Võimalik, et see on üks esimesi maale, mille Konrad Mägi Norras tegi. Ta saabus siia 1908. aasta suvel ja plaanis jääda vaid mõneks kuuks, kuid rahapuudusel pidi jääma kaheks ja pooleks aastaks. Ta polnud varem maalinud peaaegu mitte ühtegi maali, vähemalt ei tea me neist midagi, kuigi on juba kohe saamas 30-aastaseks. Siin Norras hakkab ta korraga maalima, kümned ja kümned teosed, kuigi rahapuudusel on tal raske leida nii lõuendit kui värve. Esialgu jätkub vaid säärasteks tillukesteks töödeks, kuid Mägi võtab nappidest vahenditest kõik, mis võtta annab. Norra loodus vaimustab teda, kuid veelgi enam vaimustab teda võimalus töötada värvidega. Põõsaste ja puude vormid kaotavad oma selged piirjooned ja värvid muutuvad iseseisvaks: oluline on näha nende sulandumisi ja üleminekuid, tuhmumisi ja säramalöömisi.

Inimest Mägi maastikes ei ole, enamasti pole isegi inimeste ehitatut või on see vähetähtis motiivike kusagil maalisügavuses. Mägi tahab maalida loodust, kuigi enamuse oma elust elab ta suuremates ja väiksemates linnades moodsa tsivilisatsiooni keskel. Miks? Kas seetõttu, et ta oli lapsena üles kasvanud metsade keskel? Või tajus ta looduses midagi, mida mujal mitte? Kas loodus võis tema jaoks olla korraga kodune ja võõras, turvaline ja müstiline? „Pariis on mind ära tüüdanud ja tahaks kohutavalt kusagile maale,“ kirjutab ta enne Norrasse sõitmist. Oli ta lihtsalt väsinud suurlinnast? Mida ta otsis loodusest: pelgupaika või käivitajat? „Kui siia reisisin, olin ikka valudes, aga kui tema loodust nägin, siis unustasin mõneks ajaks kõik. Tema on siin suurejooneline.“ Nii kirjutab Mägi vahetult pärast Norrasse jõudmist.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.