Teos on maalitud Vilsandi saarel majaka vahetus läheduses vaatega põhja poole. Vaimustumine Kihelkonna kandist ning eriti Vilsandist tõid Mägi loomingusse uue ajajärgu, mis kõigi vormiliste tunnuste järgi tundub meile elujaatav ning optimistlik: maalid on värvi- ja valgusküllased, kompositsioon tasakaalustatud, ruumikäsitlus harmooniline, teoste kirjanduslikud süžeed on maailma vaatlevad, mitte selle kulgu sekkuvad. Mägi vähesed teatedki Saaremaalt on täis tunduvalt rohkem rõõmu kui alles äsja Tartust ja Viljandist saadetud kirjad, millest õhkub depressioonist kantud tumedust.

Teisalt torkab kogu Saaremaa-tsüklis, eriti aga „Merikapsastes“ silma äärmine, isegi võimendatud intensiivsus. Värve on väga palju ja nad on eredad, tugevad, kohati isegi segamata. Suured lõuendid on kaetud tuhandete väikeste ja kiirete pintslilöökidega, mõnel lõuendil leegitseb apokalüptiline päike, teisel rulluvad dramaatilised pilved üle horisondi, „Merikapsastes“ ja veel mõnes töös tõuseb panoraamse vaate asemel fookusesse aga intiimne, kuid seda erakordse jõuga. Nõnda ei saa me enam rääkida loodust estetiseerivast ning naudingut pakkuvast vaatlusest, vaid peame rääkima hoopis peaaegu hüsteerilisest intensiivsusest, millega autor motiivi sisse elab ja mis lubab mõista autori psüühilist seisundit ka väljaspool elujaatust. Sealjuures tasub vaadata mitte ainult värvide kirkust, pintslilöökide rohkust ja kunstniku intensiivset suhet motiivi, vaid ka võimendatud valgusküllust.

Ei maksa unustada, et Konrad Mägi saabus Saaremaale ilmselt kliinilises depressioonis ning lisaks laguneva kehaga. Mõlemad protsessid olid kestnud juba piisavalt kaua, et mitte uskuda võimalusse, nagu oleks mõned nädalad suvitamist need tühistanud. Mägi tuju võis saarel tõepoolest paraneda, kuid tema ülitundlikkus erinevate ärritajate vastu jäi endiseks ning see, et ta oma reageeringuid ümbritsevale loodusele andis edasi valgus- ja värviküllasemalt ei pruugi olla piisav põhjus, et uskuda Mägi psüühilise seisundi täielikku muutumisse. Arvestades nii maalide pinnal nähtavat värvide erilist kirevust ning kirkust ja pintslilöökide palavikulist kaskaadi, aga ka valminud maalide rohkust, võib oletada, et palju Saaremaa töid on väga afektiivsed – need on kiired ja äkilised reaktsioonid mingile välisele ärritajale, kantud lõuendile (või papile) obsessiivse intensiivsusega, kuid väljendamas samas autori sisemist pingeseisundit, närvide haprust, tundemaailma nahatut seisundit.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.