Konrad Mägi jõudis Eestisse tagasi 1912. aasta kevadsuvel, kuid olles räsitud erinevatest haigustest, mille seas hakkas üha enam domineerima depressioon, ei maalinud ta järgneva aasta jooksul peaaegu ühtegi olulist teost. Sügavast kriisist annavad tunnistust nii tema kirjad kui ka kohmakaks muutunud maalimislaad.

Käesolev maal on sellest perioodist ainuke teos, kus Mägi näib olevat leidnud hetkeks tasakaalu. Teadaolevalt esimene Eestis loodud portree kujutab noort 18-aastast hambaarstiks õppinud Alide Luuda, keda Mägi kohtas Tartu kohvikutes. Luud suhtles toonaste boheemlastega, sest soovis saada näitlejaks. Modellil on seljas must leerikleit ja kirju sall, mis meenutab oma värvikirevuses mõne aasta pärast valmivat „Meditatsiooni“. Modelli sõnul käis ta Mägi juures mitu nädalat kaks-kolm korda nädalas ja hiljem üks-kaks korda nädalas, kuid ikkagi jäi teos lõpetamata ning seetõttu ka signeerimata. Mägi kinkis maali modellile, kuid Alide hilisem abikaasa ei lubanud maali seinale panna, sest „see kõlbaks ainult pesulaua kohale warjuks, et seina mitta ära pritsida!“ Antud tsitaat on pärit Asmuse saadetud kirjast Tartu Kunstimuuseumile, kus ta toob ära ka oma hinnangu maalile, öeldes, et „kõik sinine, kollane, roheline, ma pole ju nii kole ühti.“

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.