dekadentsi meeleoludest, mille alla kuuluvad melanhoolia, tülpimus, ärevus, ekstaas, bipolaarsus – mitmesugused äärmuslikud ja ebaterveks arvatud psüühilised seisundid. Kui pidada silmas dekadentlikku ilu, mida Mägi püüab pildile püüda, siis dekadentsi esteetika kohaselt peitub ilu iseäralikkuses, mille osiseks on enamasti melanhoolsus ning tuberkuloosihaigele või vampiirile sarnanev välimus. Dekadentsis on keskne vastuoksa olemine ja see tähendab, et kui suur osa ühiskonnast idealiseerib antiigi ilukaanonil baseeruvat klassikalist ilu, siis dekadentsis leitakse kunstilist võlu eelmainitust kõrvale kalduvas. Maalil on küll klassikalisele ilule vastava sümmeetrilise näostruktuuriga naine, kuid klassikalise iluga ei haaku rõhutatult nukker ja haige olek. Naisel on loid kehahoid ja tema ühtainust silma (naist on kujutatud profiilis) ääristab tume koloriit, tema silmamuna on kaetud üleni sinisega. Aukus silmad viitavad elujõu kadumisele. Naise põsed õhetavad roosakalt, kuid ta nahatoonis domineerib rohekaskollane. Nimetatud värvid, välja arvatud roosa, assotseerusid alates 19. sajandi teisest poolest dekadentsikunstis ja -kirjanduses haiguse ja haiglaslikkusega, olles samuti dekadentsi sümbolvärvid. Sinine tähistas melanhooliat ja nii roheline kui ka kollane olid tüüpilised värvid haigusest kurnatud füüsise või psüühika kujutamiseks. Rohekaskollane värv seostus veel kurikuulsa joogiga absint. Mägi loomingus on võrdselt olulised värvide visuaalne külg, psühholoogiline mõju ja sümboolsed tähendused. Värvide mitmetähenduslikkusega opereerimine ei ole omane ainult dekadentsile, vaid ka osaliselt dekadentsi esteetilistest aadetest võrsunud modernismile.

Teksti autor Lola Annabel Kass

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.