Ida Adelheid Aunver (sündinud Miljan) abiellus Jakob Aunveriga (toona veel Albrecht) 24. juunil 1915. aastal (vana kalendri järgi). Kolm aastat hiljem, 1918. aastal lasksid nad endast portreed maalida. Voldemar Kangropool maalis portree mõlemast, Mägi aga ainult Idast, kes maalimise hetkel oli 25-aastane.

Jakob Aunver töötas hiljem pastorina, Ida Aunver aga kirjutas vaimulikke lastejutte ning avaldas nende kogumiku. Konrad Mägi portreteeritavate seas on Ida Aunver mõneti ootamatu, kuna valdavalt eelistas Mägi moodsa elu karaktereid – feministe, näitlejaid või siis võõrapäraste näojoontega kultuurilisi Teisi. Vaimuliku abikaasa portreteerimine oli tellimustöö ning Mägi ongi töötanud visandlikumalt kui mõne teise teose puhul, kuid samas on teoses vähem idealiseerivat madonnalikkust kui teistes naisportreedes ning rohkemgi on autor välja toonud modelli iseteadlikkust ja psühholoogilist eripära.

Sarnaselt samal perioodil või isegi samal aastal valminud Linda Uuehendrik-Hakkaja portreega on Mägi palunud modellil langetada parem käsi põlvedele ning tõsta vasak käsi rinna juurde. Säärane poos võimaldab maalides välja tuua modelli sõrmed ning neid idealiseerivalt modelleerida. Samas torkab silma, et meesportreedes piirdub Mägi alati näo ning ülakeha kujutamisega ega too maali pinnale kunagi modellide käsi, naisportreedes on aga käed sageli esil ning sätitud: süles, rinna juurde tõstetuna, langenult rippus, puusas või toolileenile asetatud. Säärane käte sättimine toob ühelt poolt kaasa uusi kompositsioonielemente või aitab vahel paremini välja tuua modellide iseloomu ja iseteadlikke hoiakuid, kuid mitmete teoste puhul annab säärane sättimine ühtlasi modellidele kuuletunud ning alistunud ilme. Ida Aunveri portree puhul torkab silma ühelt poolt kunstniku valitud poosi võtmine, teiselt poolt aga tema otse vaatajasse suunatud pilk, mis kõneleb märgatavast eneseteadlikkusest.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.