Veneetsiasse saabus Konrad Mägi 1922. aasta juuni lõpus, viibis siin vaid veidi üle kuu ja kuigi veel mõned nädalad enne lahkumist teatas ühel postkaardil, et „kahjuks ei ole mul ühtegi lõpetatud asja,“ teame tänaseks mitmeid visandeid ja maale.

Veneetsia maalid on maalid sinisest värvist. See on vallutanud nii maalide alumised kui ülemised pooled; meri, kanalid ja taevas on tõtlike pintslitõmmetega muudetud sinisteks areenideks ning Veneetsia linn ise on vaid sõrmejämedune riba kusagil kauguses. Konrad Mägi ei olnud huvitatud moodsusest ja seetõttu sobis talle Veneetsias töötamine hästi: aeg on siin justkui peatunud ja kuigi elad linnas, võid maalida merd ja taevast nii, nagu oleks linn vaid ähmane miraaž kusagil kaugel.

„See on üks kõige jumalikumatest linnadest,“ kirjutab Mägi Veneetsiast. Ta ei rännanud siin liiga palju, tiirles Püha Markuse väljaku ümber, kuid maalides keskendub hoopis lagedatele väljadele. Purjekad ja gondlid rütmistavad vaadet veidi, kuid erilist huvi nende vastu Mägi ei tunne. Gondlimehedki on ilma nägudeta mustad müstilised figuurid, rohkem tontjad olendid kui inimesed, ning maalile lubatakse nad siis, kui annavad juurde midagi maalile enesele – mõne uue värvi, mõne uue rütmi või elemendi.

Õigupoolest on see maal üpris kummaline. Miks otsustas Mägi, kelle kogu looming oli keskendunud värvirohkusele, koloriidi erksusele, erinevate toonide omavahelisele põimimisele, keskenduda järsku pea ainult sinisele? Mis selles sinises on?

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.