Käesolev maal on üks väheseid Konrad Mägi loomingus, mille puhul võib rääkida konkretiseeritud valguskäsitlusest: me aimame selle allikat ning valgusel on kindel suund, millest annavad aimu nii varjud kui ka valguse käes punakalt hõõguma löönud majaseinad. Valgus on küll realistlik ja orgaaniliselt tervikusse sulav ega omanda iseseisvaid dramaatilisi lisatähendusi, kuid samas on selle käsitlemisele pööratud eraldi tähelepanu.

Tavaliselt me säärast realistlikku valguskäsitlust Mägi maalidel ei kohta: teosed on kord valgusküllasemad, kord kahvatumad, kuid valguse allikat pole peaaegu kunagi näha, maastiku ega objektide ümber ei teki varje ning valgus on seega üleüldine, mitte konkreetse lätte ja suunaga. Valgus jaotub Mägi maalidel tavaliselt ühtlaselt üle kogu pinna, valgus ei joonista välja ega jäta ka pimedusse erinevaid maali osasid. Samas on ehk veidi üllatavgi, et kunstis emotsionaalset afekti otsinud Mägi dramatiseerib küll värvide ja kompositsiooniga, kuid üpris vähe valgusega.

Pildi paremas servas taeva poole kõrguv kummaliselt vonkleva tüvega kask on läbiv motiiv paljudes tema Norra maalides (vt nt „Norra motiiv kaskedega“, 1908?, Eesti Kunstimuuseum). Huvitaval moel taastuleb väänleva puutüve motiiv Mägi loomingusse Itaalias, kus paljudel vaadetel näeme mitte lopsakat ja kaharat puud, vaid dekoratiivselt väänduvat puutüve, mis võrreldes ümbritseva elujõuga on kummaliselt raagus (vt nt „Capri öö“, 1922‒1923, Enn Kunila kunstikollektsioon).

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.