Eraldi peaks nii Capri kui Veneetsia vaadete puhul aga tähelepanu pöörama sinise tooni rohkusele. Sinise värvi kasutamist seostatakse sageli melanhoolia või ka depressiooniga – see ei tähenda, et Mägi oleks Capril olnud nimetatud meeleseisundis, küll aga võib oletada, et hiljem Tartus ateljees töid lõpetades võis ta sellele lähedal olla. Teiselt poolt on sinise üleküllus tõlgendatav hoopis romantikajanuna ning säärasena võis see olla hoopis äge vastureaktsioon vahetult enne reisi Eestis kogetule. Kui umbes 1910ndate keskel hakkas Mägi meelelaad üha närvilisemaks muutuma, siis Itaalias väljendab ta üldiselt oma kirjades elujaatust, mis Capril murdub enne lahkumist aga uude närvilisse atakki. Võimalik siiski, et Capri sinised ja tumesinised taevad on teatav ülekompensatsioon, täpsemalt: oma nn Eesti-depressioonile vastandab ta ülevoolavalt Capri-romantika, mida väljendab ennekõike sügavsiniste taevaste abil.

Üldiselt on kogu Mägi loomingule iseloomulik inimese ja modernsuse väljajättelisus. Kui portreed välja arvata, näeme tema maalidel inimesi haruharva ning kui nad ka ilmuvad, siis ilma igasuguse aktiivsuseta, olles pigem värvilaigud või kompositsiooni rütmistavad figuurid kui selge agentsusega karakterid. Samamoodi jätab Mägi välja viited tehnoloogilisele ja urbanistlikule maailmale, ehitades oma maalidega omalaadset refuugiumit, paopaika modernse elu eest. Käesoleval teosel näeme inimese asemel hoopis märke inimesest – rippuvat pesu. Maali tekib seeläbi teatav müstiline aspekt, kuna inimesi pole näha, küll aga nende poolt jäetud jäljed. Müstilisust lisavad Mägi poolt Itaalia-maalides juurutatud nn mustade avauste printsiip, kus maali pinnale on külvatud kümneid mustavaid ukse- ja aknaavasid, ent me ei näe neist sisse ja keegi ei vaata neist ka välja.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.