Kummaline struktuur: maastik pulbitseb, kogu pind on täidetud väikeste rakulaadsete moodustistega, puid on vaid mõned üksikud ja taevas kihutavad ebamäärase kujuga pilved. Mägi kasutas sääraseid rakulaadseid elemente vaid kahel maalil ja võimalik, et mõlemal korral on ta maalinud mõnd Norra sood. Hiljem Eestis ta sood enam ei maalinud, see oli tema jaoks tundmatu, Mägi lapsepõlvepaikades suuri soid ei olnud. Ometi on Mägi võlutud soo unenäolisusest, isegi psühhedeelsusest ja ehk on talle siin meenunud Eesti folkloorist pärit lood soode müstilisusest ja üleloomulikest kogemustest, mida hea õnne korral võis soos läbi elada.

Ka Mägi kui kunstniku jaoks on siin rohkelt uusi kogemusi. Enamasti kasutas ta ühe maali pinnal mitmeid erinevaid toone, kuid siin on kõik värvunud punaseks või vähemalt punakaks. Maastik on liigendatud rakusarnasteks üksusteks. Kohe ees on peamised objektid, taamal aga lõputu tühi väli, mille lõpetavad lainjad mäed.

Mägi analüüsib sood kui maagilist paika. Ta hingestab loodust, annab sellele inimesele hoomamatu ning vaid aimatava raamistiku. Kas peegelduvad selles Mägi lapsepõlve looduskogemused? Või äärmine tundlikkus väliste ärritajate suhtes? Või mingi piirsituatsioon, sest Mägi kannatas vähemalt ühel hetkel Norras tugeva nälja käes – on see maastik näljanägemuse tulemus? Või oli ta väsinud Pariisis ja Peterburis kogetud modernsusest, suurlinna kärast ja mürast ning otsib soost pelgupaika? Või oli miskipärast soo oluline kogu Konrad Mägi põlvkonnale? Millalgi selle maali valmimise ajal kirjutab Gustav Suits luuletuse „Soolaugastel“, kus ütleb muu hulgas:

Täis laukaid sügavaid on soode süli.

Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu

või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?

Täis laukaid sügavaid on soode süli.

Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

Oh igatsused, salajad soovid soode sees,

oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.