Väidetavalt esimene teadaolev Konrad Mägi teos on valminud Ahvenamaal. Mägi jõudis sinna 1906. aasta mais. 19. mail kirjutas ta Mart Pukitsale: „Jõudsin õnnelikult pärale. Talupojad on siin kõik rootslased ja elavad nad nagu Eestimaa mõisniku[d]. Üleüldse meeldib mulle siin väga, ainult külm on siin praegu vähe. Mõtlen vähemalt paariks kuuks siia jääda, ‒ kuhu edaspidi jään ‒ ei tea. Elage väga hästi!“

Mägi viibis Ahvenamaal mitu kuud. Just seal tegi Mägi oma esimesed maalid ja riputas neid ka enda tuppa. Võimalik, et nende sekka kuulus ka käesolev töö. Juuni keskel kirjutas ta Peeter Rootslasele: „Tõesti peab ütlema – maailm on ilus, nagu näituseks siin on niipalju iludust ja suurust looduses et imesta. Poole taevani ulatuvad kaljud, haralised männid, nagu neid üksi Soomemaal võib näha ja imeilusad pikkad ja peenikesed kased. Kui õhtal kuskilt kalju mäe päält ümber vaatad, kus silm laia merd ja lõpmata palju saaresi näeb, kui meri salaliselt kohiseb, siis peab kül arvama, et midagi vägevamat ei ole kui põhjamaa loodus. Seda suurust vaadates tunned ennast nii väikese ja võimetu olema selle määratu jõu vastu.“

Teos on maalitud üpris krobelisele aluspinnale ja on väikesemõõduline, mis on seletatav vaeste oludega. „Olin kõige paremas töötamise tujus, aga sääl tuli korraga asjale kõige proosalikum lõpp: raha otsas. On küll vilets meie aeg – pead kõiksugu mudast läbi roomama ja kui korra päike paistma tõotab hakkata on jällegi midagi, mis teda pimestab…,“ kirjutas Mägi.

Teos kuulus Rudolf Parise andmetel Mägi lähedasele sõbrale Anni Vesantole Helsingis.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.