Tegemist on kordusmotiiviga Mägi ühest kõige tuntumast teosest „Merikapsad“.

Konrad Mägi loomingut analüüsides on jõutud „ilu“ kontseptsioonini. Võib väita, et Konrad Mägi ja tema põlvkonnakaaslaste ilukontseptsiooni mõjutasid nii loomulik, primitiivne kui ka kultiveeritud ilukäsitlus – loodus, rahvakunst ning professionaalne maalikunst.

Mägi oma kirjades seda sõna väga sageli ei maini. 1907. aasta lõpus napp nädal enne jõule Pariisist kirjutab ta oma Soome sõbrale ja teatab muu hulgas: „Kui ma vaatan heledasti valgustatud bulvareid ja väga ilusate prantslannade rõõmsaid nägusid, siis läheb mu meel veelgi kurvemaks ja elu tühisus on veelgi selgem. Igasugust elu on väga huvitav pealt vaadata, kuna selles bulvarielus ja kõlvatuses on oma ilu, täielise inimliku tragöödia ilu.“

Tuleb märgata, et Mägi ei räägi mitte visuaalsest ilus, vaid dekadentlikus võtmes kõlvatuse ilust, see aga tähendab – ta kasutab „ilu“ mõistet mitte kitsalt esteetilise, vaid ka kultuurilise, emotsionaalse, psühholoogilise ning tema teoseid vaadates võib oletada, et ka religioosse kategooriana. Ilu võrdus Mägi jaoks ülevusega ning ilukogemus oli ainult siis midagi väärt, kui ta tekitas afekti. Ilu on see, mis ei tekita naudingut, vaid katarsist.

Naastes „Saaremaa. Etüüd“ pinnale, siis võib oletada, et käesoleva teose tõukejõuks ei ole olnud mitte tuttava ja koduse nautimine, vaid afekt, mille Mägi sai enda jaoks võõrast looduskogemusest. Seetõttu võib oletada, et Mägi jaoks oli käivitavaks jõuks just nimelt võõra kogemine. Seda võib muide laiendada ka Mägi portreedele, kus ta sageli on kujutanud eksootilisi inimtüüpe, näiteks juute või romasid. Kui see, mida Konrad Mägi tol hetkel nägi, tajus ja kujutas, oli tema jaoks ilus, siis oli see ilus seetõttu, et käivitas temas midagi tundmatut, aktiviseeris ja raputas, tekitas temas emotsionaalse laengu.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.