Pikk tee siirdumas maali sügavusse. See on Villa Comunale, Napoli südames asuv park. Konrad Mägi peatus siin linnas 1922. aasta aprillis pärast seda, kui ta tuli Capri saarelt. „Koha ja elu poolest väga huvitav,“ kirjutab Mägi sõbrale.

See park tõmbas teda. Kuigi siinsamas kõrval on astmeline neem, mis maaliliselt merre laskus, huvitus Mägi hoopis pargist: selle korrapärast ja perspektiividest, veidi mõistatuslikest skulptuuridest ning kuhugi tõttavatest inimestest. Ühel aprillipäeval seisab ta purskkaevu kõrval. Kõigepealt ühtpidi, teeb visandi, keerab end siis 180 kraadi ja teeb teise visandi.

Kuigi päike on parajasti paremal ning pargipuud heidavad sügavaid ja tumedaid varje, ei tunne Mägi selle vastu huvi. Teda paeluvad vaatenurgad, pargi sopilisus ja 18. sajandist pärit skulptuuride dramaatilised vormid. Mägi kujutas enne Itaaliasse tulekut linnu ja nende arhitektuurilisi motiive harva, kuid Napolis kuhjuvad vaate lõppu majadekobarad. Näeme kuulsat punast värvi Nunziatella sõjakooli ja selle rüpes olevat kirikut, kuid Mägi ei maali välja hooneid nende detailsuses, vaid teda köidavad draama ja müstika. Mustad aknad, punased seinad, labürintjad käigud.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.