Eesti kultuuriajaloo topograafias märgib Pühajärv 20. sajandi alguskümnenditel olulist paika. Lõuna-Eestis väikese Otepää linna lähedal maalilise järve kaldal käisid suvitamas mitmed kirjanikud ja kunstnikud. Nende esimene ühine suvi oli 1918. aastal, kui aprillist kuni suve lõpuni renditi järve kagukaldal olevat Saare talu uut järveäärset suvitusmaja. Suvitajateks olid kirjandusrühmituse Siuru liikmed, kelle külalisena külastas Pühajärve ka Konrad Mägi. Tema jaoks ei olnud see kant võõras, sest juba 1897. aasta suvel oli ta hea ujujana käinud Pühajärves koos sõpradega ujumas.

Nüüd visandas ta pliiatsiga mitmed kavandid ning lõpetas maalid hiljem ateljees. Ent nii nagu kirjanikud külastas ka Mägi Pühajärve veel mitmel suvel, mille tunnistajaks on suvitusmaja pööningukambri aknaorva kirjutatud „Siin on elanud Marie Under, Arthur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Joh. Semper, Henrik Visnapuu, Aug. Alle, Konrad Mägi, Ado Vabbe 1918‒1925“.

Järve kujutamise traditsioon ei olnud Mägi loomingus ega laiemalt 19. sajandi lõpu või 20. sajandi alguse maalikunstis haruldane. Eriti Põhjamaade kunstis on üsna palju kunstnikke, kelle maalisüžeede areeniks on järved. Ent kui Mägi loomingus on vaid mõned üksikud tööd, kus järv tõuseb tõepoolest maali peasündmuseks (nt „Verijärv“), siis Põhjamaade autoritel oli järv sageli keskne: kord tegevuspaigana, kord romantilise foonina, kord identiteedipoliitilise kohana, mille kaudu defineeriti kitsamat sotsiaalset gruppi või tehti viiteid terve rahvuse ja looduse seostele. Mägi maalidel on järv tavaliselt kitsalt kompositsiooniliselt funktsionaalne: tema ülesandeks on rütmistada nii maastiku vorme kui ka koloriiti. Sinakad värvilaigud küngaste vahel on sageli vaid dekoratiivse või liigendava väärtusega.

Samas ei saa mööda vaadata Mägi järjekindlusest järvede kujutamisel. Lisaks Pühajärvele maalis ta veel Saadjärve, Valgjärve ning Kasaritsa järve, samuti hulgaliselt väiksemaid anonüümseid järvesilmi.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.