Pühajärve sarja kuuluvatest maalidest on see ainukesena täpselt dateeritud 1920. aasta suvesse. Sel suvel enam kirjanikud endisel moel Pühajärvele suvitama ei kogunenud: Friedebert Tuglas puhkas hoopis Tartu lähedal Luunjas, Artur Adson ja Marie Under olid juunis ning juulis Kuressaares. Konrad Mägigi viibis seekord Pühajärvel vaid põgusalt, olles juunis ning juulis hoopis Kuressaares puhkamas, tervist parandamas ning pedagoogilistel kursustel kooliõpetajaid õpetamas.

Antud maali ühe kontekstina võib välja joonistada suvitamise olulisuse. Suvede veetmine niisama oleskledes ning sellest olesklemisest kunstilise materjali ammutamine oli ühelt poolt teadlik või teadmatu vastukaal nii Konrad Mägi kui tema eakaaslastest kirjanike vanemate põlvkonnale, kellele suvi tähendas kõige kiiremat tööaega, pragmaatilist arvestust põllutööde kalkuleerimisel ning sinna vahele lõikuvaid mitmesuguseid intensiivseid kogemusi (peod, ehalkäimised jne). Aktiivsus on asendunud passiivsusega.

Teiselt poolt võis säärases vabas vormis suvitamises näha ka baltisaksa mõisnike kombestiku järelaimamist ning ühtlasi kodanliku naudinguprintsiibi väljakujundamist, mis omakorda tähendas distantseeritud suhte kujundamist loodusega. See oli paradoksaalne liikumine korraga loodusesse sisse ja sealt välja. Kuigi mindi suvitama loodusesse, siis ei olnud see enam Mägi ja enamiku tema kaaslaste lapsepõlvest tuttav looduse tajumine loomuliku keskkonnana, vaid loodusest ja tema tajumisest oli saanud eraldi praktika – nautlemine eri vormides. Loodust ei nähtud, vaid seda vaadati.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.