Pühajärv. Palju on selle kallastel maalitud ja luuletatud. 1918. aasta suvel olid siin ka rühmituse Siuru liikmed ning nende külalisena Konrad Mägi, kes tuleb siia ikka ja jälle tagasi. Järvesid, jõgesid, allikaid või merd oli Mägi varemgi kujutanud, kuid Lõuna-Eestis muutuvad järved mitmel juhul tema maalisüžeedede peamisteks areenideks. Järv on oluline kompositsiooni jaoks: tema ülesandeks on rütmistada nii maastiku vorme kui ka koloriiti, laotudes üle kogu maalipinna. Kuid maali peasündmus on siiski seal, kus Mägi puhul sageli: taevas. Dramaatilised, isegi eepilised pilved on vallutanud kogu taeva. Need pole realistlikud pilved, tegelikult sääraseid olla ei saa, kuid Mägi fantaasiates nad ometi on, peegeldamas ehk tema enda hinges toimuvat, või siis ühiskonnas toimuvat, või siis on need pilved mõeldud vaid maali enese jaoks. Selle jaoks, et maal oleks paeluvam, rütmistatum, elava dünaamikaga. Sest Konrad Mägi tajus loodust ja maastikku elavana: ta uskus, et just looduses on võimalik tajuda midagi, mida päriselus ei ole. Midagi kõrgemat, salapärasemat, metafüüsilisemat. Kord kirjutab Mägi: „Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.”

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.