Maastik päikesega
Download

Maastik päikesega

1913–1914 Õli, papp42,5 × 35,7 cmEesti Kunstimuuseum

Päikest maalis Konrad Mägi Saaremaal mitmel korral: horisondi kohal rippuvana ning otse kaadri keskel. Siin teoses on Mägi maalilt ära puhastanud ka kõik ülejäänu ning ainult päikese jätnudki. Tegemist on kas tõusva või loojuva päikesega, mille ette sattunud pilved pihustavad punaka valguse kõikjale, muutes tavalise ilmastikunähtuse hoopis vaatemänguks ning võimendades tema emotsionaalset ja dramaatilist mõju. Suurejoonelise vaate apokalüptilist mõju suurendab maastiku sulatamine olematuks ning äratuntavate detailide kaotamine, kuid samas on see kõik pakendatud üllatavalt intiimsesse formaati. See lubab oletada, et Mägi maalis teose kohe looduses reaktsioonina kogetule. Transtsendentaalse teema käsitlemine mitte eepiliselt, vaid impulsiivselt lubab oletada, et Mägi ei ehita siin sarnaselt mitmetele suurtele Norra või Lõuna-Eesti maastikele tähenduslikku kujutlust loodusest kui metafüüsilisest keskkonnast, vaid pigem vahendab iseenda afekti või ilmutuslikku kogemust.

Päikese otsevaates kujutamisel võis Mägi olla inspireeritud nii Vincent van Goghi kui ka Edvard Munchi töödest. Lõpuni ei saa näiteks mööda minna oletusest, et ta võis 1910. aastal näha ka Edvard Munchi kavandeid tema Oslo ülikoolile mõeldud seinamaalile, mis kujutab hiiglaslikku päikest horisondi kohal. Munch oli Norrasse tagasi kolinud 1909. aastal ning psüühilisest kurnatusest toibumiseks soovitati tal suhelda vaid lähemate tuttavatega, kelle sekka võis kuuluda ka Christian Krohg, kes oli Munchi toetanud ning kellega Mägil oli 1909. aastal ühine näitus Oslos. Kas Krohgi kaudu puutus Munchiga kokku ka Mägi, jääb siiski vaid spekulatsiooniks ning igasugused viited sellele puuduvad. Küll aga on teada, et 1910. aasta märtsis toimus Oslos suur Munchi teoste näitus rohkem kui 200 tööga ning Mägi võis seda kindlasti näha.

Arvestades Mägi suurt huvi esoteerilise sfääri ning looduse transtsendentaalse mõõtme vastu, siis on ehk isegi üllatav, et ta maalis korduvalt päikest, kuid on teadaolevalt vaid korra joonistanud õhtust kuuvalgust („Kuuvalgus“, 1906‒1910, erakogu).